:format(webp)/nginx/o/2024/11/26/16508323t1h5c86.jpg)
Pärast kümmet aastat Brooklynis otsustasid ameeriklased Simone ja Steve alustada uut elu Eestis. Tallinn, oma rahuliku õhkkonna ja heade võimalustega, tundus ideaalne paik. Nende armastus käsitööõlle vastu ning puudus Ameerika õllevalikust Tallinnas viisid Brewklyni loomiseni – ainulaadse baari-poeni, mis ühendab Brooklyni vabaduse ja Tallinna kogukonna soojuse.
Mis oli see pöördepunkt, mis pani teid tõsiselt New Yorgist lahkumist kaaluma?
New Yorgis elamine ja töötamine on imeline – iga päev on võimalus kogeda midagi ägedat. Näiteks süüa ehtsat toitu erinevatest kultuuridest, käia komöödiaetendustel, muusikakontsertidel ja käsitöömessidel, hängida paljudes õllebaarides ja pruulikodade taproom'ides. Aga kui töötad aastaid järjest 60-tunniseid töönädalaid, koos stressi, õhusaaste, räpasuse, turvatunde puudumise ja kõige muuga, mis kaasneb eluga suures linnas, siis hakkad paratamatult teistsuguse elu peale mõtlema. Näiteks elas meie kodu 5 kilomeetri raadiuses rohkem inimesi kui kogu Eestis kokku – see on tohutu! Kui Covid tuli ja sa jätkad tööd samas stressirohkes keskkonnas, aga kõik need positiivsed võimalused on äkki kadunud, siis hakkad tõsiselt kõige üle järele mõtlema.
Meil oli kogu aeg olnud soov Ameerikast lahkuda ja kogeda midagi uut, ning arutasime võimalusi iganädalastel 8-kilomeetristel jalutuskäikudel linnas. Ühel päeval juhtus Simone'iga eluohtlik terviserike – ta oli kolm nädalat koomas, sai insuldi, mille tagajärjel ta ei suutnud üldse liikuda, ja tal kulus üle aasta, et taastusravi abil tagasi saada liikuvus, tasakaal ja jõud. Üks esimesi asju, mida ta pärast kõnevõime taastumist ütles, oli: «Kolime Eestisse.» Pärast midagi sellist saad aru, et aeg on hakata päriselt elama ja võtta see suur samm ette.
Millist tööd te New Yorgis enne lahkumisotsust tegite?
Me mõlemad töötasime tarbekaupade turunduse valdkonnas. Steve vastutas Lavazza kohvi jaemüügitegevuse eest USAs ja Kanadas, samal ajal kui Simone juhtis habeme- ja juuksehooldustoodete brände, mida müüdi USA apteekides ja toidupoodides. Kuigi me polnud kunagi varem pidanud õllepoodi või baari, olid meil varasemate tööde ja turundusalase hariduse kaudu olemas peaaegu kõik vajalikud kogemused ja oskused.
Oleme pühendanud oma elu sellele, et mõista ja täita tarbijate soove ja vajadusi. Varem tegime seda toodete kaudu, mida inimesed ostavad, nüüd oleme selle suunanud kogu kogemusele, mida tarbija meie äri ja teenuste kaudu saab. Samuti rakendame selles ettevõtmises palju oskusi, mida kasutasime oma eelnevas töös – strateegia, müügianalüüs, hinnakujunduse analüüs, laohaldus, sortimendi juhtimine, riiulipaigutus, reklaam, sotsiaalmeedia, kampaaniad... nimekiri jätkub.
Kuidas teie pered ja sõbrad reageerisid, kui teatasite, et kolite Eestisse?
