:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
«Minul on kogemus ühe Tartu eliitgümnaasiumi rahvatantsutreeneriga. Mäletan, kuidas üks kord saunauks «kogemata» lahti läks, kui tüdrukutega end pärast trenni pesime. Väga paljud, nii poisid kui tüdrukud, käisid temaga koos saunas. Ta on ikka veel õpetaja ja need tantsulaagrid toimuvad endiselt.»
Möödunud nädalal lahvatas sotsiaalmeedias oluline teema, millest enamasti kardetakse rääkida. Blogija Mariann Treimann alias Mallu jagas enda Instagrami kontol kümneid talle saadetud lugusid, kus inimesed rääkisid, kuidas nad on lapseeas seksuaalse väärkohtlemise ohvriks sattunud. Keegi ei tea, kui paljud sellised lood on endiselt võltshäbi looriga kaetud ning selle alla jäävadki.
Blogija lahkel loal jagame teiega käputäit neist valusatest lugudest, mis temani jõudsid.
Kahtlase käitumisega tantsutreener
Minul on kogemus ühe Tartu eliitgümnaasiumi rahvatantsutreeneriga. See juhtus umbes kümme aastat tagasi ja teadaolevalt oli selleks ajaks kestnud juba selle tantsugrupi alustamisest saati. Ma mäletan, kuidas ta tantsutrenni lõpus ütles kõigile: «Kõik sauna! Minu õpilased ei lähe pesemata koju!», manipuleerides ja häbistades kõiki, et nad koos 40-aastase mehega sauna läheksid. Mäletan, kuidas üks kord saunauks «kogemata» lahti läks, kui tüdrukutega end pärast trenni pesime. Väga paljud, nii poisid kui tüdrukud, käisid temaga koos saunas.
Järgmine lugu on igasügisene tantsulaager, mis on kohustuslik kõigile. Alkoholi võisid juua (kooli territooriumil) kõik, nii täisealised kui alaealised. Rebased pandi kõik omavahel paari ja nad pidid laagri esimesel õhtul tegema tantsulise etteaste, kus selga võis jääda ainult kolm riideeset.
Veel olen ma ise näinud, kuidas ta tüdrukutele musi teeb. Neid lugusid on veel ja veel. Olen kindel, et kõik, kes ta ära tundsid, teavad veel jubedamaid lugusid rääkida. Ma arvan, et keegi meist ei öelnud ega teinud midagi, sest me kõik kartsime tema võimu, mis tal koolis oli. Kartsime oma tuleviku pärast.
Ta on ikka veel õpetaja ja need tantsulaagrid toimuvad endiselt. Ma ei tea, kas sellisel kujul. Ei ole tahtnud ennast kursis hoida.
«Kena neiu, kabistame ka natuke!»
Kuna Mallukas räägib sel teemal ja need teiste jagatud lood puudutavad ka teda, siis on seda juhtunud ka minul ja mõtlesin, et jagan ka ühte lugu mitmest.
Ühel suvepäeval aitasin vanavanematel lammastele heina teha ja appi tuli üks külamees, kellega pidin ühe traktori peal mingi hetk koos olema. Ja siis see vanamees pani äkki käe mu rinnale, ilma ette hoiatamata, ja lausus need «kuldsed» sõnad: «Kena neiu, kabistame ka natuke!».
Te võite arvata, kui kiiresti ma sealt traktorist välja lendasin ega julgenud sellest isegi vanaisale kohe rääkida, sest piinlik oli, aga miks mul üldse pidi piinlik olema? Sina mine räägi kohe, eks!
Kuhu pöörduda?
Kui tekib kahtlus, et laps võib abi vajada, sest laps ei pruugi väärkohtlemisest esialgu aru saada või ei julge ta sellest rääkida, tasub helistada numbril 116 111.
- Euroopas langeb umbes üks laps viiest seksuaalse vägivalla ohvriks.
- Seksuaalset väärkohtlemist tuleb ette ka spordis.
