/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
16. veebruaril rääkis kasutaja Tuust TikTokis järgmise loo. Korraliku välimuse, uhke mantli ja portfelliga härrasmees istus tema Bolti taksosse. Ta alustas juttu nii: «Sa oled nii ilus naisterahvas, ma olen natuke purjus, aga järgmine kord teeme sinuga seksilepingu. Paned kirja, mida sa soovid jne.» Taksojuht oli muidugi jahmunud. Seda juttu rääkis mees väga rahuliku häälega.
Juht paneb vestluse lindistama ja muusika autos vait. Nad sõidavad edasi Koplis asuva sihtkoha poole, kui mees jätkab juttu: «Ma olen rahva valitud kohtunik küll, aga terve minu nooruspõlv möödus Koplis. Varsti sõidame mööda sellest majast, kus 80ndatel hoiti 12–15aastaseid Läti tüdrukuid. Nendega võis kõike teha. Neid ei tohtinud lihtsalt ära tappa. Ja näe, siin ma lõpetasin 1984. aastal gümnaasiumi, siis läksin Tartu Ülikooli...» Ühesõnaga, kummaline reisija jutustas ära vaat et terve oma eluloo.
Seejärel jõudsid nad väidetava seksiorjade majani. «Teistel olid keldrites kartulisalved, aga seal olid («siis ütles ta juba,» märkis tiktokker) 8–10aastased Läti tüdrukud. Nendega, jah, võis kõike teha. Äriidee missugune, tänapäeval sellist äri teha ei tohiks. Siis sai neid ikka seal vaatamas käidud... Täna olen kohtunik ja...» Siis rääkinud ta juhile oma käimasolevast juhtumist, kus naise tupe põhjast leiti mehe DNAd. Naine oli muidugi kõike seda kuuldes väga šokeeritud, kuid ei öelnud selle sõidu ajal mitte ühtegi sõna.
Õnneks tuli naisele uus tellimus ja nõnda sai ta ebamugava olukorra lõpetada. Kui mees autost välja astus, vaatas ta mitu sekundit naisele otsa ja ütles siis jäise häälega: «Sul ei olnud mingit tellimust, ma oleksin seda kuulnud.» Taksojuht püüdis ka ise teha natuke taustaotsingut, kuid ei leidnud sellise nime ega näoga kohtunikku.
Kas kummalise reisija jutul võis olla tõepõhi all?
Andres Anvelt arvab, et tõenäoliselt ei juhtunud see lugu siiski 80ndatel, kuna toona oli veel selline aeg, kus kõik sellised punkrid – kui need korraks saidki tekkida – joosti kohe maha. Küll aga toimis prostitutsioon Viru hotellis, kus seda jõuorganid oma huvides ära kasutasid. Anvelt rääkis ka huvitava, ajastut hästi ilmestava loo: «80ndate lõpus tuli komsomoli tuusikuga mingi buss ketrajaid, kes tahtsid kohe Virru l*tsiks tööle minna, aga nad võeti kohe kinni, viidi Pääskülla naha- ja suguhaiguste dispanseri kinnisesse osakonda (mis oli nii kole maja, et perekond Adamsid ka ei julgeks sinna sisse kolida) ja ootasid siis, kuni neile buss uuesti järele tuli.»
Seda, kuidas prostitutsioon 80ndatel N. Liidus toimis, tõendavad ka arhiivileiud.
Tuustil oli õigus, kui ta oma videos ütles, et 80ndatel sellistest asjadest avalikult ei kirjutatud, kuna NSVL oli ju ideaalne. Küll aga kirjutab Estniska Dagbladet 1986. aasta detsembri pealkirjas «N.Liit hakkab tunnistama prostitutsiooni olemasolu» järgmist.
«Tütarlapsed Vera ja Sveta saabusid Moskvasse üliõpilasena. Nüüd aga teenivad nad ainsa ööga rohkem, kui on väärt nende stipendium. Nende töökohtadeks on hotellid Infarist ja National, tööaeg on õhtul kell kümnest kuni kaheni. Nad on pealaest jalatallani riietatud lääne viimase aja moe järgi. Kuidas nad oma äri harrastavad, võib lugeda kommunistlikust noortelehest «Moskovski Komsomolets».»
Tegevus algab sellega, et hotellis saadab kelner võõra, välismaise aktsendiga mehe tüdruku lauda. Lugu lõpeb sellega, et Vera saab koos võõraga militsionääri silma all takso, ehkki seda ootavad kümned sabasseisvad moskvalased.