Simone'i vanemad olid ja on siiani tema üle väga õnnelikud. Simone oli soovinud teise riiki kolida juba üle 25 aasta, nii et nad olid rõõmsad, et ta sai lõpuks oma unistuse teoks teha. Simone kasvas üles ettevõtlikus perekonnas – tema isa pidas kogu tema elu oma äri ning ema töötas isaga koos, kui Simone oli laps. Seetõttu olid vanemad väga rõõmsad, et ta saab lõpuks lahkuda oma ülimalt stressirohkest korporatiivtööst ja hakata tegelema oma ettevõttega. Lisaks mõistsid nad, et maailmas, kus pandeemiad võivad korduda, ja arvestades kasvavat vägivalda New Yorgis ja USAs üldiselt, on Eesti palju turvalisem koht. Peamine miinus nende jaoks on see, et USAst ei ole otselende Tallinna.
Steve'i vanemad seevastu olid esialgu kurvad ja pettunud, peamiselt seetõttu, et Steve loobus korporatiivsest karjäärist. Neil oli raske mõista, miks ta loobuks hästi tasustatud tööst, kus ta sai kasutada oma haridust. Samuti teadsid nad Eestist väga vähe ja muretsesid riskide pärast. Pärast seda, kui nad olid mõned korrad Tallinnas käinud, linna ja meie äri lähemalt näinud, on nad hakanud seda paremini mõistma ja toetavad meid nüüd.
Meie sõbrad olid üldiselt väga toetavad – paljud neist unistavad teise riiki kolimisest ja oma ettevõtte omamisest. Kui me rääkisime neile Eestist lähemalt, olid nad meie uue seikluse pärast väga elevil. Nad teadsid ka, kui palju me õlut armastame. Me abiellusime 2017. aastal Ameerikas suure õllefestivali ajal, nii et nad olid meie üle väga õnnelikud.
Miks just Eesti valituks osutus?
Varasema Taani reisi meeldivate mälestuste põhjal, kus inimesed olid erakordselt avatud ja sõbralikud ning rääkisid väga head Ameerika inglise keelt, keskendusime Põhjamaadele. Otsisime riiki, mis oleks välismaalaste suhtes vastuvõtlik ja pakuks lihtsat elamisluba taotlemise teed, oleks uue ettevõtte alustamiseks märgatavalt odavam kui NYC (nt madalamad äripindade üürikulud), arvestades, et võtame ette väga suure riski, tehes midagi meile täiesti uut, ning kus inglise keele oskus oleks piisavalt tugev, et saaksime oma äri ajada inglise keeles, kuna oskame vaid keeli, mis Põhjamaades suurt kasu ei too (prantsuse ja jaapani keel).
Ainuke riik, mis neile tingimustele vastas, oli Eesti. Lisaks pakkus Eesti veel palju muud, mis meile väga meeldis: puhas õhk ja tänavad, madal kuritegevus, lihtne ligipääs parkidele ja loodusele, koerasõbralik keskkond, loov ja ettevõtlik õhkkond, sõbralikud, ausad, usaldusväärsed ja rahumeelsed inimesed, kes on ühtlasi väga haritud, ning tugev naiste esindatus valitsuses.
Kuidas kulges teie kolimisprotsess alates elu kokku pakkimisest New Yorgis kuni Tallinnas sisseelamiseni?
New Yorgist lahkumine oli kurnav – töölt lahkumine, kümme aastat koduks olnud korterist välja kolimine, hüvastijätud sõprade ja perega. Tegime palju reise annetuskeskusesse, et ära anda riideid, viisime osa asju vanemate juurde hoiule, jagasime sõpradele riideid ja muud kraami, müüsime mööblit, televiisorit, autot ja muud palju odavamalt, kui ise olime nende eest maksnud. Mõnel esemel oli ka sentimentaalne väärtus ja me igatseme neid siiani, aga pidime neist loobuma. Pakkisime hulga kotte ja tõime osa asju kohale kahe reisiga, ülejäänud kraami saatsime eraldi.