- Lastel on raske juhtunust rääkida.
- Täiskasvanud peavad selle vaikuse murdma.
Lisainfo: www.lasteabi.ee
Loe lisaks väärkohtlemise ennetamise kohta justiits- ja digiministeeriumi kodulehelt.
Manipuleerimise meistriklass
Kui mina olin 12–13 (17 aastat tagasi), siis minuga suhtles mees nimega Vallo. Vallo edastas mulle algusest peale väga seksuaalseid kirju, pilte. Ta soovis minust pilte ja avaldas korduvalt soovi minuga kokku saada ning auto tagaistmel minult süütuse võtta. See kirjavahetus kestis kuskil umbes aasta.
Ühel hetkel, kui ma aru sain, et see on väga vale, ja proovisin temaga suhtlemise lõpetada, siis ähvardas ta end ära tappa ning kirjutada hüvastijätukirjas, et mina olen selles süüdi, et teda enam ei ole.
Kellelegi ma sellest rääkida ei ole julgenud, kuna oli häbi, kartus ja hirm. Olen proovinud sotsiaalmeediast seda isikut leida, aga ei ole õnnestunud.
Praegu ei tea mitte ükski minu lähedane, et selline isik minuga suhtles ja avaldas selliseid soove ja soovi minust pilte saada.
Palun kontrollige enda lapsi ja rääkige nendega. Lapsed ei pruugi ise julgeda rääkida, kuna ohvrite manipulatsioon laste üle on suur.
Õudne öö saadab siiani
Need lood on õõvastavad, kahjuks ei ole ka mina puutumata jäänud. Olin 17 ja mul oli vaja saada Saku Suurhalli juurest koju Kristiinesse. Trollist jäin maha, raha mul ei olnud. Kõndisin mööda teed, oli hirmus ja pime. Lõpuks võtsin end kokku ja hääletasin.
Kõigepealt saabus valge sportauto, peatus, küsis, kas on abi vaja, ja pakkus lahkelt, et viib mu ära. Igatahes, poole tee peal tundsin alkoholi lõhna. Juht rüüpas McDonald'si topsist ilmselt jooki. Sel hetkel tekkis juba kerge ärevus. Jõudsin veel öelda, et järgmisest teeotsast vasakule pöörata, aga ta ei pööranud sinna, vaid viis mind tupiktänavasse.
Ta võttis oma telefoni, otsis välja stopperi ja soovis, et ma kümme minutit temalt suhu võtaksin. Mu aju suutis välja mõelda, et mul on ohatis, kuid siis käskis ta mul end käega rahuldada. Mul oli peas ainult üks mõte: pääseda eluga.
Mäletan, et kahe istme vahel oli veel kruvikeeraja, ja kogu aeg mõtlesin, et ühel hetkel ta torkab mind sellega või päriselt vägistab mu ära.
Jah, ma tegin seda, mida ta palus. Ma ei näinud muud võimalust pääseda. Palusin korduvalt, et ta laseks mind autost välja. Lõpuks viis ta mind Rimi parklasse ja pakkus tehtud «töö» eest raha. Ma jooksin elu eest!
Sõbranna ema avas mulle ukse, temale suutsin juhtunust rääkida tundide möödudes. Paar päeva hiljem tegin politseisse avalduse, kirjeldasin autot ja inimest. Mõned nädalad või kuud hiljem tuli telefonikõne, et inimene on leitud.
Ma ei julgenud oma vanematele rääkida, nii et pöördusin onupoja poole ja ta hankis mulle advokaadi. Lepiti kokku vastandamine. See oli kohutav, nutsin lahinal. Tema sõna minu oma vastu! Ma kaotasin. Ta pääses puhtalt.
Räägin seda lugu, sest inimene, kes seda tegi, on väga tunnustatud fotograaf, eriti suurüritustel ja pidudel. See oli nii traumeeriv, et pärast seda olen julgenud käia vaid mõnel üritusel ja korra klubis. Klubi trepil tuli ta mulle vastu. Mul oli tunne, et süda seiskub.
