«Looma kaotus on alati raske, aga need jagatud hetked – nurrumised, sabaviibutused, soojad õhtud voodis – need kaaluvad kogu valu üle. Iga kass on jätnud väikese käpajälje mu südamesse. Ja ma olen neile kõigile selle eest tänulik,» ütleb Kaspar Rooni, kelle hoolt ja armastust on aastate jooksul tunda saanud mitmed karvased sõbrad. Hetkel jagab mees kodu lumivalge kiisuga, kel nimeks Camillu.

Kaspari esimene kass, püha birma Daryl Diamond, tuli tema ellu üsna ootamatul moel. «Olin Edda Pauksoni juures katust ehitamas, kui nägin seda vapustavat kassi – sügavate siniste silmade ja aristokraatliku hoiakuga. See pilk lõikas otse hinge,» meenutab ta. Pärast väikest uurimist leidis Kaspar sarnase kassi kasvataja Ivar Eensoo kaudu ning nii kolis Daryl tema juurde Türile, vanematekoju, kuhu ta oli just Tallinnast ajutiselt tagasi kolinud.

Daryl oli alati teadlik oma ilu ja väärikuse mõjust. «Tema tuleb kräunudes ligi, kui on aeg kammitud saada, aga mitte üle kümne minuti – kui sa üle piiri lähed, siis ta lihtsalt lahkub solvunult. Sülle võtta teda ei maksa proovida, tema standardid ei luba sellist kohtlemist,» naerab Kaspar.

Kommentaarid (1)