Sisseelamise puhul kasutasime edukalt Instagrami, et luua tutvusi Tallinna õlletööstuse inimestega. Need uued tuttavad aitasid meid näiteks nii, et tegid meie eest telefoni ja video vahendusel virtuaalse korterituuri ühes korteris, mis meile internetis silma jäi. Auto ostsime kiiresti ettevõtte kaudu ning see võimaldas meil hakata varustama oma uut elu kõige vajalikuga (sõprade abiga, kes andsid vihjeid, kust mida osta). Alguses oli see kõik muidugi päris hirmutav – me ei tundnud ühtegi poodi ega brändi… isegi voodimõõdud olid teistsugused. Lisaks olid siinsetes toidupoodides palju väiksemad valikud, kui olime harjunud, ja üllatusi jagus, näiteks koriandri (mida meie nimetame cilantro'ks) müümine hoopis potitaimena!
Suurim tagasilöök juhtus aga kohe esimesel ööl märtsis 2023. aastal, kui me lõplikult Eestisse kolisime. Steve libises lennujaama ees jääl, murdis küünarnuki ja pidi minema erakorralisse vastuvõttu. Operatsioon ja käe taastusravi ei kuulunud just algsesse äriplaani.
Mis on need asjad Eesti ja eestlaste juures, mis teid täiesti üllatasid – kas positiivselt või negatiivselt?
Positiivseid üllatusi oli mitmeid. Olime kuulnud, et siin on puhas õhk, aga see hetk, kui me esimest korda Eestisse saabusime, oli ikkagi hämmastav! Samuti üllatas meid prahi puudumine, inimesed on siin uskumatult hoolivad ja puhtust hoidvad.
Olime lugenud, et eestlased on väga vaiksed ja vaoshoitud, aga meie kogemus on olnud hoopis see, et enamasti on inimesed väga valmis meiega suhtlema ja soovivad rääkida üsna sügavatel ja läbimõeldud teemadel. Lisaks, kui meie juures juuakse üks õlu, tahavad kõik meilt korraga 50 küsimust küsida!
Küll aga oli ka negatiivseid üllatusi. Arvestades, kui palju arengut ja investeeringuid Eestis toimub, olime väga üllatunud, kui avastasime, et rahvusvahelisi jaemüügifirmasid, nagu Amazon või Gap, siin olemas ei ole. Kui me küsime inimestelt, kust nad oma riideid ostavad, siis kõige sagedamini vastatakse, et internetist – kas siis mõnest teisest Euroopa riigist või second-hand-poodidest.
Olime samuti üllatunud, kui vähe on siin ehtsat toitu teistest riikidest – eriti lähiriikidest, näiteks Poolast. Brooklynis sõime Poola toitu vähemalt korra kahe nädala jooksul, valikus oli mitu restorani. Siin ei saa aga peaaegu üldse midagi!
/nginx/o/2025/05/27/16872160t1hdbae.jpg)
Mis oli Brewklyni algne visioon ja kuidas see muutus, kui Tallinnaga paremini tuttavaks saite?
Meie algne idee oli avada käsitööõlle pood, mis tooks Brooklyni meeleolu ja tunnetuse Tallinna. Tahtsime hakata importima õllesid USAst ja Euroopast ning müüa neid siin, mis tunduks nagu oleksid otse New Yorgist teleporteerunud – erksad värvid, grafitiga kaetud seinad, rõõmus muusika ja klienditeenindus, mis aitaks sul sadade valikute seast just endale sobiva õlle leida.
Kui me oma esimesel Tallinna külastusel linna ja inimesi paremini tundma õppisime, saime aru, et siinsed inimesed käivad väljas pigem gruppidena ja eelistavad kohti, kus saab istuda ja vestelda. Mõistsime, et peame olema ka baar. Selle sammuga soovisime kombineerida Brooklyni esteetika kohaga, kus saab mugavalt istuda vähemalt 90 minutit. Paik, kuhu saab sõpradega kokku tulla või kasvõi üksi aega veeta. Luues koha, mis on helge ja positiivne ka kõige hallimal ja pilvisemal päeval, oleme suutnud end teistest eristada.
