:format(webp)/nginx/o/2020/04/22/13066114t1hdc85.jpg)
Kui sisearhitekt Triinu Aruoja koos oma perega Viljandi lähistele kodu rajas, ei sündinud sellest lihtsalt üks läbimõeldud ja maitsekas elamispind. Sündis kodu, mis peegeldab tema filosoofiat, tööpõhimõtteid ja elutunnetust. Iga liist, iga valgusviht ja materjalivalik on osa suuremast mõttekorpusest, mille Triinu on aastate jooksul endas kasvatanud.
Kümme aastat enne ehitustööde algust, hakkasid Triinu ja tema abikaasa Tanel oma tulevase kodu ideed vaikselt kujundama. Mitte jooniste ega konkreetsete plaanide kaudu, arhitektuuribüroode uksi kulutades või moodulmajade katalooge sirvides, vaid läbi igapäevaste tähelepanekute ja ühiste huvide.
«Oleme Taneliga olnud koos 13–14 aastat ja meil mõlemal on huvi arhitektuuri vastu,» ütleb Triinu. «Kui me alles «noored» olime, siis meeldis meile käia näiteks Kakumäel ja teistes linnaosades lihtsalt vaatamas, kuidas inimesed on oma kodud lahendanud. See oli meile omamoodi hobi. Sama ka reisidel – meie jaoks on hoonete vaatamine sama tähtis kui loodus või kohalik köök.»
/nginx/o/2025/06/01/16888154t1hb68e.jpg)
Aastate jooksul kujuneski nende peas välja arusaam, millist kodu nad endale soovivad – millised võiksid olla ruumid, proportsioonid, materjalid. Nii sai unistus kodust omaette ajajoone, mille realiseerumine algas aastaid hiljem.
«Oma peas oleme maja ehitanud juba kümme aastat,» muigab Triinu. Selle aja jooksul oli nii arhitektuuriline kui ka praktiline kontseptsioon juba üsna selgelt välja kujunenud. «Meil oli kindel soov ehitada H-kujuline maja. Kuue- ja seitsmekümnendatel tehti selliseid palju ja meile väga meeldisid need – palju klaaspindasid, avatud sisehoovid, valgus ja liikumine ruumide vahel.»
/nginx/o/2025/06/02/16890223t1h528a.jpg)
Praktilised vajadused andsid unistustele veelgi konkreetsema kuju. «Kui ehitama hakkasime, oli meil juba kaks last. Tahtsime, et elutoa-ala ja magamistoad oleksid selgelt eraldatud – et tekiks üks osa, kus elu käib, ja teine, kus saab rahus puhata,» ütleb Triinu. H-kujuline lahendus vastas nende soovidele täiuslikult, võimaldades kodul jaguneda loomulikult kaheks tsooniks, mille keskpunktiks jääb avar ja valgusküllane galerii.
Kuna tulevane kodu oli Triinu ja Taneli mõtetes juba aastaid valmis «seisnud», kujunes koostöö arhitektiga üllatavalt lihtsaks. «Meil oli üsna täpne ettekujutus olemas. Kirjeldasime, mida me tahame, ja arhitekt pani selle paberile,» meenutab Triinu. Maja sündis seega mitte tühjale lehele, vaid aastatepikkuse mõttetöö tulemusena – nagu pikk vestlus, mis lõpuks joonisteks vormistati.
/nginx/o/2025/06/02/16890227t1h9212.jpg)
Tänaseks on valguse ja vaadetega täidetud majas elatud juba kaks aastat. Triinu meenutab sissekolimise aega kerge muigega – kodu oli toona kõike muud kui valmis. «Magamistoad ja nendevaheline vannituba olid valmis. Rohkem mitte midagi,» ütleb ta. Nii sai kodu esialgu jagatud kaheks: üks osa elamiseks, teine pooleliolevaks ehitusplatsiks. «Kolimise hetkel ei olnud meil isegi kööki. Kaks kuud elasime ilma köögita.»
Triinu räägib seda kõike siiski rõõmsameelselt, mitte ohates. «Kolm päeva enne köögi paigaldust läks tehas põlema ja kogu tellimus tuli uuesti valmistada. Aga mul oli kuumaõhufritüür ja muud vajalikud abivahendid olemas. Tegime ära. Polnudki nii hull,» ütleb ta rahulikult. Ega keegi ei hinda funktsioneerivat kööki paremini kui see, kes on ilma selleta elanud. «Kui köök lõpuks kohale jõudis, oli see tõeline rõõm. Hindad selliseid asju siis hoopis rohkem.»
