:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Kohati on tunne, et vapraid väikeseid Baltimaid ühendab üks sõrm – keskmine sõrm üksteisele! Sealt sõrmest on puudu see võlusõrmus, mis neid kõiki ühendaks. Kääbikud ju selle sõrmuse vaprat ja kannatusterohket radapidi sulatule hävingusaagiks viisid – äkki oli Keskmaa ikkagi Baltikum?!
Kääbikutele meeldis teatavasti seiklustevaba ja rahulikult kulgev külaelu, mille keskmes olid toitvad ja rammusad söögikorrad. Nad olid tagasihoidlikud ja vagurad, kuid olid valmis kaitsma oma kodu ja lähedasi vaenlase vastu, kui see vajadus tekkis. Nad olevat välja nuputanud piibutaimede popsutamise ja olid väga suguseltsipõhised.
Nad olid suured aianduse, looduse ja vestikandmise austajad. Neile meeldis elada suurtes akendega muldonnides, aga nad ei öelnud ära ka majadest, kui selline võimalus oli. Neil oli kombeks oma sünnipäevadel teistele kingitusi teha, aga see ei olnud läbiv reegel – leidus ka neid, kes sellest teps mitte kinni ei pidanud.
Küll aga teame me kirjandusloost vägagi kindlalt, et kui kääbikud kord seikluste rajale sattusid, siis hoidke piip ja prillid! Selliseid seiklusi ei olnud võimelised adekvaatselt haldama ei võlurid, päkapikud, haldjad ega inimesed. Ja kogu seda kupatust jälgis valvsalt kuri ja sõjakas naaber – Mordor. Tema keskmes aga põles kurjakuulutavalt kõikenägev silm – silm, mis kuulus võimusõrmuse looja Sauronile.
Aga miks ma seda kõike räägin? Noh, esiteks sellepärast, et nii mõnigi kord olen ma mõelnud, et olen kuskil seal ahvi ja kääbiku vahel – seda nii välimuselt kui ka olemuselt. Seiklused mulle meeldivad, aga mõõdukas koguses. Söömist olen piiranud ja sünnipäevi üldiselt ei pea, sest olen enamiku ajast üksinda. Seega pole ei oskust ega ka julgust kedagi tülitada niivõrd mõttetu asja, nagu inimahvi vananemise järjekordse tähtpäevaga.
Teiseks aga selletõttu, et sarnaselt kääbikutega, kes omavahel tulenevalt klannierisusest kogu aeg soid ja maid jagasid, on ka Baltimaadel kombeks üksteisele pendel-tanki-panekut mängida. Ja seda veel eriti akuraat algelisel moel – torisedes ja näpuga näidates. Kolm Baltimaad oleks ühisena võimas ja edasiviiv jõud – aga selle asemel oleme me jonnipunnid-ei-saa-tünni-triumviraat, kes üksteisele rohkem kaikaid kodaratesse suudab loopida, kui RMK kuuseistikuid mitte istutada, sest üle on.
Üks minu helgemaid lapsepõlvemälestusi on rongisõit vanaemaga. Pikk ja väsitav reis kaugele vanaema sünnikohta Arhangelskisse. Mulle olid huvitavad nii suured jaamahooned kui ka pisikesed perroonid. Suured vedurid ja lõppematutena näivad vaguniteread. Igavesed raudteeliiprid ja otsatu raudteerööbaste sasipundar üle kogu maa.
Ma ei ole seda reisi kunagi korranud ja arvatavasti niipea ei korda ka, kui üldse kunagi kordangi. Aga vaadates kõrvalt seda titetrianglit, mis toimub mastaapse Rail Baltica ümber, jääb paratamatult mulje, et kilplased on sama palju meie vereringes kui nõukaajal omandatud soov süsteemi iga hinna eest üle lasta ja midagi kõrvale panna nii, et natšalnik ei näe ja seltsimehed ei tea. Ja kui peaks keegi küsima, siis on alati süüdi «need teised».
Hiljuti selgus kurb tõsiasi, et üks kolmest Baltimaast – Läti – ei ole võimeline oma kohustusi ühise taristuprojekti raames teps mitte täitma. Läti esindajad pakkusid välja, et kõik kolm Baltimaad võiksid seljad kokku panna ja koos otsida võimalusi rahastuse tagamiseks. Mitte ainult Lätile, vaid kogu projektile. Tundub ju mõistlik mõte, kui koppa üritatakse maha lüüa juba aastakümneid.
Aga ei! Meie kandi mehed leidsid, et see pole meie mure. Kui raudtee-ehitus õnnestub – ja meie kandi meestel seisab ees väikese Maarjamaa ehitusajaloo suurim taristuehitusprojekt – siis on Baltikum numero uno! Grande transpordiissi ja igikestev viljakusesümbol!
Kui raudteeprojekt aga mingil moel toppama jääb – näiteks Läti ei leia raha, et üldse mingit taristut minimaalsel kujul välja arendada – siis on Läti uti-pähh! Saamatud sipsikud sipukates! Lootusetu lohevedude liigkasuvõtjate loteriilobudik.
Mure Läti rahapuuduse üle ei ole mingi üllatus. Vähemasti ei tohiks olla neile, kes projekti käekäiku jälgivad. Hiljutised parlamendikomisjoni uurimistulemused on kõike muud kui lootust andvad või usaldust tekitavad. Aga kõige selle taustal kõlab minusuguse humanitardi (laenan siin lugupidavalt termini Daniel Veinbergsi komöödiakeelenditest) peas ikka ja jälle küsimus – aga kus te varem olite?!