Päris nimega seda tegevust noorteleht siiski ei nimeta, kuigi seda võivad märgata kõik tänaval jalutavad kodanikud. «Seanss» maksab kaks katjat ehk teiste sõnadega 200 rubla, mis on nõukogude kodaniku kuupalk. Noorteleht tsiteerib kahe naistudengi kõnelust, millest nähtub, et üliõpilaselamutes esineb midagi, mida N. Liidus ametlikult üldse pole olemas – nimelt prostitutsioon.
Prostitutsioon kuulub vaid klassiühiskonda
Suur nõukogude entsüklopeedia märgib selle kohta lühidalt: «See roogiti juurtega välja pärast oktoobrirevolutsiooni, lõpetati päriselt 30ndatel aastatel ja see esineb kohaliku üksiknähtustena.» Umbes sama öeldakse ka okupeeritud Eesti entsüklopeedias ENE, kus väidetakse, et «klassiühiskonnas suhtutakse prostitutsiooni kui paratamatusse pahesse, sotsialistlikust ühiskonnast on prostitutsiooni sotsiaalmajanduslikud tingimused kõrvaldatud.»
Ja edasi selgitatakse olukorra kohta N. Liidus nii: «Nõukogude võim hakkas kohe pärast kodusõda kõrvaldama prostitutsiooni ühiskondlikke põhjusi – loodi prostitutsiooni vastu võitlemise nõukogud. Neis tegeleti naiste kodutuse, tööpuuduse ning majandusliku ja õigusliku ebavõrdsuse kaotamisega, emade ja laste kaitsega ning naistööliste kvalifikatsiooni tõstmisega. Laialdase kultuurharidustöö ja veneroloogiadispanserite ning ravi- ja tööprofülaktooriumide tegevus võimaldas likvideerida prostitutsiooni kui sotsiaalse nähtuse.»
Et asi vajab selgitust, teadis nõukogude avalikkus juba alates 1985. aastast. Alguse tegi «Literatumaja Gazeta» artikliga «Tüdrukud baaris». Sellele järgnesid artiklid Läti ja Valgevene noorteajakirjades. Aga kunagi ei kasutatud sõna «prostitutsioon». Oli juttu kergemeelsetest tüdrukutest ja langenud naistest. Märgiti, et sellised tegutsevad vaid teatud lokaalides, kus neid tuntakse ainult hüüdnime järgi. Nad tutvuvad kiiresti ärimeestega ja autot omavate välismaalastega.
Sadamalinna Riia kommunistlike noorte häälekandja avaldas andmeid prostituutide (praegusel ajal kasutame me väljendit seksitöötaja) kontaktide kohta välismaalastega. Mitte kõik kliendid ei maksa lääne valuutas, seletab seksitöötaja, kes kandis hüüdnime Sääsk. Sageli antakse neile tasuks läänelikke riietusesemeid või luksusseepe. Juhitakse tähelepanu ka vaheltkauplejaile, kes turustavad lõbutüdrukute teenistust. Siin aga ületatakse seaduslikkuse piir. Kes võtab N. Liidus vastu välisvaluutat ja sellega hangeldab, võib saada kuni 15 aastat vangilaagrit, raskematel juhtudel kohaldatakse koguni surmanuhtlust.
Prostitutsioon ei olnud karistatav, kuna kedagi ei saa karistada tegevuse eest, mida N. Liidus pole ametlikult olemas. Kui miilitsavõimud oleksid tahtnud, võinuks nad seksitöötajaid karistada mõne teise paragrahvi alusel. Sest karistuse alus on välisvaluutaga kauplemine, kupeldamine, hulkurlus ja suguhaiguste levitamine.
Asjade nimetamine nende õige nimega vajab teatud julgust, kuna seniajani on prostitutsiooni olemasolust N. Liidus vaikitud, märgiti Estniska Dagbladetis. «Võib-olla on äsjastel avaldustel Vene ajakirjanduses teatud seos Gorbatšovi nõudmisega rohkemaks avalikustamiseks. On ka võimalik, et prostituute kasutatakse ära nuhkidena. Nii nimetatakse ajalehtedes küll kaht hotelli, kus tegeletakse prostitutsiooniga, kuid jäetakse nimetamata välismaalastele ette nähtud luksushotellid, mis on kõige kallimate seksitöötajate jaoks õhtused kohtumiskohad. Neid lastakse sisse end registreerimata, kuna samal ajal välismaalasi saatvad, igati auväärsed moskvalannad on sunnitud end registreerimisraamatusse sisse kandma. Ainult suurte riigipühade ajal on ka Moskvas moraalil piirid. Nii ei näe revolutsiooni aastapäeval välismaalaste hotellides ühtainsatki kergemeelset tüdrukut,» kirjutas väljaanne.
