:format(webp)/nginx/o/2024/12/16/16548950t1h2690.jpg)
Säärits rääkis, et plaanis 10. mai õhtul metsas hoopis händkakku pildistada. Autot metsateel parkides ei osanud ta aga aimata, mis kohe toimuma hakkab.
«Autost välja astudes nägin kohe metsasihil kauguses, et keegi liigub mu poole. Kiire pilguheit binokliga näitas, et ilves liigub mu poole! Kiiresti haarasin autoistmelt kaamera ja statiivi ning kui need paigale sain, võis pildistamine alata,» meenutas ta.
Loodusfotograafiaga on Säärits tegelenud aastast 2009. Palju aastaid jäid tema objektiivi ette ainult lilled, putukad ja pisimaailma hetked, kuid viimased kaheksa aastat on ta pildistanud ka metsloomi ja linde. Ilvesega on ta kohtunud ja teda pildistanud varem kolmel korral, aga kunagi varem pole õnnestunud loomale nii lähedale pääseda.
Meeldejääv vaatemäng
Kohe alguses hämmastas ja tekitas temas imetlust metsakiisu häirimatus. Ta sai üsna pea ka aru, et ilves oli inimese kohalolust teadlik. Peitumiseks tal ju aega ei jätkunud.
«Ilvese teekonnal minu poole nägin ka ära ühe jahihüppe tihnikusse sisse. Kas ja mida ta sealt sai, jäigi selgusetuks, aga umbes kolm minutit oli ta mu vaateväljast eemal.»
Õnneks tuli ta sihile tagasi. Peale hüpet ta lakkus oma käppasid ja viskas korraks kõhuli, et pildistajat jälgida. Siis otsustas loom edasi läheneda ja lõpuks ta oli fotograafist ainult 20-25 meetri kaugusel.
«Tal ei tundunud olevat mingit stressi ja mina, olles juba saanud hiilgava etenduse, ainult imetlesin ja klõpsasin pilte teha. Tundus, et loom oli teadlik, et teda imetleti, ja nii ta näitaski end rohkem kui metsloomale tavaline on,» rääkis mees.
Lõpuks suundus ilves siiski tagasi metsa ja minut hiljem tuli ta välja juba autotee ääres. «Kuna sealt enam head pilti ei saanud, siis võtsin oma fotoasjad ja mõttes tänasin seda kaunist looma ning liikusin edasi kaku territooriumi poole.»
Säärits ütleb, et ilvesega kohtudes tal hirmu ei olnud. «Puuki kardan kindlasti rohkem.»
Vaata fotosid galeriist artikli päises!
