:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud vabadussõda jätsid sügavad haavad suure osa Läti ühiskonna mällu. Sõja ajal kasvas kuritegevus järsult. Kõrge kuritegevuse tase püsis ka esimestel iseseisvusaastatel, ning sellest sai korrakaitseorganite üks peamisi prioriteete. Ka Latgales olid kriminaalkuriteod – röövimised, mõrvad, vargused jms – paljude elanike igapäevane reaalsus. Kuigi olukord tasapisi normaliseerus, levisid 1923. aasta märtsis Ludza maakonnas ja kogu Latgales kiiresti teated Rubežnica poolmõisas toimunud traagilistest sündmustest, kus metsikus rünnakus hukkus viis inimest.
13. märtsi varahommikul saabus Ludza maakonna toonase Zvirgzdene kihelkonna Čortovka küla elaniku Makarija Morozovi juurde 19-aastane Dominiks Žogla, kes töötas lähedal asuvas Rubežnica poolmõisas. Tema sõnul oli poolmõisas toimunud mitme inimese mõrv. Mõlemad mehed suundusid sündmuspaigale, kus nad leidsid hukkunud: 60-aastase perenaise Marija Ašmarova, tema tütred – 20-aastase Jevdokija ja 17-aastase Anna, 19-aastase poja Makarija ning 50-aastase töömehe Franci Ševčiku.
Peagi saabusid sündmuskohale korrakaitsjad, kelle ees, hinnates sündmuskoha kirjeldust, avanes õõvastav pilt: mõrvatud töömees Francs Ševčiks lamas põrandal, kastis olnud jahukoti kõrval, pea vastu seina ja jalad suunatud keldri poole. Ta lamas selili, vasak käsi oli eemale lükatud, parem aga rinnal. Pea all põrandal laius suur vereloik.
Järgmisena leiti eesukse juurest Marija Ašmarova surnukeha, kes oli riietatud öösärki. Samas läheduses, risti üle lävepaku, lebas ka Jevdokija Ašmarova surnukeha. Ta lamas kõhuli nii, et jalad ja suurem osa kehast asusid eestoas, pea ja väiksem kehaosa aga toas. Pea ümber põrandal oli suur vereloik, parem käsi oli rindade all, vasak aga välja sirutatud.
Veel ühe ohvri, Anna Ašmarova, surnukeha leiti voodi alt. Voodi serva alt paistsid vaid jalad kuni põlvedeni. Naise pea ümber oli samuti suur vereloik. Nagu teisedki ohvrid, oli Anna riietatud vaid öösärki.
Järgmises ruumis lebas voodis külili Makarija Ašmarova surnukeha. Nagu eelnevadki ohvrid, oli ka tema aluspükstes ja paljajalu. Ohvri kaela paremal küljel oli sügav lõikehaav, millest voolas verd. Makarija surnukeha lähedal seisis veel üks voodi, mille otsa juurest leiti mõrva tööriist – kirves, millel olid peened verepritsmed.
Rünnaku ajal said erineva raskusastmega vigastusi, kuid jäid ellu 18-aastane peretütar Irina Ašmarova ning kaks töölist – juba mainitud Dominiks Žogla ja tema 14-aastane vend Konstantīns. Enne Ludza haiglasse toimetamist andsid vigastatud töölised politseinikele väärtuslikke tunnistusi, kinnitades, et jõhkra kallaletungi pani toime mees nimega Anfals Tokarevs. Ellujäänud said vigastusi, mis olid eluohtlikud. Sel põhjusel suutis näiteks Irina Ašmarova anda täieliku ütluse alles kolm nädalat pärast traagilisi sündmusi.
Kuidas ellujäänud mäletasid seda jõhkrat ööd
Kannatanute ütluste põhjal õnnestus uurijatel taastada sündmuste käik. 1923. aasta 12. märtsil ilmus Rubežnica poolmõisa Ašmarovite pere juurde Tokarevs, kes kehva enesetunde ettekäändel soovis nende juures ööbida. Külalise soovile tuldi vastu. Umbes kella üheteistkümne paiku õhtul läksid kõik majaelanikud magama.
