:format(webp)/nginx/o/2020/04/22/13066114t1hdc85.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/03/15059933t1h4859.jpg)
Liis Koger on kunstnik, kelle maalide sügav sisemaailm paneb vaataja mõtlema. Maalikunstnik on aastatega omale nime teinud, kuid nüüd on tema loomingus toimunud pööre – virtuaalne kolimine, identiteedi muutus ja suurem sisemine vabadus. Ja see kõik sünnib siinsamas Tallinna kesklinna tuiksoonel.
Hobujaama trammipeatust ümbritsev tundub viimane koht, kuhu üks kunstnik ateljee loob. Kuid Vilen Künnapu 2006. aastal loodud kolmetornilise fassaadi taga asuva Triumph Plaza kontingent ongi kirju: erinevad meditsiini- ja toiduasutused, veinipood, ilusalongid, eluruumid, Liis Kogeri ateljee ja muu. Paarikümne ruutmeetri suuruse ateljee seinte ääred on viisakalt vooderdatud kilega, kaitsmaks neid värskete taieste eest, mis üksteisele toetudes virna laotud ja põrandal on roosa vaip, mille kiudude vahele langenud õlitilgad on Liisi sõnul vist kuivanud.
/nginx/o/2025/05/02/16816688t1h60e5.jpg)
Mõned aastad tagasi Tartust pealinna kolinud Liis tunnistab, et tema ateljee asukoht pole tõepoolest kuigi loovust soosiv. «Hästi lihtne ongi minna kuskile maale ja teha seal – pole segavat keskkonda. Väga palju on vaja sisemist tugevust, et maalida linnamüra ja sagimise keskel . Üritan töös olla ikka väga distsiplineeritud. Ma tulen oma ateljeesse ja maalin, mitte ei oota inspiratsiooni,» räägib ta.
Ateljee asukoha juures sai määravaks noorema lapse lasteaed. « Noorem laps sai lähima lasteaiakoha kesklinna, registreeritud elukoht oli toona Pirital, mistõttu otsisin sinnasamasse kanti ateljeed. Paraku tuli leppida ka südalinna parkimisega ,» räägib Liis. «Eks see oli minust väga naiivne, aga tol hetkel oli aeg prioriteet. Siia ma olen jäänud ning kolisin nüüd elamise samuti Piritalt kesklinna, et kõik ühes kohas koos oleks.»
Ülikoolilinnal on aga siiani hinges oluline koht. «Tartu on mul ikka südamelinn, pole Eestis ilusamat linna kui Tartu. Aga mulle ei meeldi see tiksuma jäämise tunne, ma pean edasi arenema ja ennast teostama,» põhjendab Liis kolimist.
/nginx/o/2025/05/02/16816683t1hd3e2.jpg)
Kes on Sisi Stern?
Tartu Ülikooli maaliosakonna lõpetamise päevast on Liis signeerinud maale kodanikunimega. Nüüd tõmbab ta sinna pintsliga «Sisi» – tema kunstiline alter ego Sisi Stern. «Nimi jõudis minuni ise ja mul on teooria, kuidas see tuli ja kuidas ta sisu poolest minu enda nimest erineb,» selgitab Liis. «Sisi Sterni sünd tähistab uue peatüki algust ning sümboliseerib selginenud eesmärke ning teed, mida juhib nii-öelda kõrgem nägemus.»
Kodanikunimi lõi Liisi loomingule piire ning vahel ei tahtnud käsigi tõusta enda nime maali alla paremale nurka kirjutama. «Kui astun maalist paar sammu eemale ja seda vaatan, siis on raske sellele oma nime alla panna. Kuidas ma ütlen, et mina olen autor? Ma lihtsalt tegelesin teostusega,» selgitab ta.
