/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Turism on kui lai värav maailma – see toob inimesi kokku, võimaldab kultuurivahetust ning majanduslikku kasvu. Kuid igal mündil on ka teine pool. Paljudel populaarsetel sihtkohtadel on välja kujunenud stereotüübid erinevast rahvusest turistide kohta. Kuigi üldistamine pole alati õiglane, on paljudel nendel ettekujutustel tõepõhi all, kuna need põhinevad korduvatel kogemustel.
Selles artiklis toome välja tuntumad rahvuslikud turististereotüübid ja uurime, miks nad mõnes kohas kohalikele pinnuks silmas on.
Britid: lärmakad peoloomad, kelle puhkus algab lennujaamas
Briti turistid on Euroopa kuurortides kurikuulsad oma alkoholiarmastuse, lärmakuse ja pidutsemise poolest. Paljudel juhtudel algab puhkus juba lennukis – hommikul kell 7 haaratakse pint õlut ja energiat jätkub kasvõi järgmise hommikuni.
Sellistes paikades, nagu Benidorm (Hispaania), Ayia Napa (Küpros) ja Playa de las Americas (Tenerife) on Briti turistid loonud peaaegu omaenda minikultuuri, kus reeglid, viisakus ja kohaliku kultuuri austamine jäävad tagaplaanile. Kohalikud kurdavad avaliku joobesoleku, prügi ja lärmi üle. Samuti häirib neid, et paljud britid ei püüa isegi mitte kohalikku kultuuri mõista ega keelt rääkida.
Mõnes piirkonnas on kohalikud ettevõtted lausa palunud linnavalitsusel piirata odavlennufirmade lende Suurbritanniast – et vähendada «alkoholiturismi».
/nginx/o/2025/05/06/16825286t1h7979.jpg)
Eestlased: vaiksed vaatlejad, kellele meeldib hinnata, aga mitte suhelda
Kuigi eestlasi ei peeta otseselt probleemseteks turistideks, on meil siiski omaette maine – me kipume olema eemalolevad, külmad ja liigselt kriitilised. Eestlane ei torma kontserdil lava ette tantsima ega kauple turul allahindluste üle. Ta pigem vaatab, võrdleb, hindab ja... otsustab lõpuks mitte osta.
Paljudes Lõuna-Euroopa riikides, kus kohalikele on tavaline, et kliendiga suheldakse soojalt ja sõbralikult, võib eestlaste reserveeritus tunduda külm ja isegi ebaviisakas. Lisaks sellele jäävad eestlased sageli omaette, ei suhtle kohalikega ega osale sotsiaalses elus.
Siiski on eestlaste vaikne ja kultuurne reisikäitumine paljudes riikides eelistatud, võrreldes lärmakamate rahvustega. Aga kohalikud, kes ootavad rohkem elavust, võivad meid pidada igavateks ja kinnisteks. Samas, kui eestlaste pealmisest kinnisest kihist läbi murtakse, nähakse, kui soojad ja lojaalsed ja sümpaatsed me oleme – seda hindavad välismaalased meie puhul kõige rohkem.
/nginx/o/2025/05/06/16825288t1h4ed3.jpg)
Venelased: suurejoonelised, nõudlikud ja lärmakad
Venelastel on sageli rahvusvaheline maine kui luksust armastavatel ja nõudlikel turistidel. Sageli reisivad nad perede või suuremate gruppidega ning ootavad kõrgetasemelist teenindust, isegi kui see ei vasta konkreetse sihtkoha standarditele.
Hotellide personal on mitmes Euroopa riigis maininud, et venelased nõuavad rohkem kui teised – olgu see lisateenused, valik toidulaual või personaalne tähelepanu. Samuti on stereotüübina jäänud mulje, et nad ei soovi kohaliku kultuuriga kohaneda, vaid ootavad, et kõik kohaneks nende vajadustega.