/nginx/o/2025/06/02/16890230t1h5baa.jpg)
Ise tehtud, hästi tehtud
Üle 200-ruutmeetrise maja on Triinu ja Tanel püsti pannud suuresti omal jõul. «Oli küll keegi, kes valas vundamendi ja pani katuse, aga enamus on ikka ise tehtud,» ütleb Triinu. Ent sügavamale kaevudes, koorub jutust välja kire ja pühendumuse kihtide kaupa lahti rulluv lugu. Keset krõbekülma talve, kui kraadiklaas näitas miinus kahtekümmet, löödi näiteks fassaadilaudist seina. «Ja see lubivärvimine...» muigab Triinu. «Ma suutsin isegi oma käe lahasesse värvida. Iga pintslitõmme on nähtav ja igaühel tekib oma käekiri, mida teine ei oska korrata. Nii et kui alustad, pead lõpuni ise tegema.»
Ise ehitades ja viimistledes on Triinu saanud väärtusliku kogemuse, mis ei tule ülikoolist või targast raamatust, vaid varrukasse pudenenud saepurust ja mööda käsivart tilkunud värvist. «Mulle kui sisearhitektile oli see kõik väga hea praktika. Ma mõistan nüüd palju paremini, kuidas need asjad tegelikult käivad ja kui palju tööd nende taga on. Oskan kliendile ka täpsemalt öelda – kui sa tahad sellist tulemust, siis pead arvestama, et töömees peab sinna alla matma just nii palju tunde.»
/nginx/o/2025/06/02/16890260t1h9591.jpg)
Väärtuslik õppetund, mis Triinule majaehituse käigus veel osaks sai, oli seotud eelarvega. «Jah, 20 protsenti varuruumi arvestad sa juba alguses sisse – see on normaalne. Aga mõne asja puhul oleks pidanud see protsent olema 200 või rohkemgi,» tunnistab ta ausalt, ilma ilustamata.
Samas ei pea ta mõistlikuks ehitus- ega viimistlusmaterjalide pealt koonerdamist. Just vastupidi – pigem soovitab ta kvaliteedi kasuks otsustada, isegi kui hind esmapilgul krõbedam tundub. «Vaata, tooli vahetad sa välja, kui see sulle ikka ei meeldi või selg hakkab valutama. Aga see, mille lööd seina, lakke ja põrandale – see jääb. See elab sinuga koos aastaid ja selle vahetamine on hoopis keerulisem, kallim ja tüütum.»
See on vaade, mis peegeldab tema sisearhitekti kogemust ja teadmist, et kodu pole pelgalt funktsionaalne konstruktsioon, vaid iga detail selles räägib pererahva valikutest, prioriteetidest ja väärtustest. Ja kui vahel tulebki hambad risti kaart terminalist läbi tõmmata, siis tasub meenutada: sein ei ole kampsun, seda ei vaheta igal hooajal.
/nginx/o/2025/06/02/16890264t1h3e5e.jpg)
Kõige tähtsam on… materjal
Kõik, mida Triinu kodus näha ja katsuda saab, on sündinud mitte pelgalt esteetilise maitse järgi, vaid teadmise, kogemuse ja sisemise veendumuse tulemusena. «Paljud küsivad minult, et noh, Triinu, mis see sinu stiil siis on, mida sa viljeled? On see Japandi või Skandinaavia?» naerab ta. «Ei! Mina ei taha end liigitada millegi alla. Minu jaoks on kõige olulisem materjalid.» Triinu räägib sellest veendumusega, mis viitab aastatepikkusele kogemusele, kus ta on õppinud hetketrende vältima.
Jah, minimalism on talle oluline – aga mitte kui esteetiline eetos, vaid kui vastureaktsioon tänapäeva infomürale ja üleküllusele. «Tänapäeva maailmas on lihtsalt kõike nii palju, et kodu võiks vähemalt rahulik olla,» ütleb ta.
See ei tähenda aga steriilsust ega isikupära puudumist. Vastupidi – materjalid, mida Triinu kasutab, kannavad edasi justkui vaikseid sõnumeid, tekstuure ja meeleolusid. «Stiilid tulevad ja lähevad, aga materjalid – need jäävad. Ja kui nad on õiged, siis nad ei väsi ega kulu kiiresti ära,» ütleb Triinu.