Vaatamata vigastustele õnnestus mõlemal õel Tokarevi eest põgeneda, samal ajal kui mees jooksis järele perenaisele Marija Ašmarovale, kes oli just voodist välja hüpanud. Selle aja jooksul jooksid Irina ja Jevdokija kõrvaltuppa ning püüdsid uksi barrikadeerida, et takistada Tokarevil sisenemist. Ent Jevdokija vigastuse tõttu see ei õnnestunud ja tapja murdis end sisse. Sel hetkel suutis Irina temast mööda lipsata ja põgeneda kööki, kus juba viibis kaks töölist – vennad Konstantīns ja Dominiks Žoglad.
Hirmust ründaja ees rebisid vennad köögipõrandalt lauad üles ja hüppasid keldrisse. Kööki jäänud Irina püüdis sissepääsu lukustada, kuid see ebaõnnestus ning ruumi tungis kirvega Tokarevs. Irina järgnes vendadele Žogladele ja hüppas samuti hirmunult keldrisse, kuhu ründaja talle järele tuli. Väikeses, madala laega pimedas ruumis ei suutnud Tokarevs kogu oma jõudu kasutada, kuid tal õnnestus siiski seal viibinud inimesi raskelt vigastada. Sellest hoolimata suutis Irina keldrist põgeneda ja tormas ühte magamistuppa. Tokarevs järgnes talle ja lõi teda kirvega pähe. Meeleheitlikult end päästa püüdes jõudis Irina taas keldrisse, kus ta kaotas teadvuse. Keldris varjasid end jätkuvalt ka vennad Žoglad.
Pärast mõrvade toimepanemist võttis Tokarevs endaga kaasa Ašmarovitele kuulunud revolvri, kaks vanausuliste palveraamatut, kullatud taskukella, karakullnahast mütsi ning lahkus sündmuskohalt. Tema järgmine sihtpunkt oli raudteelase Adam Lumanovski ja tema abikaasa Marija kodu. Seal palus ta kolm klaasi piima, mille eest tasus röövitud karakullnahast mütsiga ja siis suundus ta edasi Rēzekne poole.
Mõrvari tabamine ja kriminaalne minevik
Tuginedes saadud teabele, peeti Tokarevs kinni 1923. aasta ööl vastu 14. märtsi Varakļāni politseijaoskonna korrakaitsjate ja raudteepolitsei ametnike koostöös. Ta tabati Riiast Zilupe suunas liikunud rongi vagunis, mis parasjagu viibis Stirniene ja Atašiene jaamade vahel. Mõrvar ei varjanud, et oli teel oma sünnikohta, Atašiene valda. Tokarevi riietel ja kätel oli silmnähtavalt vereplekke ning tema juurest leiti Ašmarovitele kuulunud esemed, sealhulgas kaks palveraamatut. Ülekuulamisel tuvastasid kõik rünnakust eluga pääsenud, et just Tokarevs pani toime mõrvad Rubežnica poolmõisas.
Uurimise käigus selgus, et kinnipeetud 29-aastane Rēzekne maakonna Atašiene valla Troški küla elanik Tokarevs oli vabadussõja ajal vabatahtlikuna astunud Läti armee 2. Ventspilsi jalaväepataljoni ridadesse ja osales punavõimuvastastes lahingutes, sealhulgas Latgale vabastamise operatsioonis. Ašmarovi perekonda tundis Tokarevs alates 1920. aastast, mil ta koos teiste 2. Ventspilsi jalaväepataljoni sõduritega Ludzasse saabus. 1921. aasta septembris vabastati ta teenistusest, kuna oli varastanud pataljoni rahakassast üle 16 000 Läti rubla. Hiljem mõistis Läti sõjakohtu otsus talle ühe aasta pikkuse vangistuse Riia sõjavanglas. Pärast karistuse kandmist jätkas Tokarevs teenistust samas pataljonis, kuni ta erru saadeti. Igapäevaelu veetis ta oma perekonna talus Atašiene vallas, kus tal oli veidi üle viie hektari maad.
