/nginx/o/2024/12/25/16563339t1h915f.jpg)
«Üks närvesöövamaid, aga ka põnevamaid asju pikaajalise reisimise juures on teadmatus. Teadmatus, et millal, kuhu ja kui kauaks sa järgmisena lähed,» kirjutab maailmarändur Kärt Krautman, kelle reisitee viis teda sel korral Phuketisse Taisse.
Aja ja kogemusega hakkas mul tekkima arusaam, et mingid sihtkohad on justkui el toetatud ja teised mitte. Kas on lennupiletid odavad, keegi soovitab, kutsub külla, saad pakkumise tööks või vabatahtliku töö projektiks. Pärast kahte kuud USAs ootasin Floridas kannatamatult oma järgmist kutset. Raha oli alles veel täpselt nii palju, et osta lennupilet järgmisesse sihtkohta, kuid siis oli vaja juba midagi töölaadset leida. Kammisin erinevaid rahvusvahelisi lehti, tööportaale, projekte, kuulutusi ja kõike võimalikku, mis võiks reisi jätkusuutlikkusele kaasa aidata, saatsin muudkui kirju, CVsid, isegi videoid, kuid tulutult.
/nginx/o/2025/05/24/16867704t1hc196.jpg)
Minu lootus oli reisida järgmiseks Kesk-Ameerikasse – Mehhikosse, Guatemalasse, Costa Ricale… Need kõik olid ju sealsamas! Kuid tundus, et maailm mu ümber lihtsalt seisab ja mitte midagi ei toimu. Lõpuks hakkasin juba India joogalaagritesse sotsiaalmeedia assistentide ja üldadministraatorite kohtadele kandideerima, kuid sealmaal käib asjaajamine nii suvaliselt ja fakte painutades, et loobusin mõttest pärast kahte kirjavahetust.
Istusin käed rüpes voodil ja olin nõutu ning hakkasin vaikselt enda elu usaldamise plaanis juba kahtlema, kui meenus üks seik. 1. jaanuaril telefonis igavledes olin sattunud tuttava iiri paari foto otsa, kellega New Yorgis koos vabatahtliku tööd tegime ning kes olid nüüd Taisse Phuketi kolinud inglise keelt õpetama. Minu kommentaarile pildi all vastas neiu, et tulgu ma aga neile külla, saan nende juures ööbida! Taisse mul otsest plaani minna polnud, sest olin seal 10 aastat tagasi käinud ja sellist tunnet, et tahaks tagasi minna, polnud jäänud. Kuna muid tulevikuvaateid aga polnud, kirjutasin Jane’ile ja küsisin, et kas ta mõtles seda kutset tõsiselt.
«Ikka, muidugi, äkki saaksime sind isegi siia kooli tööle – neil on palkamisel nii madalad standardid ja töötajaid on hädasti vaja, isegi tööluba aeti meie eest korda, tulime turismiviisa peal!» vuristas neiu mulle ette. Jäin mõttesse. Õpetajatööd ma nüüd küll teha ei taha ja kvalifikatsiooni mul ju ka pole. Aga samas lastehoius pisematega võiksin ju ajutiselt töötada… Jane mainis oma ülemusele, et näed, selline neiu Eestist otsib praegu tööd, asjalik ja räägib inglise keelt ning on töötanud laste füsioterapeudina. Ülemus olevat olnud väga huvitatud ning palus mul saata CV personaliosakonna e-posti aadressile.
Kiri saadetud, jäin põnevusega ootama, et mis siit nüüd lahti rulluma hakkab. Nädal hiljem polnud ikka veel koolist mingit vastust tulnud. Lõpuks kirjutas Jane, et ülemus on väga hõivatud proua ja talle tuleb tõenäoliselt hirmpalju e-kirju iga päev, seega kirjutagu ma talle otse WhatsAppi, mida ma ka tegin. Kui ka sellele kirjale mingit reaktsiooni ei tulnud, võtsin lõpuks vastu otsuse Phuketi kohale lennata. Äkki minu kohalolu annab vähemalt kinnitust, et ma olen tõsine huviline, ning kui kooli ei saa, siis vähemalt kuskile rannabaari või kohvikusse ikka jooksupoisiks annab end suruda.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/24/16867706t1h3fd7.jpg)
Ostsin piletid 26-tunnisele lennureisile Bangkoki läbi Hiina ning olin valmis uueks seikluseks! Kui ma aga pärast 16 tundi lennukis lõpuks Hiinas vahemaandumisel oma telefoni kontrollisin, avastasin sealt sõnumid Jane’ilt: «Saad aru, ma küsisin ülemuselt, et kas on mingeid uudiseid sinu kohta, ja ta ütles, et kõik vabad töökohad on praeguseks täidetud! Ma olen nii segaduses, sest ta reaalselt pommitas mind pidevalt nii koridorides kui koolivälisel ajal sõnumitega, et kas on kedagigi kuskil, kes saaks tulla appi!» Põrnitsesin telefoniekraani ja otsustasin, et mul on praegu olulisemaid asju, mille pärast muretseda – näiteks nagu Hiinas õigele lennule jõudmine ja Bangkokis hotelli üles leidmine. Ohkasin, viskasin telefoni kotipõhja ja kõndisin oma väravasse.