Mitmes Vahemere riigis, näiteks Kreekas ja Bulgaarias, on tekkinud isegi ütlus «kui venelane tuleb, on ta kuningas» – vihjates sellele, et nad käituvad nõudlikult ning eeldavad VIP-kohtlemist. Samas toovad venelased tihti palju raha kaasa ja kulutavad rohkem kui keskmine Euroopa turist, mistõttu suhtuvad paljud ettevõtjad neisse pigem pragmaatiliselt kui vaenulikult.
/nginx/o/2025/05/06/16825290t1hc54f.jpg)
Ameeriklased: ülisõbralikud, aga ignorantsed
Ameeriklasi tuntakse kui üliviisakaid, naeratavaid ja jutukaid reisijaid. Nad kiidavad tihti kõike ja kõiki, kuid sageli jääb mulje, et nende teadmised maailma kohta on pealiskaudsed.
«Wow, you speak english so well!» (Vau, sa räägid inglise keelt nii hästi! – toim) on fraas, mida paljud eurooplased on kuulnud ameeriklaselt – teadmata, et inglise keel on mõnes riigis nende teine keel või seda õpetatakse koolides juba varakult. Samuti võib kohalikke solvata ameeriklaste kalduvus võrrelda kõike oma kodumaaga («This is just like New York, only smaller») (See on täpselt nagu New York, ainult väiksem – toim).
Veel üks levinud stereotüüp on see, et ameeriklased eeldavad, et kõik räägivad inglise keelt, ega vaevu ise õppima isegi lihtsamaid kohalikke väljendeid. Samas peetakse neid sõbralikeks ja avatud suhtlejateks, kes on nõus kohalikega rääkima ja uusi kogemusi proovima.
/nginx/o/2025/05/06/16825291t1h50f4.jpg)
Sakslased: organiseeritud ja reeglitruud – mõnikord liigagi
Sakslased on tuntud kui täpsed, organiseeritud ja varajased. Hotellides levib nali, et kui soovid endale lamamistooli basseini ääres, tuleb see hommikul enne kella seitset rätikuga «kinni panna» – sest sakslased jõuavad alati esimesena ja reserveerivad kõik.
Kuigi nende distsipliin on paljudes kohtades hinnatud, võib see mõjuda ka lämmatavalt. Näiteks võib sakslane noomida teisi turiste, kes ei järgi reegleid, või kurta selle üle, et buss ei väljunud kella peale. Lõunamaades, kus elu käib lõdvemalt ja vähem täpselt, võivad sakslased tunduda liigse kontrollivajadusega.
Samas ei ole nad lärmakad ega ebaviisakad – pigem vastupidi. Seega, kui neid üldse kritiseeritakse, siis liialt «kuiva» ja korrapärase käitumise pärast.
/nginx/o/2025/05/06/16825293t1hb1c2.jpg)
Hiinlased: grupiviisiline pildistamine ja vaikne kultuurikonflikt
Hiina turistid reisivad sageli suurte gruppidena ja käivad läbi populaarseimad kohad ülikiire tempoga. Neid tuntakse pideva pildistamise, selfie-pulkade ja valju jutuajamise poolest – vahel ka kohtades, kus oodatakse vaikust, nagu muuseumid või kirikud. Tihti ei ole tegemist halva tahtmisega – erinevus tuleb kultuurilisest teadmatusest ja harjumustest.
Mitmed sihtkohad on hakanud jagama infovoldikuid just hiina turistidele, et aidata neil kohalikke reegleid mõista. Turistid ise on sageli üllatunud, et nende käitumist peetakse sobimatuks.
/nginx/o/2025/05/06/16825296t1h7304.jpg)
Prantslased: šikid, kuid üleolevad
Prantsuse turistidel on sageli maine kui moekatel ja kultuuriteadlikel reisijatel. Nad armastavad kunsti, head toitu ja veini – ning eeldavad, et kõikjal oleks piisavalt esteetiliselt meeldiv ja kvaliteetne.