Eestis ettevõtte alustamine välismaalasena kõlab põnevalt, aga ka väljakutsuvalt. Millised olid suurimad takistused, millega kokku puutusite?
Suurim raskus oli välja selgitada elamisloa reeglid ja nõuded. Olime lugenud, et elamisloa saamiseks tuleb teatud summa ulatuses investeerida püsivatesse ärivaradesse, kuid protsessi käigus avastasime, et paljud meie ostetud esemed ei kvalifitseerunud. Näiteks külmikud ja auto läksid arvesse, kuid toolid, lauad, letid, sildid ja seinamaalingud klassifitseeriti kui «lühiajalised varad», mida ärivara hulka ei arvestata. Seetõttu pidime veel rohkem kulutama ning vara ostma, et nõutud lävendit täita – ühel hetkel oli vaid kümme päeva jäänud viisa kehtivuse lõpuni, enne kui asi lõpuks lahenes.
Teiseks suureks väljakutseks oli klienditeenindusele suunatud jaekaubandusäri alustamine ilma igasuguse infota selle kohta, kust leida esmatarvikuid – näiteks lauad, toolid, riiulid, valgustus, kaubanduslik tualettpaber… Nimekiri on lõputu. Tulles riiki ja linna, mis meile oli täiesti tundmatu, ei olnud meil isegi neid baasteadmisi, mis siin üles kasvanud inimesel on, rääkimata veel jaekaubanduse eripäradest. Õigetest kohtadest mööbli leidmine ja koostöö suhete loomine töövõtjatega, kes tegid eritöid, nagu valgustus, grafitiseinad ja baarilettide ehitus – see kõik oli tohutu töö. Leidsime siiski viisi, kuidas see kõik teoks teha, töötades igal ärkveloleku hetkel ja avasime oma koha vaid kolm kuud pärast Tallinna kolimist.
Oleme kogenud ka välismaalastele omast lisatakistust, milleks on nähtavuse saavutamine. Oleme tähele pannud, et mitmed kohalikud kokad avavad uusi kohti ja saavad kohe külastajate tähelepanu, kuna info levib kiiresti sõprade ja jälgijate seas. Meil aga polnud siin tugivõrgustikku ning polnud ka ühtegi kohalikku uudiskirja, mis uusi ettevõtteid esile tõstaks – nagu olime harjunud NYCs. Kasutasime oma turunduskogemust, et esmalt jõuda õlletarbijateni ja seejärel järk-järgult nähtavust kasvatada ja külastatavust suurendada.
Miks otsustasite keskenduda just Ameerika stiilis käsitööõlledele?
Olime loobumas oma varasemast elust ja riskimas oma säästudega, et alustada uut ettevõtet. Seega tahtsime keskenduda valdkonnale, milles meil oli teadmisi, isegi kui need olid pigem isiklikust kui professionaalsest elust. Käsitööõllede puhul oli meie süvateadmine just Ameerika käsitööõllest. Eesti kohta uurides avastasime, et keegi ei müü siin Ameerika käsitööõlut, mistõttu oleks meil esmasisenemise eelis ja võimalus turul eristuda. Lisaks sellele on USAs rohkem käsitööõlletehaseid kui üheski teises riigis ning kultuur, mis soodustab loovat ja ettevõtlikku vaimu.
Kuidas reageeris kohalik õllekogukond teie kontseptsioonile? Kas eestlased olid avatud teie stiilis õlledele ja baarikogemusele?
Inimesed kallistasid meid ja tänasid, et tõime Eestisse õllesid, mida leidub suuremas osas maailmast, kuid mis siin seni puudusid. Me küsisime tagasisidet ja olime valmis oma kontseptsiooni muutma, kuid õllekogukond oli väga rahul ja ütles, et me ei peaks midagi muutma. Seega pole me seda ka teinud.
