On hääli, mis jäävad meelde. Ja siis on hääli, mis jäävad südamesse. Kui kontserdipaigas süttivad tuled ning lavale astub Marju Länik, toimub midagi nähtamatut, aga tuntavat. Tema muusika saatel on armutud ja lahku mindud, rõõmustatud ja nutetud. Kuidas suudab üks naine olla korraga nii salapärane, tugev ja ometi nii siiralt oma publikule avatud? Kas särav ja enesekindel lava-Marju peidab endas ka hetki, kus edasi kannavad ainult tahe ja armastus muusika vastu?

Marju teab, et tegelikult ei kuku midagi taevast sülle. Tema andekus pole kunagi olnud väliselt lärmakas ega pealetükkiv. See on vaikne, sügav ja väärikas. Ta on laulnud end Eesti muusikasse nii loomulikult, et tundub, nagu oleks ta seal olnud alati. Mis on Marju Läniku edu ja kestva armastuse saladus Eesti muusikataevas?

Kui saaksid minna ajas tagasi ja anda alles lauljatee alguses olevale Marju Länikule ühe nõuande enne suurt tähelendu, siis mis see oleks? Ja kas ta kuulaks seda?

Kommentaarid