/nginx/o/2025/06/02/16890272t1ha52b.jpg)
«Olen teatud disainerite suur fänn ja panen neile rõhku,» räägib Triinu, silmitsedes üht märgilist eset oma kodus – elegantset, kuid tugeva karakteriga laelampi. «Näiteks see lamp on Tõnis Vellama loodud. Ma tean, millise kirega ta oma tööd teeb. Just selliseid elemente valin ma väga hoolikalt.»
Ja nii sünnivadki sellised valikud harva (kui üldse) hetkeemotsioonist. «Elan parem ilma kui vale asjaga – eriti selliste asjade puhul, sest need ikka maksavad natuke raha ka,» ütleb ta keerutamata. Triinu ei taha end ümbritseda asjadega, millel pole tähendust. Selle asemel ta ootab, kaalub, unistab – ja siis, kui aeg on küps, teeb teadliku valiku. «Kui ma lõpuks pikalt ihaldatud asja saan, siis väärtustan seda oluliselt rohkem – sel on oma taust, oma lugu, mitte lihtsalt mingi asi,» selgitab ta.
/nginx/o/2025/06/02/16890273t1h400d.jpg)
/nginx/o/2025/06/02/16890274t1hb5e8.jpg)
Kus on köök?
Triinu kodu puhul on selge, et iga detail on läbimõeldud, aga mitte ainult visuaalsest seisukohast – võrdselt tähtis on ka funktsionaalsus. Näiteks köögis, kus esteetika ja praktilisus peavad leidma ühise keele, on Triinu leidnud viisi, kuidas tehnoloogia nähtamatuks muuta ilma mugavust ohverdamata.
«Mul oli kohe algul kindel soov, et ma ei taha ühtegi tehnikavidinat näha, välja arvatud see röster, sest see on mulle väga oluline,» räägib ta. Kõik muu, mis võiks silma riivata, on peidetud osavalt disainitud pocket-uste taha. Need uksed liiguvad sujuvalt kappide sisse ja välja, võimaldades köögi hetkega segadusvabaks muuta. «Kui külalised tulevad, saab uksed ette tõmmata ja segaduse ära peita,» ütleb ta rahulolevalt.
/nginx/o/2025/06/02/16890276t1h7ccf.jpg)
Kuid nii tähelepanelikult läbimõeldud lahendused ei jää märkamatuks. Triinu sõnul on just see köök saanud ootamatu elu väljaspool tema kodu: «Kusjuures seda kööki on kopeeritud. Kui me maja ehitasime, jagasin sotsiaalmeedias kõike väga agaralt – nüüd olen jälle rohkem tagasi tõmmanud,» tunnistab ta. Ta räägib, kuidas tema jagatud pildid inspireerisid kedagi teist sama lahendust kasutusele võtma – köök pandi tootmisse ja valmis sai veel kaks samasugust.
Kuigi see tõi esialgu kaasa väikese pettumuse, oskab Triinu olukorda hinnata realistlikult: «Mõtlesingi siis, et ei jaga enam sotsiaalmeedias nii palju. Tahan, et midagi oleks ikka päris minu ja unikaalne. Samas, ega ma ei saa selle olukorra üle pahane olla, sest ise ma ju näitasin kõigile.»
/nginx/o/2025/06/02/16890281t1h8994.jpg)
Tagasi kodulinna
Triinu on ise pärit Viljandist, ent tagasipöördumine ei olnud tema jaoks kunagi ilmne valik. Kuid kui Laagris tiksus kümme aastat täis, oli tung ära kolida suur. «Ma olin suhteliselt kindel, et ma ei tule kunagi Viljandisse tagasi,» ütleb ta naerdes, justkui ise ka veel veidi imestades, et elu just sellise pöörde võttis. Aga saatusel olid omad plaanid. Umbes seitse aastat tagasi sai Tanel Viljandis tööpakkumise ja Triinu oli tol hetkel lapsega kodus. «Seega oli see kõik kuidagi väga loogiline,» ütleb ta.
Krunt, millele Triinu ja Taneli maja on rajatud, on laiaulatuslik maalapp, mida raamivad ühest küljest põllud ja teisest metsad. Siin ei muutu kunagi aknast paistev maastik ehitusplatsiks, sest ümberkaudsed katastriüksused on kaitse all. Ning mis veelgi erilisem – lähimad naabrid pole lihtsalt juhuslikult siia sattunud pered, vaid Triinu ja Taneli sõbrad.
