/nginx/o/2025/04/18/16785858t1h460e.jpg)
Anton Tšehhovi näidendi kolm õde vaatavad igatsevalt kaugusse ning õhkavad: «Moskvasse, Moskvasse.» Parafraseerides õdede tegevust tabab mind igal sügisel, kui Eestimaale on saabunud kaamose aeg, sarnane õhkamine, kuid Moskva asemel hakkab mu hing igatsema soojuse ja päikese järele ning ohkan unistavalt: «Marokosse, Marokosse.»
Vastupidiselt kolmele õele olen suutnud oma unistused täide viia ning enamjaolt ostnud varakult piletid, enne kui pimedus ja külm on mind jõudnud endasse neelata. Olen Marokos viibinud juba neli korda ning ütlen ausalt, et küllastunud ma veel ei ole. Õige pea on ootamas mind juba viies reis sellesse Põhja-Aafrika riiki.