:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
Millal sina viimati oma last akna taga puuris «tuulutasid» või rahustasid teda oopiumiga? Loodetavasti mitte kunagi. Ent 19. sajandil olid sellised meetodid tavalised. Õnneks on meie arusaamad lastekasvatusest ajaga drastiliselt muutunud. Loe altpoolt lähemalt, milliseid naljakaid ja ka vihale ajavaid nõuandeid lastevanematele tol ajal jagati.
Latseke akna taha tuulduma
19. sajandil oli tavaline riputada imik puuriga akna taha, et ta saaks värsket õhku hingata. Seda nimetati tuulutamiseks. Meetodit populariseeris dr Luther Emmett Holt oma 1890. aastate raamatus, väites, et külmas karastudes kasvab laps terveks ja tugevaks. Ta küll ei öelnud, et riputage puur akna külge, kuid see sai populaarseks linnades, eriti suduses Londonis.
Füüsiline karistus oli sobilik
Kehaline karistus oli tavapärane ning piibli toel ka õigustatud. Õpetussõnad «Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra!» ja «Sa peksad teda küll vitsaga, aga päästad tema hinge põrgust» julgustasid seda igati. 1884. aasta kasvatusteoses soovitatakse kasutada «heaks piitsutamiseks» vana kulunud õhukest nahkmaterjali või villast sussi. Usuti, et peks peaks tekitama lühiajalist, kuid tõelist valu.
Karistuseks võis lapse ka tooli külge siduda
Lydia Maria Child pakkus oma teoses välja, et karistuseks võiks lapse tooli külge siduda või midagi muud taolist lihtsat. Mänguasjadeks sobisid tema arvates ideaalselt nööbid. Eelistatavalt läikivad, kui need just pole messingist valmistatud. Lämbumisohu peale ta ilmselgelt ei mõelnud.
Ilukirjandusega tuli piiri pidada
Ilukirjandus oli tolle aja «nutitelefon», mida peeti lastele pigem kahjulikuks ja millega tuli piiri pidada; mõned pidasid seda lausa ühiskonna hukuks. Ilukirjandust võrreldi magusa söömisega, mis kustutab isu toitvama ja tervislikuma toidu järele. Lapsi suunati lugema pigem ajalooraamatuid, reisikirju ja elulugusid.
Usuti, et varaküpsus tapab
Üks 1838. aasta teos vanematele hoiatab, et ei tasu lapsi vaimselt liiga palju stimuleerida. Raamatus mainiti kaheksa-aastast poissi, kes oli imelaps, kuid suri juba kümneselt. Tema pea oli kasvanud tarkusest suureks, kuid jäsemed jäänud nõrgaks, mis oligi põhjus, et ta nii vara hauda läks. «Enneaegne vili ei küpse kunagi hästi,» lisas autor.
Kujutlusvõimet peeti ohtlikuks
Tänapäeval soodustatakse loovust – aga 19. sajandil arvati, et elav kujutlusvõime viib moonutatud maailmatajuni või hullemal juhul tekitab patoloogilisi valetajaid. Tugev reaalsustaju oli tähtsam kui fantaasiamängud. Lapsed võisid näiteks küll pabernukke teha, aga kui need olid proportsioonist väljas, pidid vanemad seda neile selgitama ja suunama neid võimalikult täpselt maailma imiteerima.
Suupisteks tükike kuiva leiba
Ei olnud soovitatav pakkuda lastele süüa ega eksponeerida neile toitu söögikordade vahel, sest laps pidi sööma ainult konkreetsetel aegadel. Kui lapsevanem siiski pidas vajalikuks midagi anda, siis soovitati tükki kuiva leiba. Põhjendus oli, et laps ei söö seda kunagi rohkem, kui talle kasuks tuleb, nii et ta kustutab vaid oma nälja. Lisaks usuti, et kui laps saab leiba kookide ja maiustuste asemel, tundub see talle tõelise luksusena. Samuti soovitati puuviljad ja marjad iga hinna eest lapse toidulaualt eemal hoida.
Ravimid: oopium, elavhõbe ja tärpentin
Laps jäi haigeks? Lahenduseks peeti 19. sajandil paari tilka alkoholiga oopiumisiirupit (Paregoric). Tõsi, lapsed olid pärast oopiumi ja alkoholi manustamist kindlasti hulga rahulikumad! Siiski ei kasutatud seda iga haiguse puhul – paelusside vastu aitas tärpentin ja kõhuviiruse puhul natuke elavhõbedat.
