Õpetajad on nagu kodutud penid – ihaldavad kättesaamatut armastust, aga rahulduvad ka kõhutäie ja peavarjuga. Õpetaja on korraga nii kangelane kui kurjam – ta peab olema inspireeriv ja kaasahaarav, aga samas tekitama ka teatud õudu läbikukkumisele järgneva karmi tagajärje ees. Õpetaja on lõppkokkuvõttes see müütiline olend, kellest kõik räägivad – aga kelle nime ei tohi kordagi nimetada!

Uus ring on täis saanud ja jälle räägivad kõik sellest, kuidas peaks õpetama ja kes peaks õpetama. Sekka paar pärlit sellest, mida ja kellele õpetada ning kindlasti ka geograafiliselt määratletud «kus» peaks õpetama. Sest teada on ju ajast ammusest, et kaunim linn on meie riigis Tartu. Kui Tallinnas sa otsid haridust, siis Pallas tundub kui Port Artur.

Uute väljakutsete tuules on teravalt teemaks tõusnud küsimus sellest, kas koolimajja tohiks õpilastega tegelema lubada isikuid, kellel puudub vastav haridus. Ja mitte haridus, kui selline, vaid ikka see eriline «õpetajaharidus». See, et inimesel mingid oskused ja teadmised on, see on kõik kökimöki. Juba iidsel koroonaajastul nõuti igal sammul «tokumenti»!

Kommentaarid