Mulle tundub, et Türgi on sihtpunkt, mida on eriti lihtne valesti mõista. Kuskilt on tulnud see massiivne kuvand, et seal tahetakse sulle igal nurgal midagi pähe määrida – türkiissinist talismani, odavat vaipa või paadireisi, mille hind tõuseb samas tempos hommikupäikesega. Või päikesetool basseini ääres on privileeg, mille nimel tuleb hommikul kell seitse rüselema minna ja loota, et oled naabrist nobedam. Et kõik hinnas hotellid pakuvad keskpärast bufeed, kärakat voolab ojadena ja basseini ääres lauldakse valjuhäälselt «Kalinkat». Aga see pole Türgi, mille mina leidsin. 

Kui tõsta pilk päevitustoolilt ja mitte lasta end eksitada varem teadvusesse tallatud radadel, avaneb sootuks teistsugune maa. See on Türgi, kus kivid räägivad legende, vein kõneleb rohkem kui giid ja hotelli uksel pistetakse sulle pihku ahjusoe küpsis, mitte müügikataloog.

See reis ei viinud mind Istanbuli mošeede ja basaaride sumisevasse melusse ega marmorist aromaatsete aurudega hammam'ide luksusesse. Seekord pöörasin pilgu justkui tagaplaanile jäetud paikadesse, kus Türgi hing on sügavam, vahetum ja ausam. Mida kaugemale lennujaamast, seda selgemini hakkasid paigad ise oma lugusid rääkima.

Kommentaarid (2)