Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud vabadussõda jätsid sügavad haavad suure osa Läti ühiskonna mällu. Sõja ajal kasvas kuritegevus järsult. Kõrge kuritegevuse tase püsis ka esimestel iseseisvusaastatel, ning sellest sai korrakaitseorganite üks peamisi prioriteete. Ka Latgales olid kriminaalkuriteod – röövimised, mõrvad, vargused jms – paljude elanike igapäevane reaalsus. Kuigi olukord tasapisi normaliseerus, levisid 1923. aasta märtsis Ludza maakonnas ja kogu Latgales kiiresti teated Rubežnica poolmõisas toimunud traagilistest sündmustest, kus metsikus rünnakus hukkus viis inimest.

13. märtsi varahommikul saabus Ludza maakonna toonase Zvirgzdene kihelkonna Čortovka küla elaniku Makarija Morozovi juurde 19-aastane Dominiks Žogla, kes töötas lähedal asuvas Rubežnica poolmõisas. Tema sõnul oli poolmõisas toimunud mitme inimese mõrv. Mõlemad mehed suundusid sündmuspaigale, kus nad leidsid hukkunud: 60-aastase perenaise Marija Ašmarova, tema tütred – 20-aastase Jevdokija ja 17-aastase Anna, 19-aastase poja Makarija ning 50-aastase töömehe Franci Ševčiku.

Peagi saabusid sündmuskohale korrakaitsjad, kelle ees, hinnates sündmuskoha kirjeldust, avanes õõvastav pilt: mõrvatud töömees Francs Ševčiks lamas põrandal, kastis olnud jahukoti kõrval, pea vastu seina ja jalad suunatud keldri poole. Ta lamas selili, vasak käsi oli eemale lükatud, parem aga rinnal. Pea all põrandal laius suur vereloik.

Kommentaarid