/nginx/o/2025/06/02/16890292t1h657b.jpg)
/nginx/o/2025/06/02/16890312t1h4a83.jpg)
«Ostsime need krundid parimate sõpradega koos,» räägib Triinu siiralt. «Koos projekteerisime, koos ehitasime ja lapsed on meil ka sama vanad – nagu Bullerby.» See pole liialdus. Elu siin, mitmest perest koosnevas väikeses kogukonnas, meenutab tõepoolest Astrid Lindgreni armastatud raamatut – ainult et rootsipäraste palkmajade asemel seisavad siin kaasaegsed kodud. «Kui vaja korraks poodi minna, saab lapsed naabrinaise juurde viia ja vastupidi,» ütleb Triinu muigega. «Jäätist peab küll alati topelt ostma, aga see on väike ohverdus.»
Kindel reegel
«Minult ikka küsitakse, et kas on midagi untsu ka läinud. Ja no ei ole,» ütleb Triinu kindlalt. «Üksikud asjad on, mis on jäänud kahe silma vahele – näiteks et lüliti on vales kohas. Aga ma ei muudaks mitte midagi.» Triinu kodu pole siiski staatiline – see on elav organism, mis areneb koos soovide ja vajadustega.
/nginx/o/2025/06/02/16890321t1h2d20.jpg)
«Asjad, mis ajas muutuvad, ongi mul sellised väikesed elemendid. Nendega on mul oma reegel: kui ma midagi väga tahan ja olen kaua tahtnud, siis pean millestki loobuma, et ei tekiks üleküllust,» jagab ta oma sisustusfilosoofiat. «Vaatangi siis sellise pilguga, et kas ma olen ikka valmis millestki loobuma, et see uus asi asemele tuua.»
See enesedistsipliin pole aga kitsendav, vaid pigem vabastav – see hoiab kodu tasakaalus ja selgepiirilisena. Triinu maailmas ei ole kohta impulsiostudel. Kõik, mis siia tuleb, peab olema läbimõeldud, soovitud ja väärt seda, et võtta millegi teise – juba oma koha leidnud eseme – koht.
/nginx/o/2025/06/02/16890322t1hbe5b.jpg)
Ka hooajatrendid ja mööduvad moevoolud ei leia Triinu kodus kohta. «Ma tahan, et mul oleks üks vaas, mis jääks pikalt. Ma lähtun sellest, mis on igal hooajal ajatu toode.» Tema kodus ei too uus aastaaeg endaga kaasa trenditoone ega uusi dekoratsioone: «Võib-olla ma vahetan kevadel valge voodipesu rohelise vastu – ja see on ka kõik. Toon kevadel tuppa tulbid, talvel on männioksad.»
See filosoofia ei kajastu ainult esteetilistes valikutes, vaid ka üldises ruumikäsitluses. «Ma ei taha ka, et mul oleks palju asju,» tunnistab Triinu. «Minult on küsitud korduvalt, et Triinu, kas sul ongi vähe asju või sa teed oma tööd väga hästi. Vastus on: mõlemat.»
Igal esemel Triinu kodus on oma koht. «Kui igal asjal on oma koht, siis paistabki vähe asju olevat,» selgitab ta. Ja just see ongi võlu: mitte peidus ega peenutsev minimalism, vaid läbimõeldud selgus ja teadlik valik.
/nginx/o/2025/06/02/16890324t1h9e28.jpg)
/nginx/o/2025/06/02/16890325t1h98ea.jpg)
Tõsielusaate järel tekkis idee
«Eks see lugu on umbes sama, mis paljudel,» alustab Triinu lugu, kuidas ta sisearhitektuurini jõudis. «Kõik on väiksena mänginud «Simsi» ja oma toas mööblit ümber tõstnud. Käisin ka Viljandi kunstikoolis ja lõputööna renoveerisin isaga oma toa ära,» meenutab ta esimesi kobamisi arhitektuurimaailmas.
Samas polnud sisearhitekti tee tema jaoks esialgu enesestmõistetav. «Sel ajal ei näinud ma, et ma selles valdkonnas tööle hakkaksin,» tunnistab ta. «Olen reaalainetes suhteliselt nõrk ja mõtlesin, et arhitekt peab matemaatikas väga tugev olema – ja ta peabki, ma ei vaidle sellele üldse vastu –, aga see hirmutas mind lihtsalt ära.»