Aga mis siis ikkagi Kopli keldrites toimus?
Anvelt arvab, et selline asi, mida Tuusti veider klient kirjeldas, võis aga vabalt aset leida 90ndatel, kui taasloodi Eesti politsei ja oli küllalt Vene miilitsaid, kes n-ö teisele poole üle läksid – riiki teenida ei tahtnud, keelt ei osanud ja hakkasid bordelle asutama. Oli palju naisi ja tüdrukuid, kes tulid siia seda tööd tegema (või nad toodi siia) välismaalt, peamiselt Venemaalt, Ukrainast ja kindlasti ka Lätist. «Aga kui nad Lätist tulidki, olid nad tõenäoliselt venelased,» arvas Anvelt.
Ajalehes Post ilmus novembris 1995 artikkel Postile omase pealkirjaga «Politseinikud läksid pärast lõbumajade ülevaatamist magama». Kuna hiljuti oli politsei peadirektor Ain Seppik ajakirjanikele lubanud, et kontroll lõbumajade üle muutub tõhusamaks, käisidki politseinikud mitmes Mustamäel asuvas bordellis. Kahe lõbumaja peale nabiti kinni (õigem oleks ehk öelda, et päästeti) neli alaealist seksitöötajat, kes olid sunnitud kliente teenindama aadressil Sõpruse pst 200 ja Ehitajate tee 31 asuvates majades. «Alaealiste kasutamine sellises töös on seadusega igati keelatud ja karistatav. Kusagilt peab aga lõbumaja omanik uut kaadrit saama. Eelistatud ja kindel viis on oma käe järgi väljakoolitamine. Alaealiste lõbutüdrukute teenuste pakkumine ja teadlikult kasutamine on Eestis kriminaalkorras karistatav. Lisaks on see ebaeetiline,» kirjutas autor Kaido Kiits küüniliselt.
Kärt Karpa (praegune Anvelt) kirjutas kaks aastat hiljem Eesti Päevalehes, et AIDSi laine ähvardab levida idast ning et sel aastal Tallinnas kinni peetud 410 narkomaanist on 41 alaealised.
Sotsiaaltöötaja ja AIDSi ennetuskeskuse anonüümse kabineti meditsiiniõe Grete Lehtla sõnul on enamik saanud nakkuse süstimise teel. «Suur osa neist on 17–20aastased, kellest paljud surevad juba organismi nõrgenedes,» nentis Lehtla. Õde lisas, et AIDSi-haigete arvu poolest on Eestil Ukraina ja Kaliningradini jäänud astuda vaid lühike samm. «Need inimesed tulevad sealt Eestisse,» tõdes Lehtla. Kaliningradis on aasta jooksul HIV-viirusesse nakatunud 1500 narkomaani. Hiljuti seal uuritud 102 tänavaprostituudist olid 50 HIV-positiivsed. «Selline protsent esineb ainult Keenias või Ugandas, kus epideemia on juba aastaid möllanud. Kaliningradis jõuti selleni ühe aastaga,» tõdes AIDSi ennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova. Kaliningradis on paanika, tüdrukuid kardetakse ja osa neist on kolinud juba Leedu tänavatele. «Varsti võivad nad Eestisse jõuda,» hoiatas Kalikova Karpa artiklis.
Keskkriminaalpolitsei komissari Uuno Paasi sõnul oli ainuüksi Tallinnas 1997. aastal kinni peetud 410 narkomaani, kellest 41 on alaealised. Polnud teada, kui palju on narkomaane Eestis kokku. Politseile teevad muret end süstivad ja hašišit suitsetavad venekeelsed noored. Teine grupp on ööklubisid külastavad ja tablette neelavad inimesed, kellest enamik on eestlased. «Meilt on läbi käinud ka 10–11aastased lapsed,» nentis Paas.
Kokku on Tallinnas ligi 1000 lõbutüdrukut, Eesti kohta pole täpset arvu teada. «Kui prostitutsioon oleks kuidagi seadustatud, saaksime selle arvu teada,» nentis Paas. Venemaalt pärit prostituute Eestis praegu ilmselt pole, sest viisa saamine on keerukas.
Mis oli seksitöötajateks sunnitud inimeste saatus?