«Inimesed tahavad siiski, et signatuur oleks all – midagi peab olema! Nüüd on seal Sisi. See annab mulle palju suurema vabaduse kui Liis Koger, sest Liis Koger on osa ühiskonnast, peab teistega arvestama ja olema mõistlik. Sisil selliseid piiranguid ei ole,» ütleb Liis.
Puutumata ei jäänud ka virtuaalmaailm. Kodulehed ja sotsiaalmeediakontod on samuti uue nime alla üle viidud. «Vaatasin oma Facebooki kontot, kus oli üle 4500 pildi ja 1800 postitust ning ma vajutasin lihtsalt delete – kõik, nüüd on Sisi Stern.»
/nginx/o/2025/05/02/16816758t1hd769.jpg)
Argipäeva võlud
«Mul on tunne, nagu oleksin juba mitu elu elanud,» ütleb Liis naerdes, kuid silmad reedavad, et ta räägib täiesti tõsiselt. Kunstniku tee pole olnud sirge ega lihtne – elu on alati teinud omad korrektiivid. «Olen väga palju reisinud, aga lõpuks mõistad, et paremat kohta kui Eesti on raske leida,» ütleb ta rahulikult.
«Enne laste tulekut oligi selline kulgemine... nagu kunstnikel ikka. Aga peale neid tulid arved, firmad ja kõik läks palju ametlikumaks,» räägib Liis, kes on emaks kahele poisile, kellest üks on kuus ja teine üheksa aastat vana.
«Enne lapsi hindasin väga boheemlaslikkust ja intellektuaalsust, aga siis tulid nemad ja kõik, mis saadavad tavainimese argipäeva, nagu kohusetundlikkus ja täpsus, said hoopis teise tähenduse. Mõnes mõttes imetlen seda poolt palju rohkem kui varem. Nüüd tunnen, et tõde on kuskil kahe äärmuse vahel,» arutleb Liis.
/nginx/o/2025/05/02/16816709t1hd46c.jpg)
Hingega maalid
Maalimisele läheneb Liis pollocklikult – värviline ja füüsiline protsess, kus maalitakse kogu kehaga. Tema looming ületab traditsioonilisi mõisteid, hõlmates vastutustundest tulenevat vabadust ja autentsusest lähtuvat ilu. «Maalimine on minu jaoks meditatiivne tegevus,» selgitab Liis.
«Uut maali alustades on kaks varianti: kas olen kuskil looduses ja maalin objekti või talletan mingit emotsiooni. Teine variant on alati raskem ja kulutab ennast rohkem. Sisi Sternina ei tunne nii palju kohustust olla mõistlik ja mõistetud oma loominguga kui passis oleva nimega,» kirjeldab Liis uue maali sündi.
«Inimesi puudutavad kõige rohkem need maalid, mis on sügavalt hingega tehtud ja neist on mõistagi kõige raskem lahti lasta. Meenub üks maal, mille tegin oma lapsest, «Poiss kollase palliga». Haus Galerii korraldas Swedbanki hoones näituse ning kõik maalid pidid seal müügiks olema ja see maal osteti ära. Ma üritasin seda tagasi osta. Pakkusin, et valige näiteks kolm tööd selle asemel, aga nad ei olnud nõus. Nad ütlesid, et ostsid selle oma lapsele, kellele meeldib oma kollase palliga mängida. Kunstnikuna, kui sul just ei ole selja taga suurt tugivõrgustikku, pead selliste asjadega leppima ja loomingut müüma – raha peab ju teenima,» tõdeb ta.
/nginx/o/2025/05/02/16816711t1h6d7a.jpg)
Abstraktsemat liini hoidvad teosed jäävad aga paljudele mõistmatuks ning see on asi, millega tuleb leppida. «Olen proovinud abstraktset kunsti, mis on seni olnud väga elitaarne ja vähemõistetav, viia ka juuksuri ja Selveri töötajani,» räägib Liis. «Kui ma algul hakkasin oma maale müüma, siis olin üks esimestest, kel oli veebileht – väga algeline, aga siiski oli – ja Facebooki leht. Ma pidin ju oma elu ülikooliajal kuidagi finantseerima. Ja üllatav oli see, et kohe taheti osta. Nüüd on väga tavaline, et inimestel on mõne noore Eesti kunstniku maal seinal.»