See õudne öö ei kao kuskile, see käib siiani minuga kaasas. Ikka on hirm ja tihtilugu vaatan ürituste liste, et kas tema on ka seal.
Alati ei aita ka politsei, tuleb ikka ise hakkama saada, kannatada ja kuidagi edasi elada.
Ei mäleta või ei taha mäletada
Elasime kortermajas. Sama maja kõrvaltrepikojas elas isa sõber. Tal oli minust mõned aastad vanem poeg ja me saime hästi läbi. Ma täpselt ei mäleta (usun ka seda, et aju ei taha mäletada), kas ma üldse veel kooliski käisin, kui see õudus toimus.
Kuna sain selle perverdi pojaga hästi läbi, siis ta meelitas mind mitu korda enda juurde jutuga, et ta poeg on kodus. Mäletan siiamaani, kuidas ta keeras ukse lukku, kui olin tuppa sisenenud. Taaskord, seda ei mäleta või ei taha mäletada, kas asi ka lõpuni läks, aga näperdamist ja suguelundite katsumist mäletan. Ei julgenud seda mitte kellelegi rääkida.
Mingil ajal kolisime mujale ega näinud seda perverti aastaid. Olin oma kodukoha poes praktikal. Pidin olema ka kassas ja kord seisis see rõve pervert minu ees ja ma pidin teda teenindama. Oi, mis tunded mind valdasid.
Kui olin juba täisealine, ei suutnud ma endale meessoost inimesi lähedale lasta. Kui abikaasaga tutvusin, siis temale rääkisin, ja ta oli nii mõistev.
Siiani ei meeldi mulle, kui mõni võõras mees tänaval minult kasvõi kellaaega küsib.
Politsei: enamasti on ahistava käitumisega kurjategijal huvi rohkema kui ühe inimese vastu
PPA statistika kohaselt pandi möödunud aastal toime 50 registreeritud väärtegu, mis lähevad paragrahvi 153.1 ehk seksuaalse ahistamise alla. Nendest vähemalt 17 olid toime pandud alaealiste suhtes.
Politsei- ja piirivalveameti politseikapten Maarja Punak ütleb, et lubatud ja lubamatust käitumisest tuleb lastega rääkida juba varases eas ja avatud kaartidega ning ka aeg-ajalt seda neile uuesti meelde tuletada. «Stereotüüpset ahistajat ei ole olemas. Ahistada võib nii klassikaaslane, kellel on tekkinud tunded, kui ka lapsega kokkupuutuv täiskasvanu, kes omab tema suhtes mingit mõjuvõimu – lähisugulane, õpetaja, treener,» selgitab ta.
Juba alla 10-aastaste lastega tuleb rääkida teemal «minu keha on minu oma», et lapsed mõistaksid hea ja halva puudutuse vahet. «Samanimeline raamat on ka olemas ja sealt võib koguda mõtteid. Samuti on oluline rääkida sellest, milline on ebasobiv suhtlusviis – näiteks kui täiskasvanu hakkab lapsega rääkima seksuaalteemadel, tuleb lapsel sellest vestlusest kohe eemalduda ja anda sellest teada täiskasvanule, kes omakorda saab teavitada politseid. Samuti võib noor teavitada säärastest ebasobivatest vestlustest veebipolitseinikku või Lasteabi,» lisab Punak.
Politseikapteni sõnul on alates 10. eluaastast oluline rääkida ka suhetest ja sellest, mis on eri suhetes lubatud. «Laps peab teadma, kuidas seada piire ja öelda vajadusel ei, ning mida teha siis, kui teine pool küsib midagi, mis valmistab temas ebamugavust.»