Enne meid ei olnud keegi importinud jahutatult hoiustatud õlut, mis on ülioluline selleks, et õlu püsiks värske ning ei maitseks nagu papp. Muutsime kvaliteetsete õllede kättesaamise palju lihtsamaks ja odavamaks, kui neid tellida e-poodidest näiteks Hollandist või tuua välismaalt kohvris kaasa. Inimeste harjumuste muutmine on jätkuv protsess ja sellega me tegeleme pidevalt – näiteks serveerime igal laupäeval bagelitega brunch'i ning korraldame kaks kuni kolm korda kuus pop-up'e, et tuua kohale kohalik kogukond.
Te mainisite, et ei soovi enam kunagi kellegi teise heaks töötada. Kuidas on enda ülemuseks olemine teie elu muutnud?
Tegelikult on oma ettevõtte juhtimine vähem stressirohke kui kellegi teise heaks töötamine. Me ei tunne hirmu, et meid koondatakse, ning ainsad eesmärgid ja ootused on need, mille oleme ise seadnud. On imeline töötada ainult nende asjade kallal, mis meie ettevõttes päriselt midagi muudavad ning mitte teha mõttetuid esitlusi või pidada pikki koosolekuid lihtsate otsuste tegemiseks. Meie otsustame ja näeme tulemusi kohe. Lisaks on tore teada, et inimesed kogevad meie ettevõtet sellisena, nagu meie oleme selle kujundanud – mitte ülemuse heakskiidu või sunnitud suuna pärast.
Mida te soovite, et inimesed tunneksid või kogeksid, kui nad Brewklyni külastavad?
Me soovime, et inimesed tunneksid end mugavalt ja oodatuna. Et nad saaksid tunda veidi Brooklyni-laadset õhkkonda. Et neil oleks keegi, kes päriselt kuulab, millist õlut nad otsivad, ja pakub asjatundlikku klienditeenindust. Et see oleks koht, kus saab sõpradega vestelda ja keskenduda õllele või üksteisele, mitte sellele, milline spordimäng parajasti ekraanil jookseb (meil polegi telerit, meelega). Et see oleks koht, kus saab mängida lõbusa koeraga (meie 1,5-aastane Soome lapikoer Mosaic!) ja lasta päevastel pingetel minna. Lihtsalt teistsugune, muretu ja mõnus õhkkond.
Kuidas te oma õllevalikut koostate – kas impordite Ameerikast või teete koostööd ka kohalike pruulikodadega?
Enamik meie õllesid tuleb ühe Hollandi importija kaudu; me kulutame palju aega, et nende igakuisest enam kui 500 valikust oma sortiment hoolikalt kokku panna, kasutades selleks teadmisi, mida oleme kogunud klientide eelistustest. Lisaks teeme otsest koostööd valitud pruulikodadega üle Euroopa (siiani Läti, Soome, Rootsi ja Rumeenia, peagi lisandub ka Horvaatia), et oma õllesid osta. Peaaegu kõik, mida me pakume ja mis ei pärine Eestist, ei ole mujal Eestis saadaval.
Mis on teie tulevikuplaanid Brewklyni jaoks?
Pärast kahe aasta pikkust pühendumist lojaalse kliendibaasi loomisele Tallinnas keskendume praegu peamiselt oma veebipoe kasvatamisele, mille avasime märtsis. See võimaldab meil jõuda klientideni ülejäänud Eestis ning ka lähiriikides Soomes, Lätis ja Leedus.
Praegu ei ole meil plaane füüsiliseks laienemiseks, olgu selleks siis suuremad ruumid või teine asukoht – me oleme lihtsalt õnnelikud, kui suudame äri piisavalt üles ehitada, et saaksime sellest elada ja veeta rohkem aega koos perena.