Mõrvar väitis, et tegutses enesekaitseks
Tokarevs ei eitanud, et tappis viis inimest, kuid väitis, et kuritegu ei toimunud omakasu eesmärgil. Tema versioon juhtunust erines märgatavalt ohvrite tunnistustest.
Väidetavalt oli Tokarevs kavatsenud abielluda Ašmarovite teise tütre – Annaga. Tulevasele pruudile oli ta isegi maksnud 1700 Läti rubla.
Rubežnica-mõrvari abiellumisplaanidest rääkisid ka mitmed Ašmarovite naabrid. Näiteks Andrejs Morozovs jutustas, et Tokarevs külastas Ašmarove regulaarselt ning teda peeti ühe tütre kosilaseks, kuid veebruaris oli neiu ta ära tõrjunud. Kannatanu Irina Ašmarova selgitas, et Tokarevi külaskäigud ei olnud oodatud, kuid tema mõrvatud ema Marija ei suutnud soovimatule külalisele seda otse öelda. Sarnast infot kinnitasid ka teised kohaliku piirkonna elanikud.
Tokarevi enda sõnul toimus järgmisel külaskäigul – 12. märtsil – õhtusöögilaua ääres vestlus, mille käigus Anna keeldus temaga abiellumast ja nimetas kosilast lolliks, lisades, et leiab endale parema peiu. Samuti ei soovinud ta tagasi anda varem saadud raha. Väidetavalt ründasid sel hetkel teda ootamatult Anna ja Jevdokija Ašmarova ning enesekaitseks lõi ta neid kirvega. Hiljem tappis ja vigastas mees veel mitmeid teisi inimesi. Tokarevi väitel olid ründajad teda kägistanud ja peksnud. Kirve oli ta leidnud köögist ning kasutanud seda enda kaitsmiseks. Toimunu ajal olevat ta olnud väga ärritunud.
Oluline on märkida, et alles kolm päeva pärast sündmusi, 16. märtsil, tegi Ludza vangla arst Oņisims Rekaševs Tokareviga arstliku ülevaatuse, mille käigus ei leitud tal mingeid kehalisi vigastusi.
Samuti väitis Tokarevs, et pärast kaklust ei olnud ta Ašmarovitelt midagi võtnud. Tema juurest leitud palveraamatud olevat ta enda sõnul ostnud 1922. aastal Rēzekne vanausuliste koguduse preestrilt Jevstratijs Rušanovilt, kuid ka see ei vastanud tõele. Raamatud kuulusid Ašmarovite perele ning seda kinnitasid mitmed tunnistajad, sealhulgas kaasatud valdkonna ekspert.
Armupalve Čakstele
1924. aasta 1. veebruaril mõistis Läti sõjakohtu istung Daugavpilsis Tokarevi süüdi talle esitatud süüdistustes ning määras talle kõrgeima karistuse – surmanuhtluse poomise läbi. Süüdimõistetud Rubežnica-mõrvar esitas kassatsioonikaebuse, milles juhtis tähelepanu sellele, et tema süüdivust polevat nõuetekohaselt hinnatud. Sõjakohtu läbivaatuse järel leiti, et kaebusel ei ole alust – kahtlusi Tokarevi süüdivuses ei ole, mistõttu lükati tema vastuväited tagasi.
Oma armuandmispalve avalduses väitis Tokarevs, et kuriteo toimepanemise ajal langes ta justkui meelemärkuseta seisundisse: «Tundmatud tumedad jõud olid mu endasse mässinud, olin kaotanud reaalsustaju ja panin mõrva toime olemata kurjategija. […] Ma palun jätta mind ellu, et saaksin oma patu eest kannatada ja palvetada.»
Riigipea Jānis Čakste pidas neid argumente ebapiisavaks ja lükkas Tokarevi armuandmispalve tagasi. Rubežnica-mõrvari surmanuhtlus viidi täide 1924. aasta 7. aprillil Daugavpilsi kindluses.
Allikas: lsm.lv
