Kui Kadri kolis eelmisel sügisel Tartusse, sai talle üsna kiiresti selgeks, et uus elu vajab ka uut keskkonda – sellist, mis ei tunduks pelgalt ajutise peatuspaigana, vaid pakuks tõelist kodutunnet. Ta lootis, et uus üürikorter aitab selle tunde luua. Ent kui ta korterisse sisse astus, jäi esmamulje tagasihoidlikuks. Jah, köögis ja elutoas oli hiljuti tehtud remont, seinad värsked ja valgus mõnus, kuid magamistuba, ruum, kus Kadri pidi veetma oma kõige isiklikumad hetked, oli jäänud puutumata.

«See oli nagu ajamasin,» ütleb Kadri muiates, kuid lisab, et toona polnud asi üldse naljakas. Tuhmid tapeedid, mille muster meenutas eelmise kümnendi algusaastaid, pleekinud kardinad, mis rippusid lohakalt akna ees, ja kriuksuv, kulunud põrand ei loonud just sooja vastuvõttu. «Tuba ei olnud otseselt halb, kõik oli funktsionaalne, aga see oli võõras. Isegi veidi masendav,» meenutab ta.

Samal teemal

Kommentaarid