Ma ei tea, mis kosmiline värav avanes, aga ilmselt keegi kuskil tähesüsteemis otsustas, et mul on aeg. Aeg millekski enamaks kui poolikud Tinderi vestlused, öösel tehtud häälsõnumid või joogise peaga saadetud «Mis õhtul teed?» tekstid. 

Pärast aasta kestnud vallaliseelu, kuut riiki ja kolme kuud komöödia üledoosi, maandusin ma taas koju. Taas oma diivanile, taas argielu sekeldustesse. Kui sa oled tubli tööinimene, siis ei jää deitimiseks eriti aega – ja kui jääbki, siis oled liiga väsinud, et elevust leida. Õhtud mööduvad mul enamasti stand-up'i tehes või nalju kirjutades. Aga vot nüüd – kuu aega lihtsalt puhkamist, pani mu pähe vaikusest idanema midagi… huvitavat.

Juhtus olema üks eraüritus. Palju toredaid inimesi, mõnus vein, väike õhetus põskedel. Ning üks silmapaar – rohelised, sügavad, peaaegu kurjad silmad, mis mind kinni püüdis. Ma ei tundnud teda kohe ära. Aga kui ta mu juurde astus, tulid kõik mälestused kohe tagasi nagu Emajõe kiire kevadine vool – see oli tema. Mu lapsepõlve salaarmastus. See poiss, kes mul 12-aastaselt südame kiiremini põksuma pani, kui suutis seda teha mõni kuum Disney Channeli kutt, näiteks nagu Zac Efron. Aga paraku ei julgenud ma kunagi talle oma tundeid avaldada.

Kommentaarid (1)