Pärast kolme ajavahest oimetut päeva Bangkokis, kümnetunnist öörongi ja kolmetunnist bussisõitu olin lõpuks Phuketis.
Selleks hetkeks oli kohalike eestlastega kirjavahetustes selgunud karm tõsiasi – Tais välismaalasel tööd saada on võimatu, kui sul pole tööluba või väga häid sidemeid kohalikega. Baari- ja kohvikutöödele palgatakse ainult kohalikke või Birma kodanikke, keegi lääne inimese leti alt tööle võtmisega riskeerima ei hakka. Liitusin ka kohaliku ingliskeelsete tööpakkumiste Facebooki grupiga, kuid sealt tuli täpselt sama info – otsitakse ainult Tai ja Birma töölubadega inimesi. Selge, tööd ei saa. Ei koolis, ei baaris, ei silla all (nali). Viimane piisk kannatuste karikasse tuli siis, kui selgus, et Jane ja Ron ei ole vahepeal leidnud endale elutoa ja diivaniga korterit, kuhu nad pidid olema selleks ajaks kolinud, kui mina saabun, sest Phuketi kinnisvaraturg pidi olema praegu teinud röögatu hüppe kõrgustesse. Seega ainus variant nende juures ööbida oleks nende praeguse ajutise korteri…köögipõrandal.
/nginx/o/2025/05/24/16867707t1h29a9.jpg)
Kõndisin hosteli nurga taha tänavale ja lahistasin nutta. Rahatu, töötu, kodutu. See tundus kõik nii uskumatu ning esimest korda oma 8 kuud väldanud reisi jooksul tundsin, et olin teinud vea. See ei tundunud aga loogiline, sest oma sisetunnet usaldades ei saa ju vigu teha?! Hakkasin kahtlema endas ja kõiges ning järsku tundus seda koormat üksi liiga raske kanda.
Helistasin endast viis aastat vanemale sõbrannale, et saada natuke tuge teiselt poolt maakera. Sõbranna kuulas mu nutulaulu ära, kratsis natuke kukalt ja lausus: «Tead, ma arvan, et mine ikka nende sõprade juurde. Magad siis natuke aega köögipõrandal, aga vähemalt ei ole sa üksi! Koos on ju ikka kergem.» Kujutasin ennast ette kuskil peadpidi külmkapi ja pliidi vahel magamas ning mõtlesin, et kas see on nüüd tõesti see tase, kuhu ma elus jõudnud olen või. Sisimas teadsin, et sõbrannal on tegelikult õigus. Oma inimeste seltskond kaalub üle kõik muu. Kui ma pean veel ühe öö veetma ühes toas haisvate ja norskavate seljakotiränduritega, kellest üks ennast perverdiks kuulutas, siis ma hakkan karjuma.
/nginx/o/2025/05/24/16867708t1hf10f.jpg)
Vajasin hetke olukorra seedimiseks ning selleks ei tundunud olevat paremat kohta, kui kõrvaltänavas asuv peene merevaatega hotelli basseinibaar.
Kõndisin teadja lääneturisti moega helesinise basseini äärde, sättisin ennast pikali ja tellisin jääkohvi. Seejärel libisesin sujuvalt jahedasse basseini ning jäin mõttesse. Noh, võiks ka hullem olla, vesi ravib kõik hingemured. Hetk hiljem teavitasin Jane’i ja Roni nende uue korterikaaslase sissekolimisest ning sain telefonikõne oma isa klassivennalt, kes samuti siinkandis elu nautis ning kes ehk saaks ka kuidagi nõu või jõuga aidata.