Kohalike jaoks võib probleemiks olla prantslaste hoiak: kui teenindus pole tasemel või toit ei vasta nende ootustele, ei hoita end tagasi. Prantslane ütleb otse välja, kui miski ei meeldi, ja see võib mõjuda teistes kultuurides ebaviisakana. Samuti peetakse neid tihti veidi ninakateks, justkui nad arvaksid, et prantsuse keel ja kultuur on ainus arvestatav maailmas.
Mitmes Põhja-Aafrika riigides, kus turism on ajalooliselt seotud Prantsusmaaga, peetakse prantslasi veidi koloniaalse hoiakuga turistideks, kes ei käitu alati austavalt.
/nginx/o/2025/05/06/16825298t1h064d.jpg)
Skandinaavlased: diskreetsed rahakotid
Rootslased, norralased ja taanlased on sageli hinnatud külalised – nad on viisakad, rahulikud ja reeglina hästi käituvad. Samas ei jää nad alati kohalikele meelde – neid võib pidada isegi «liiga nähtamatuteks» turistideks. Kuid mitte looduse ja matkamise armastamise poolest!
Skandinaavlaste jaoks on puhkus sageli seotud matkasaabaste, telgi ja ideaalselt planeeritud 17-kilomeetrise päevateekonnaga.
Kohalikud, eriti Vahemere riikides, imestavad sageli, miks keegi vabatahtlikult ronib mägedes, mitte ei lebotagi hotellibasseini ääres. Skandinaavlaste minimalistlik reisistiil (üks seljakott, palju funktsionaalset riietust) erineb kardinaalselt nendest, kes reisivad kohvri ja glamuuriga.
Kuid hoopis teistsugune kuvand Skandinaavia turistidest tekib Aasias – eriti Tais ja Filipiinidel. Sealne stereotüüp räägib üksikutest põhjamaa meestest, kes reisivad päikese alla mitte ainult lõõgastuma, vaid otsima ka armastust – või vähemalt ajutist seltskonda. Lõbuteenused ja romantilised suhted kohalike naiste või meestega on saanud väga populaarseks.
Mis puudutab väljas söömise kultuuri, siis nad on oodatud kliendid, kes maksavad hästi ja ei tekita probleeme.
Lisaks on neil tihti oma kindel standard – kui see pole täidetud, ei kurdeta, aga nad lihtsalt ei tule enam tagasi. See võib kohalikele ettevõtjatele mõjuda ettearvamatult ja jätta mulje, et skandinaavlasi on raske «õnnelikuks» teha. Meenub üks restoraniarvustus ühelt soomlaselt:
«Toit oli hea ja kõik oli okei. Aga tagasi vist ei tuleks.»
/nginx/o/2025/05/06/16825302t1h43ba.jpg)
Austraallased: sõbralikud seiklejad, kes armastavad adrenaliini
Austraallased on tuntud kui ülimalt lõdva ellusuhtumisega, sõbralikud ja seiklusjanulised turistid. Neid kohtab tihti surfates, sukeldumas, mägedes matkamas või baarides.
Kohalikele meeldib sageli nende muretu ja positiivne hoiak, aga mõnes riigis võib see tunduda liialt hooletu. Näiteks võib austraallane võtta reegleid vabalt – siseneda keelatud aladele, ignoreerida riietumisreegleid või teha fotosid, kus see pole lubatud.
Austraallaste seltskondlikkus ja kalduvus pidutseda võib mõnikord meenutada britte, kuid üldiselt peetakse neid meeldivamateks, sest nad naeratavad rohkem ja on reeglina viisakad.
/nginx/o/2025/05/06/16825303t1hb15d.jpg)
Jaapanlased: üliviisakad ja liigse enesepiiranguga
Kui rääkida hästi käituvatest turistidest, on jaapanlased ilmselt nimekirja tipus. Nad on äärmiselt viisakad, korrektsed ja teevad kõik endast oleneva, et mitte kedagi häirida. Enamik Jaapani turiste järgib täpselt reegleid, maksab õiglaselt ning tänab alati.