/nginx/o/2025/05/27/16872161t1h7ca9.jpg)
Kuidas võrreldes New Yorgiga on Tallinna elutempo ja kultuur – nii heas kui halvas mõttes?
Võrreldes NYC intensiivsusega armastame Tallinna aeglasemat ja madalama stressitasemega elutempot, kus saame peatuda ja hinnata loodust ning igapäeva ilu, mida veedame koos teineteise ja oma koeraga. Meile meeldib ka Noblessneri ja Kalamaja sõbralik, külatunnetusega kogukond, kus sa ei tunne end võõrana ja inimesed suhtlevad näiteks oma koeri mängima viies. New Yorgis oled lihtsalt tundmatu sipelgas – keegi ei märkaks, kui sa kaoksid, välja arvatud võib-olla see restoran, kust sa igal nädalal tellid. NYCs valitseb suhtumine, et ära vaata, ära hooli, mis on tore, kui tahad oma asja ajada ilma hukkamõistuta, kuid raske, kui sa ei taha tunda end üksildasena ja ignoreerituna.
Sellises «külas» nagu Tallinn on küll vähem põnevaid meelelahutusvõimalusi kui suures linnas nagu NYC, kuid siin on rohkem võimalusi südame ja hinge soojendamiseks.
Kas kohaliku kogukonnaga kontakti loomine on olnud lihtne, või on suhete ehitamine võtnud aega?
Oleme leidnud, et on olnud üsna lihtne olla kohaliku kogukonnaga sõbralikus suhtluses nii baari/poe omanike kui ka koeraomanikena. Saame pidada sügavaid vestlusi erinevatel teemadel ja paljud on pakkunud mõtteid, nõuandeid, abi jms. Küll aga me ei ole veel jõudnud selliste suheteni, kus meil oleks kellelegi teisele toetuda rasketel aegadel. Kohalike eestlastega on sageli nii, et neil on juba olemas väljakujunenud sõpruskonnad, kuhu on keeruline sisse murda, ja paljud Eestis elavad välismaalased, kellega oleme siin kontakti loonud, on jäänud siia vaid ajutiselt enne, kui pidid töö tõttu edasi liikuma.
Millised on olnud üllatavad kultuurilised erinevused või harjumused, mida olete Eestis elades avastanud?
Üldine maitseainete vähesus toidus – vähe soola, pipart ja muid maitseaineid või ürte. Seetõttu kokkame ise ausalt öeldes palju rohkem kui New Yorgis elades.
Väga paljud inimesed lähevad suvel maale ja jäävad külmal ajal pigem koju, millal siis üldse Tallinnas väljas käiakse? Meil on siiani keeruline mõista, miks nii paljud inimesed ei lähe kuhugi, kui väljas on vaid +3 kuni +5 kraadi. New Yorgis oli sageli –5 kuni –10 kraadi ja inimesed käisid kogu aeg väljas!
Inimesed on siin väga usaldusväärsed. Näiteks hoiti meie äripinda meie jaoks kinni ja osteti varustust ilma lepinguta mitmeks kuuks lihtsalt selle põhjal, et ütlesime: «Võtame selle ära.» Kui inimesed ütlevad, et tulevad su üritusele, siis nad ka tulevad – erinevalt Ameerikast, kus olime harjunud paljude tühjade lubadustega.
Samuti, kui puhas kõik Eestis on. Väga vähe prahti, isegi pärast pidusid või suuri üritusi.
Millist nõu annaksite teistele välismaalastele, kes unistavad välismaale kolimisest ja oma ettevõtte loomisest?
Me teame, et see on hirmutav, ja kahtlesime oma otsuses väga-väga palju kordi. Aga kui sul on partner, kes jagab sinu unistust ning saab aidata sul äri alustada, ja kui sul on sääste, mis toimivad turvavõrguna, siis hüppa peale! Elu on lühike, ela läbi imeline kogemus, kuni see veel võimalik on!