Peast eemale hoidvate kõrvade puhul aga otsiti abi soolveest, millega lapse kõrvu kaks korda päevas hõõruti.
Õudsed lasteraamatud
Õpetlikud raamatud lastele hirmutasid väiksed lugejad/kuulajad kaameks. Näiteks Heinrich Hoffmanni 1845. aastal ilmunud saksakeelses teoses «Der Struwwelpeter» lõigati poisil pöidlad otsast, sest ta ei lõpetanud nende imemist. Teine laps läks tormise ilmaga õue ja tuul pühkis ta minema, nii et teda ei nähtud enam kunagi. «Mitte keegi ei kuulnud tema karjeid ja nuttu,» seisab raamatus.
Hambad ei taha tulla? Arst aitab
Kui beebil oli hammaste tulek valuline, lõikas hambaarst ta igemed lahti, mitte ei lasknud neil loomulikult lõikuda. 1857. aasta Ameerika meditsiiniajakiri õpetas, et pealiskaudsest lõikest pole abi, vaid tuleb lõigata nii sügavalt, et lantsett puudutab hammast. Arvatakse, et see tava sai alguse 1500. aastatel, kui prantsuse kirurg Ambroise Paré lahkas üht imikut ja ei suutnud leida surmapõhjust, kuid lapsel olid erakordsed kõvad igemed. Paré kirjutas: «Kui me lõikasime tema igemeid noaga, ilmusid kõik hambad nähtavale… Kui seda oleks tehtud tema eluajal, oleks ta kahtlemata ellu jäänud.»
Nii hakkas hoogu koguma uskumus, et hammaste tulek võib beebi tappa. 1900. aastate alguses hakkasid arstid aga kaaluma võimalust, et igemete lõikamine ei aidanud, vaid põhjustas hoopis rohkem infektsioone. Nii loobuti sellest protseduurist ajapikku.
Sõnakuulelikkus oli kõige olulisem
Usuti, et kuulekus tuleb lastesse juurutada, et neist ei kasvaks ahned ja enesekesksed inimesed. Selleks ei tohtinud laste soovidele järele anda. Mitte kunagi. «Levinud on arusaam, et väikelapse tahtmistele võib järele anda, ilma et sellest mingit kahju sünniks. Kuid see on tõsine eksiarvamus. Niipea kui laps on jõudnud vanusesse, kus ta suudab oma soove mingil viisil väljendada, on ta piisavalt vana, et hakata kuulekust õppima,» seisab teoses «Cassells Household Guide». Siiski toodi välja, et reegleid tuleks kehtestada rahulikult, ilma karjumise ja vihaavaldusteta.
Laste musitamist ja kallistamist peeti halvaks, sest siis kasvavat neist «väiksed türannid». Kui lapsevanem ikka ilma kohe kuidagi ei saa, siis soovitati lapsele musi teha üks kord päevas, enne magamaminekut, ja hommikul ta kätt suruda.
Briti emadele mõeldud ajakirjas hoiatati 1847. aastal, et emad ei tohiks oma lapsi käte vahel kiigutada. See ei tegevat midagi beebile, küll aga kahjustavat naise keha.
Lapsed ei tohtinud rohelist teed juua
Ehkki oli normaalne lastele oopiumit haiguse korral anda, oli roheline tee lastele täiesti sobimatu jook. Arvati, et see põhjustab hüsteeriat, kõhuvalu ja närvilisust.
Usuti, et lühinägelikkust saab ennetada
Lühinägelikkuse põhjusteks peeti halba valgust, vale kõrgusega laua ääres lugemist ja isegi raamatutes kasutatud kirjašrifti.
Parim aeg lapse eostamiseks
Levis uskumus, et kevadel eostatud lapsed on elujõulisemad ja elavad imikuea suurema tõenäosusega üle kui muul ajal sigitatud lapsed.
Luba lapsel hommikuti magada
Oli ka üks üllatavalt leebe soovitus. 1878. aasta kasvatusteoses seisab: «Laske lastel magada, kuni nad saavad.» Vähemalt üks punkt, millega paljud tänapäeva lapsevanemad nõustuvad.
Allikad: MentalFloss, Honey, History Facts