Mina isiklikult oleksin ülimalt õnnelik, kui see raudteeprojekt päriselt ka tõeks saaks. Mitte lihtsalt sellepärast, et siis saab Tallinna linnavalitsus hakata remontima lennujaama viivat trammiteed, mis tühja amortiseerunud on, kuna oh sa halasta ja hoia, kes sai teada, et raudtee sellest üle sõidab. Ma ise olen suures ootuses, et kunagi enne surma saan ma teha meeldiva reisi Euroopasse, mis ei hõlma lennujaamas paaniliselt lootmist, et lennuhirm seekord ikkagi võrrandisse ei sisene.
Aga ma ise näen seda raudteeprojekti ka suuremana kui ainult mugav reisimine. Ma olen humanitard – seega on mu fantaasia lennukas ja ei pruugi alati olla adekvaatne. Aga minu peas oleks raudteetaristu, mis ühendab kogu Mandri-Euroopat ideaalis Skandinaavia fjördidega – kus elavad päkapikud – meretranspordi kaasaval kaasabil majanduslikult- ja julgeolekuprisma läbi igati asjalik saavutus. Siinkohal oleks igati paslik teha Soomele toetav ettepanek oma raudteetaristu moderniseerida ja minna üle samale rööpmelaiusele, mis tema kuningriikidest naabritel.
Eks ole osa Baltikumi railvasioonist ju samuti seotud sellega, et soovime minna üle idanaabri rööpmelaiuselt euroopalikke väärtusi kandvate raudteekonstruktsioonide poolele. Seda mitte ainult hääbuva transiidibisnisi tõttu, vaid ka sellepärast, et viimastel aastakümnetel on ideed Baltimaade ja Euroopa laiemast ärkamisest ja taas õitsele puhkemisest nii palju korrutatud, et isegi Unemati on võtnud nõuks kogu see vahmiil üles ajada, sest kaua võib niisama jaurata. Pange see pagana film «Awakenings» peale ja tõuske üles oma liturgilisest russkij biznes is da bjest koomast.
Jah, see võtab aega ja raha. Raha, mida meil ei ole, sest siiani on kogu seda projekti veetud stoilise iseenesekeskse teistega-ei-mängi-mentaliteediga – eriti poliitilisel tasandil ei mängi. Ühine taristuprojekt oleks kena käepikendus ideele, et kui me suudame üksteise pealt maksusüsteeme, infotehnoloogialahendusi ja halbu anekdoote kopeerida, siis suudame äkki ette võtta projekti, mis oleks omamoodi märgiline «Metsiku Lääne» taasvallutamine, aga Balti mere kastmes.
Kui palju on vaja veenda kolme tillukese riigi juhtkondi, et ühtsuses peitub vägi? Ma tõesti ei tea … Aga minu lolli looma laubatagune ütleb, et ilma ühtsuseta ei jõua me väga kaugele. Eesti saab endale uhke Ülemiste terminali, millest ei ole veduritel mõtet suuri kiiruseid üles võtta, sest kuueliiprilised ei suuda ju sini-must-valget tõutäkku kanda. Leedu aga vaatab pealt, kuidas kaks tatikat omavahel maid jagavad ja mõtleb koos vojevoodkondadega kurvil silmil, et niipea see wulkanizacija ei lõpe, sest rehve peab ikka vahetama rohkem kui liipreid.
Samal ajal aga roostetab kuskil jupp jupi haaval hullu entukaga alustatud raudteeprojekt, nagu kunagi ilmavalgust mitte näinud võimas tehas Ilfi ja Petrovi kuulsas «Kuldvasikas». Baltoscandal on raudteemagnaatide flirdisõna rööpa-swing'i Rubiconil ja Kantorade tagahoovides putitavad Ostap Benderid oma kuldseid antiloope, sest jää läks nii kiirelt liikuma, et isegi Paunasted kohkusid.
Olgem üle sellest, mis meid siiani on «ühendanud». Muutugem tõeliselt ühtseks ja leidkem lahendusi lootusesädeme taas lõkkele puhumises. Arvamusi on alati. Hirmu ja ängi jagub kauemakski, kui vaja. Aga tõelist ühtsust, mis nii ühtesid kui ka teisi leevendada ja mõista aitaks, on ikka ja jälle hädasti tarvis.
Mina ei tea, kas saan kunagi rongiga segamatult Euroopat mööda sõita, lugedes vaguni võbisevas vaikuses muheledes lugu sellest, kuidas vahva sõdur Švejk vagunisaatjat kellaaja küsimisega tüütas, ise samal ajal mõtiskledes, et kääbikule kohaselt oleks igati asjalik aeg keha kinnitada. Restoran-vagunisse suundudes tuksuks loodetavasti veel takti tabav süda raudteega samas rütmis ja kauguses kõlaks apelsinikastiga saabunud võõramaalase ja krokodilli karmoškahelidel kanduv lauluviis.
Mõtteis oleks aga uhke tunne, et kuskil leidus ikka kolmel väikesel vaistu vägevaks virguda. Koos teha ja koos näha. Ning ühiselt näidata, et erinevus rikastab ja visadus viib sihile. Ega siis ilmaasjata öelnud maailma kõikse suurema aruga pisim karu, et kogu aeg ei saa teps mitte enda metsatukas oodata, et keegi sulle külla tuleks – vahepeal tuleb ise külla minna!