Mis aga juhtus mujalt tulnud seksitöötajatega, kui nad kinni peeti? Olid nad siis alaealised või mitte? Anvelt tõdeb, et mingit tugisüsteemi meil sel ajal loomulikult ei olnud – Eestis oli aastas 400 mõrva, prioriteedid olid mujal. Niisiis pandi neile harilikult dokument taskusse, sõidutati piirini ja öeldi head aega.
Aastal 2000 kirjutas Piret Tali EPLis, et Eestis tegeleb prostitutsiooniga 100–120 alaealist, kellest enamik on 16–17aastased ja noorim 14aastane. Enamik lapsi on pärit Tallinnast, Ida-Virumaalt ja Lõuna-Eestist, neist 83 protsenti on vene rahvusest. Eestis puudus siis alaealiste prostitutsiooni vahendamise kohtupraktika. Enamasti on tegemist olnud andmete võltsimise tõttu piirilt tagasi saadetud neidudega, kelle reisi eesmärk on olnud küll läbinähtav, kuid tõenditeta.
Peaaegu kinnitasid pooled AIDSi ennetuskeskuse küsitletud prostitutsiooniga tegelevad lapsed, et on alla 16 aasta vanuses elanud üle seksuaalset ahistamist. Enamikul neist puudusid teadmised turvalisest seksist ning oli probleeme narkootikumide ja alkoholiga. Ennetuskeskuse uurimusest selgus, et alaealiste asotsiaalsete laste hulgas tegelevad prostitutsiooniga nii poisid kui tüdrukud ja enda keha müümine on laste hulgas küllaltki tavaline tegevus. Raha pakutakse enamasti vanematele kui 14aastastele, noorematele nende kuritarvitamise eest tasu ei pakuta. Samuti selgus, et Tallinnas käib «tööl» tüdrukuid, kes on pärit varasematest tööstuslinnadest nagu Maardu, Sillamäe ja Narva.
Kui seksiori pääses põgenema
Aastal 2003 kirjutas Õhtuleht, et Lätist 15aastasena peolt röövitud ja kaks aastat Eestis prostituudina orjanud tüdruk põgenes märtsis aasta vanema venelannaga Tartu lähedalt Lohkva bordellist ja aitas keskkriminaalpolitseil vahistada kaheksat kupeldajat.
Nooruke lätlanna sattus Eestisse 2001. aasta veebruaris, kui tundmatud mehed ta peolt ära tõid. End purju joonud tüdruk ärkas ühes Tallinna lõbumajas. Sutenööride käest kätte käinud neiu jäi alates 2001. aasta augustist pikemalt pidama Tallinnas Sõle tänava korteris tegutsenud bordellis, kus Irina (37), Sergei (48), Erik (51) ja Arseni (31) sundisid politsei väitel teda ja temast aasta vanemat vene rahvusest tallinlannat vastu tahtmist neile intiimteenuseid osutama. Tallinna tüdruk oli läinud prostituudiks, et teenida raha võla katteks, kuid teda ei lastud enam räpasest ärist välja.
2002. aasta augustis müüdi tüdrukud Tartu külje alla Lohkva lõbumajja, mille madaami Ljudmilat (43) oli juba kord prostitutsiooni vahendamise eest poolteise aasta pikkuse vangistusega karistatud. Lohkva bordellis, kust politsei leidis läbiotsimisel ka summutiga relva, tegutsesid veel Mark (30), Konstantin (25) ja Igor (39).
«Tüdrukuid hoiti kinni vägivallaga ähvardades. Ja ehkki nad pääsesid paaril korral ka põgenema, ei söandanud nad algul politseisse pöörduda,» räägib politseiameti pressiesindaja Kadri Palta, et sutenöörid leidsid nad peagi üles ja panid uuesti tööle. 300–400 kroonist, mis tüdrukutele korra eest maksti, said nad endale vaid 50.
Niisiis võis kummalise reisija jutul olla mingisugune tõepõhi all – alaealiste seksiorjade olemasolu on tõendatud. Küll aga võis ta segamini ajada aastakümne ning igal juhul tasub loota, et praegu kuskil sellist koledat keldrit ei ole.
Kui oled sattunud seksuaalse või tööalase ärakasutamise ohvriks (vastavalt prostitutsioon ning pikad töötunnid, maksmata palk, ähvardused jms), siis helista tööpäevadel 8.30–17 inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliinil +372 660 7320 või kirjuta aadressil inimkaubandus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Helistada saab ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni numbril 116 006, mis töötab ööpäev läbi.
