Kevade tulekuga on koolimajadesse jõudnud ka omamoodi ontlik traditsioon kõlistada lõpukella. Ja mitte niivõrd seetõttu, et kellahelin ja haridustempel käiksid omavahel samavõrd kokku nagu laevatekk ja kapteni kiiker. Pigem ikka seetõttu, et kätte on jõudnud aeg, kus abiturientidele tuleb anna stardipauk viimaseks väljakutseks – küpsuseksamiteks. Sest äkki nad muidu magavad need veel maha!

Ütlen kohe – mina pole sellest «lõpukella» asjast kunagi aru saanud. Ei adunud ma seda abituriendina ega saanud sellest ka siis aru, kui elu keerdkäikude kiuste ise pedagoogiks sain. Õnneks seda viimast raviti peale viiteteist aastat efektiivselt õppekava muutmisega ja tulevased lapseohtu veteranid saavad täiskasvanueale vastu minna, ilma et peaksid kohustuslikus korras taluma krihvlit viibutavat ja kriiditolmu köhivat inimahvi. Samas, sinna läks nende võimalus piltlikult näha, mida see Darwin siis ikkagi silmas pidas.

Mis seal siis nii arusaamatut on? Aga eks ikka see, et kuidas see ajutise võltslootuse tekitamine aus on. Asi pole ju veel läbi! Jah, nüüd oled sa põhimõtteliselt oma klassijuhataja ja aineõpetajate, kelle eksameid sa tegema asud, töötanner. Teised saavad max chill vibes ja kaasa targutada, kuidas asju tegelikult peaks tegema. Aga eeldusel, et midagi untsu ei lähe, peab suvel ju uuesti kokku tulema ja kogu selle «me kool on me tiivad ja ihu ja hing, ei temata leitaks meid, ole või pind» etteaste uuesti läbi tegema.

Kommentaarid (1)