Järgmisel hommikul pakkisin oma elunatukese kokku ja sõitsin Chalongi uude ajutisse koju. Kui Jane mulle ukse avas, vajusin tema embusesse, nagu oleks tegemist kadunud õega – nii hea meel oli kedagi oma inimest uuesti näha. Ron ja Jane vabandasid hirmsasti olukorra pärast, millesse nad mind mässinud olid, ning tutvustasid häbelikult oma elamist, kuid minu üllatuseks ei pidanudki ma kuskil kraanikausi all lamama. Köök oli ehitatud paksu L-tähe kujuliselt, mis tähendas, et köögilaua magamistuppa tassimisel vabanes minu jaoks täitsa eraldi nurgake.
Minu elamine oli magamistoast eraldatud vaheuksega, mis jättis mulle vannitoaga kööktoa, mille eest New Yorgis maksaksid inimesed tõenäoliselt hea meelega hingehinda. Okei, sellega ma saan hakkama.
Esimene ülesanne uue «kodu» sisustamisel oli voodipesu, madratsi ja padja ostmine. Jane võttis mind rolleri tagaistmele ja nii me kohalikku supermarketisse vurasimegi. Niiviisi juuksed tuules liikluses ringi kimades tekkis järsku tohutu vabaduse tunne. Olen hoitud, kõik on hästi, saan hakkama. Järgmisel päeval kukkus mulle järgmine ime sülle – isa klassivend oli nõus mulle sümboolse summa eest oma rollerit laenama. Seega nüüd oli mul praktiliselt olematute kuludega oma tuba, oma roller ja supertoredad korterikaaslased, kes esmaspäevast reedeni tööl käisid.
Mina samal ajal elasin idüllilist saareelu: istusin päeval ilusates konditsioneeriga kohvikutes ja kirjutasin jääkohvi lürpides oma reisiblogi, seejärel sõitsin rolleriga «supikööki», kus olematu raha eest tõstis kohalik onu sulle kaussi riisinuudlid imemaitsva puljongiga ning kuhu sai juurde valida suussulava kana-, veise- või sealiha. Seejärel lamasin umbes tund aega voodis siruli, sest iga liigutus keskpäevases troopikas viis ekstsessiivse higistamiseni, ning ootasin, kuni Jane ja Ron töölt naasesid. Pärastlõunad möödusid tavaliselt Kata Noi ranna helesinises ookeanis ulpides ja päikseloojangut oodates. Õhtuid jällegi sisustasime rõdul kanepipilves suikudes, sest kuna kanep on Tais legaalne, otsustas Jane iga päev erinevat sorti proovida. Mina kõlgutasin seltskonna mõttes jalgu kaasa.
/nginx/o/2025/05/24/16867709t1h3b79.jpg)
Nii me siis sellist ühiselu elasime, jagades ühiselt oma sihitu elu rõõme ja muresid, ning tõesti – koos oli oluliselt lihtsam. Keegi tõi süüa, keegi viis pesu rolleril pesumajja, ühiselt sai väisatud kaks korda nädalas kohalikku turgu, kus oli võimalik end pisikeste kuludega tai hõrgutistest oimetuks näksida. Kahe nädala sisse mahtus ka kaks ebaõnnestunud kohtingut, matk mäe otsas istuva Buddha juurde ning nii Roni kui Jane’i toidumürgistus. Mind tõenäoliselt päästis igalõunane kokakoola, mida ma ennetavalt manustasin.
Kuigi Phuketil on pigem kehv maine ülbete ja räuskavate venelaste, sagedaste rolleriõnnetuste ja ülerahvastatud randade tõttu, tundsin mina sellest väiksest saarenurgast tõelist rõõmu. Rolleriga tuleb sõita kainelt ja tähelepanelikult ning öömaja tasub vaadata veidi kaugemale kui 100 meetrit rannajoonest, lähemale kohalikele, sest ka Phuketis leidub mõnusaid pisikesi tänavaid sõbralike kohalikega, kus jooksevad ringi lapsed ja kanad ning kus saab vähese raha eest supermaitsvat ja värsket kohalikku toitu plasttoolil nautida. Mis puudutab raha, siis vahepeal tuli Eesti poolt paar väikest tööotsa, mis jälle natukeseks järjele ja reisi jätkumisele kaasa aitasid!
/nginx/o/2025/05/24/16867710t1hdbc6.jpg)