«Läksin hoopis Tallinna Ülikooli kunstiteraapiat õppima ja tagantjärgi oli see hea valik. Minu arusaam värvide mõjust ja nende psühholoogilisest taustast tulebki sealt. Lisaks terapeudi oskus inimestega suhelda, neid lugeda, neid mõista. Kõik see on minu töös väga tähtis,» räägib ta.
Aasta oli 2016, kui paar otsustas osaleda populaarses telesaates «Naabrist parem» – ja just sealt sai tõuke Triinu tee sisearhitektuuri. «Kogu selle protsessi käigus saingi aru, et kuulge, mul tuleb see asi päris hästi välja,» naerab ta nüüd. Saates hinnati igal nädalal parimaid ruumilahendusi: magamistuba, köök, elutuba – ja neid võite kogunes Triinu ja Taneli arvele omajagu. «Finaalis jäime küll napilt teiseks, aga see andis mulle tohutu tõuke ja kinnituse, et olen õigel teel.»
/nginx/o/2025/06/02/16890327t1hd0f3.jpg)
Saade filmiti Laagris ja just seal, kus enne Viljandisse kolimist elati. «Ostsime selle korteri, mille saates ehitasime lõpuks ära ja elasime seal mitu aastat,» meenutab Triinu.
Toona polnud sotsiaalmeedia veel selline mõjutusplatvorm nagu täna, ent telesaade tõi Triinule paraja koguse nähtavust. «Pärast saadet tekkis mulle mingisugune jälgijaskond ja sealt hakati küsima, et kuule Triinu, saad ehk mind ka aidata,» räägib ta. Kuid ta teadis, et pole selleks valmis.
«Tajusin kohe, et ma ei ole veel piisavalt kogenud ega teadmistega, et võtta vastutus kellegi teise kodu kujundada. Jah, ma võisin vaase sättida ja kardinad valida, aga see ei ole see, mis mind päriselt huvitab,» tunnistab ta. «Mind huvitab arhitektuur – tahan algusest lõpuni protsessis osaleda: luua ruumiplaane, mõelda läbi elektrilahendused, valguse liikumine.»
«Niiet astusin EKAsse ruumikujundust õppima. Üks aasta on mul veel käia,» räägib Triinu oma senise tee viimasest ametlikust peatükist. See polnud emotsioonitu valik, vaid väga teadlik ja südamest lähtuv otsus. «Just siin üks päev ütlesin mehele, et tead – ma päriselt olengi sündinud siia maailma seda tegema. Kui paljudel on võimalus sellist tunnet tunda?» küsib ta.
Triinu büroost on välja kasvanud edukas ettevõte. Ja ehkki veel mõni aasta tagasi tuli tal kõike ise teha, siis nüüd on tal kõrval hakkaja ja andekas ruumikujunduse tudeng Lotta Kõvatomas. «Tööd on palju,» ütleb Triinu, «aga selleks peab ka palju pingutama – end turundama, alati kõrget kvaliteeti hoidma ja kohal olema.»
Selle kõrge lati on Triinu seadnud iseendale. Mitte keegi teine ei nõua talt rohkem, kui ta ise. «Suur osa minu klientidest tuleb tegelikult soovituste kaudu. Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis olen nii palju kliente saanud, et nüüd on seal juba lausa omamoodi võrgustik tekkinud,» naerab ta. Ta ei ütle seda uhkusega, vaid siira rõõmuga – kui töö kõneleb iseenda eest ja inimesed sind soovitavad, on see parim tunnustus, mida loovisik üldse saada võib.
Nüüd kui kodu on seest suuresti valmis, on Triinu pilk pöördunud õue. «Järgmisena tahaks haljastusega tõsisemalt tegelema hakata,» räägib ta. Samas ootab veel viimistlemist ka kõrvalhoone – 60-ruutmeetrine eraldiseisev abihoone, mis saab olema nii Triinu tööstuudio kui meespere koobas ehk võõrkeelselt man cave.
Isegi kui kõik saab valmis, ei tundu see olevat lõppjaam. Kas sellest saab Triinu «igavesti kodu»? Vaevalt. «Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes ütleks, et siin nüüd igavesti elan,» ütleb ta enesekindlalt ja ilma igasuguse kahetsuseta.