Tähtis on anda noorele juhised, kuidas käituda olukorras, kus keegi teda või tema sõpru sobimatult puudutab või temaga muul viisil sobimatult käitub, ning kuhu või kelle poole pöörduda. «Paratamatult on lapsed erinevad ja ühtset soovitust anda on keeruline. Mõne lapsega tuleb sel teemal rääkida varem, mõnega jälle hiljem – politseitöös näeme, et on lapsi, kes juba 8-aastaselt suhtlevad võõrastega veebikeskkondades. Oluline on olla lapse jaoks olemas ja päriselt tunda huvi, mida ta nutiseadmes teeb ning kuidas tal koolis või trennis läks. Kui laps on harjunud enda päevast rääkima, siis suurema tõenäosusega räägib ta ka olukorrast, mis oli tavapärasest täiesti erinev. Koolides käib Lasteabi end tutvustamas ja alati võib lapsi julgustada ka nendega ühendust võtma. Seda eriti olukorras, kus vanemaga ei saa kohe ühendust, aga mure on suur. Lasteabisse pöördumiste arv suureneb iga aastaga ja see on positiivne – ainult välja öeldud muredega saab tegeleda,» tõdeb Punak.
Kui last on seksuaalselt ahistatud, siis on oluline, et laps tunneks ennast hoituna ja turvalises keskkonnas, kus keegi teda ei süüdista. «Last tuleb kuulata ja lasta tal rääkida, ise vanemana hinnanguid ja hoiakuid juurde lisamata. Kinnitage lapsele, et see, mis talle tehti, on teise inimese vale käitumine ja tunnustage teda rääkimise eest. Kindlasti tuleb selgitada, et selliseid juhtumeid lahendab politsei ning neid tuleb teavitada, vastasel juhul korduvad taolised käitumised ka teiste lastega.»
Taolisi teateid kontrollitakse Punaku sõnul põhjalikult ja kogutakse kokku kõik võimalikud esmased tõendid, et mõista, kas tegemist oli süüteoga. «Kõigepealt on vaja mõista, kas juhtumi suhtes on võimalik alustada menetlust või on see aegunud. Seejärel kontrollitakse kurjategija tausta ja seda, millega inimene praegu tegeleb. Seda tehakse ka siis, kui menetlust ei ole võimalik aegumise tõttu alustada, sest tuleb välistada võimalus, et inimene jätkuvalt sarnaseid tegusid toime paneb. Oluline on ka mõista, kas teataja ehk ohver on saanud abi, et oma traumaga toime tulla. Minuni on jõudnud paar juhtumit, kus inimesed kirjutavad üle 20 aasta tagusest juhtumist, kuid kirjast on näha, et inimene ei ole saanud õigel ajal abi ja tuge. Näiteks hakatakse kurjategijat välja vabandama, otsitakse vigu oma käitumises või vabandatakse, et ehk ei mäletatagi asju õigesti.»
Karistused on erinevad. «Kõik oleneb sellest, milles see ahistamine täpselt seisnes ja kelle suhtes. Kui puudutatakse ilma nõusolekuta intiimsetest piirkondadest, siis on tegemist seksuaalse ahistamisega, mille eest on ette nähtud rahatrahv. Sama tegu täiskasvanu poolt alla 16-aastase suhtes on juba kuritegu. Kui ahistaja jagab sõnumites pornograafilist materjali alaealisest, siis on tegemist olla juba kuriteoga. Igal juhul tasub sellest politseile teada anda, sest enamasti on ahistava käitumisega kurjategijal huvi rohkema kui ühe inimese vastu. Teatamisega aidatakse ka teisi, kes on sarnases olukorras,» paneb ta kõigile südamele.
Kui tunned, et vaimse tervise raskuste tõttu on su elu ohus, helista kohe numbrile 112 (kiirabi, 24h) või mine erakorralisele vastuvõtule:
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h) – Paldiski mnt 52
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h) – Raja tn 31
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 447 3281 (24h) – Ristiku tn 1
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h) – Jämejala, Pargi tee 14
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) – Haigla 1
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) – Ahtme mnt 95