Kohalike jaoks võivad nad olla nii ideaalsed, et jäävad peaaegu nähtamatuks. Mõnes sihtkohas on kurdetud, et jaapanlased ei anna ausat tagasisidet – kui toit neile ei maitse, nad lihtsalt ei ütle midagi. Nad võivad kogu reisi vältel naeratada ja viisakalt kummardada, aga kohalikel võib olla keeruline mõista, kas nad on päriselt rahul.
Samas on neid sügavalt hinnatud näiteks Lääne-Euroopas, kus turistide käitumisprobleemid on igapäevased. Kui kõik turistid käituksid nagu jaapanlased, hingaksid paljud hotellitöötajad kergendatult.
/nginx/o/2025/05/06/16825304t1h5563.jpg)
Itaallased: kirglikud ja lärmakad
Itaallased toovad endaga alati elu ja energiat – nad räägivad valjult, žestikuleerivad, laulavad ja naeravad. Paljudes Põhja-Euroopa sihtkohtades, kus elu on vaiksem ja vaoshoitum, võivad itaallased mõjuda kui elavad kõlarid.
Kohalikud võivad mõnikord pahandada, kui itaallased võtavad restoranis üle kogu ruumi, jagavad toitu ja räägivad nii, et naaberlauas on vestlemine võimatu. Samas on nad ka ülisotsiaalsed – löövad tihti tantsu, vestlevad kohalikega ja toovad endaga kaasa soojust.
Kui sihtkohas väärtustatakse elavust ja suhtlust, armastatakse neid. Kui eelistatakse vaikust ja korrapära – siis mitte nii väga.
Hispaanlased: hilised pidutsejad
Hispaanlased on tuntud oma armastuse poolest hilisõhtuste einete, muusika ja tantsu vastu. Kui paljud rahvused suunduvad hotellituppa enne südaööd, hakkab hispaanlase päev alles siis õige hoogu võtma.
Mõnes riigis, eriti Põhja-Euroopas, võib nende öine elustiil tekitada konflikte – näiteks kortermajutustes, kus hispaanlased ei mõista, miks naabrid pahandavad, kui nad kell 2 öösel veini avavad ja muusikat kuulavad.
Samas on nad väga soojad ja sotsiaalsed ning sobituvad hästi teiste lõunamaade kultuuridega.
/nginx/o/2025/05/07/16826707t1h97f7.jpg)
India turistid: suured pered ja aktiivne hinnakauplemine
India turistid reisivad sageli peredena ja naudivad grupiviisilist avastamist. Paljudes kohtades, eriti Aasias ja Lähis-Idas, on neil maine kui äärmiselt hinnateadlikel reisijatel – kes ei karda kauplemist ja püüavad kõikvõimalikud soodustused välja rääkida.
Mõnes luksuslikumas sihtkohas võib see jätta mulje, et nad on «keerulised» kliendid, kes peavad kõike vaidlustama. Samas kulutavad nad tihti pikema aja jooksul rohkem kui ühepäevaturistid ja on lojaalsed, kui kohtlemine neile meeldib.
Kohalike jaoks võib aga pidev kauplemine ja läbirääkimine olla kurnav – eriti kultuurides, kus «hind on hind».
/nginx/o/2025/05/07/16826734t1h8cd8.jpg)
Austus ei tunne rahvust
Kõikide nende näidete taga on üks lihtne tõde: hea või halb turist ei sõltu rahvusest, vaid suhtumisest. Iga inimene on omaette maailm – aga kui reisides meeles pidada austust kohaliku kultuuri, inimeste ja kommete vastu, ei jää sinust maha mitte negatiivne stereotüüp, vaid soojad mälestused.