«Kunstnikud peavadki võtma ohjad rohkem enda kätte. Tänapäeval on nii palju vahendeid: koduleht, sotsiaalmeedia ja igaüks saab OÜ teha. Ainult galeriidele lootes ei saa kunstnikuna ära elada. Enda kursuselt olengi vist ainus, kes end ainult kunstiga ära toidab. See nõuab tohutult sitkust ja sa pead leppima, et sul pole mitte mingit kindlust,» tunnistab Liis.
/nginx/o/2025/05/02/16816715t1h965c.jpg)
«Ma kardan pinna peal hulpida»
«Ma olen alati olnud kui vahepealne nähtus. Ma ei ole kunagi üht ega teist ainiti ja täielikult. Kunagi olin modell, aga siis olin liiga modell, et mind luuletajana tõsiselt võetaks. Siis õppisin maalikunsti ning olin selle jaoks jälle liiga luuletaja. Täna on need asjad õnneks varieeruvad ja saad olla palju asju korraga,» räägib Liis oma teisest kirest – luulest.
Liisil on kolm luulekogu: «Tantsud armastuse lõppu» (2011), «Vana kuu hea and» (2012) ja «Igaviku kingad» (2014).
Rääkides Liisi maalitöödes käsitlevatest teemadest, tunnistab ta, et lemmikuks on tunded. «Elu on nii mitmedimensiooniline, et ma tahan midagi sügavamat ja ma otsin seda pidevalt. Ma tõesti kardan pinna peal hulpida. Pidev sügavama tähenduse poole püüdlemine tõmbab mind jäägitult,» ütleb ta.
/nginx/o/2025/05/02/16816708t1hf879.jpg)
«Sellist asja nagu loominguline blokk mul ei ole. Mul on nii palju kohustusi, et mul ei ole selliseks «pausiks» aega. Maalimine on minu jaoks meditatiivne protsess. Muud kohustused võtavad vahel nii palju aega ära, et ei jõuagi maalida, mis peaks ju mu põhitegevus olema,» ütleb ta.
Liis Koger on kunstnik, kelle looming on ühtaegu isikupärane, tundeküllane ja aus – iga teos sünnib vahetust sisetundest. Tema abstraktsed maalid kõnetavad vaatajat emotsioonide, valguse ja värviga ning on leidnud tunnustust nii Eestis kui kaugemal. Nüüd on ta enda sõnul jõudnud elus punkti, kus kõik on vaikselt paika loksunud nii, et väikestele rõõmudele väljaspool kodu ja ateljeed leidub samuti aega.
LIIS KOGER ehk SISI STERN
Liis on sündinud 23. detsembril 1989 Pärnus ja tema tee loomingulisel pinnasel algas varakult. Seda toetasid käelised harjutused Pärnu kunstikoolis ja edasine hariduskäik Sütevaka humanitaargümnaasiumis.
Akadeemilised õpingud Tartu Ülikoolis psühholoogia ja teoloogia erialadel peegeldavad sügavat intellektuaalset uudishimu ning rikastavad loomingulist väljendusoskust, mida saadab kultuuriloo tundmine.
Liis on üles kasvanud raamatukogus leiduvate kirjandusaarete vahel, kuna seal töötas tema ema, ning tema kunstiline nägemus on sügavalt mõjutatud kirjandusest ja muusikast, jäädes seeläbi poeetiliselt sügavaks, mitmetähenduslikuks ja muusikaliselt rütmidele ja (tunde)toonidele keskenduvaks.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli maalikunsti eriala ja on sellest ajast alates aktiivselt ja rahvusvaheliselt esinenud kunstinäitustel Liis Kogeri nime all.
