:format(webp)/nginx/o/2024/11/26/16508323t1h5c86.jpg)
Siret Kakko (48) elu on olnud pikk ja keeruline võitlus tugeva valuga, mis algas jäigastava lülisambapõletiku ja kroonilise fibromüalgiaga. Valud ja liikumisraskused viisid sügavasse depressiooni, mis kestis ligi kümme aastat. Pärast pikka teekonda ja õiget abi leidis ta taas elurõõmu, eneseväärikuse ja sisemise jõu. Täna elab ta oma kodus, teeb armastatud tööd ja on astunud uude peatükki, olles leidnud rahu nii enda kui ka oma eluga.
Millal ja kuidas saite teada, et teil on jäigastav lülisambapõletik? Mis selle diagnoosiga kaasnes?
Kooli ajal olin sportlik laps – tegelesin kergejõustiku ja hiljem korvpalliga. Juba siis tundsin aeg-ajalt seljavalusid, kuid keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu. Olin umbes 25-aastane, kui perearst soovitas mul pöörduda reumatoloogi poole. Esialgu kahtlustati lihtsalt liigesepõletikku. Proovisin erinevaid ravimeid, mis tekitasid allergilisi reaktsioone ega leevendanud vaevusi. Käisin mitme arsti juures ja katsetasin uusi ravimeid, sest seljavalud segasid igapäevaelu. Lõpuks, 2007. aastal, kui olin 30-aastane, sattusin haiglasse uuringutele – seal selgus ka tõde. Olen väga tänulik oma reumatoloogile, kes oskas haiguse ära tunda. Suured tervitused talle siinkohal! Diagnoosiks oli jäigastav lülisambapõletik. Esialgu ei saanud ma arugi, mida see tähendab, aga aastatega sai kõik selgemaks.
Milline oli elu pärast diagnoosi saamist?
Pärast diagnoosi saamist algas erinevate baasravide katsetamine. Paraku ei andnud ükski neist soovitud tulemust – mõnel olid liiga tugevad kõrvalmõjud, mõni ei mõjunud üldse. Igapäevaelu kulges valuvaigistite toel. Valud liikusid järjest mööda selgroogu edasi kuni kaelalülideni. Praeguseks on välja kujunenud ka puusaliigese teise astme kulumine. Ägenemiste perioodid olid väga rasked, vahel ei suutnud ma isegi voodist tõusta, rääkimata tööle minekust. Alguses olin lootusrikas ja optimistlik, et küllap asi paraneb, aga ei paranenud – olukord läks aina hullemaks. Selg muutus järjest kangemaks, kummardamine oli võimatu ning nii seismine kui istumine põhjustasid valu. Tundus, et ükski ravim ei toimi. Mõni valuravi pakkus küll veidi leevendust, kuid elukvaliteet oli siiski väga halb. Tööelu kannatas, sest sageli olin sunnitud võtma haiguslehte.
Kas tundsite, et saite vajalikku tuge või pidite ise hakkama saama?
Kuna selle haiguse puhul on liikumine äärmiselt oluline, osalesin palju taastusravis ja füsioteraapias. Kahjuks oli ka sellest saadud abi pigem ajutine. Pideva valu tõttu oli end väga raske liigutama sundida, sest lihtsalt ei olnud jaksu. Minu arst tegi pidevalt tööd selle nimel, et lahendusi leida, ja hoidis kogu aeg kätt pulsil. Ent ka tema ei ole imetegija. Ometi on ta olnud mulle suureks toeks kõik need aastad – nii palju, kui see tema võimuses on olnud. Tänu temale olen saanud kiiresti uuringutele ning mis eriti oluline – tema moraalne tugi on olnud hindamatu.
Olete olnud isegi katseuuringutes osaleja – milline kogemus see oli?
Minu reumatoloog pakkus mulle võimalust osaleda ravimiuuringus, kuigi rõhutas kohe, et toime osas ei ole mingit garantiid. Otsustasin siiski nõustuda – ikka loodad ju, et ehk saab abi. Kogemus ise oli igati positiivne: minu eest hoolitseti väga hästi, tervisenäitajaid jälgiti pidevalt, tehti regulaarselt uuringuid ja hoiti kõigel silma peal. Kahjuks ei toonud ravim oodatud tulemust ning mingi hetk ilmnesid ka ebameeldivad kõrvalmõjud. Koos arstiga otsustasime, et pole mõtet sellega jätkata. Uuringus osalemine kestis ligikaudu kaks aastat.
Kuidas mõjutas krooniline valu teie elu erinevates eluetappides, näiteks emaks saamise ajal?
Huvitaval kombel möödusid rasedused kergemalt. Olen ise arvanud, et hormonaalsed muutused aitasid kuidagi valu leevendada. Naljatlesime isegi, et peaks kogu aeg rase olema, siis oleks vähem valusid. Paraku läks pärast sünnitust kõik jälle vanaviisi edasi. Lapse eest hoolitsemine oli keeruline: valud, häiritud uni ja pidev väsimus kurnasid väga. See mõjus omakorda ka suhetele ja tekitas pingeid nii kodus kui väljaspool. Kahjuks ei osanud ma abi otsida ega küsida. Tundus, et pean ise hakkama saama.
Mida tähendas teie jaoks liikumisraskustega toimetulemine?
Ühel hetkel olin sunnitud kasutusele võtma küünarkargud, sest valud lõid puusaliigestesse ja vaagnaluusse. Lastega liikumine muutus väga keeruliseks. Loobusin bussiga sõitmisest ning sõltusin suuresti sellest, millal mees kodus oli ja sai mind autoga aidata. See kõik lisas masendust ja süvendas lootusetuse tunnet. Selleks ajaks tunduski maailm juba üsna hallina.
Kui tagantjärele mõtlete, mis teid kõige rohkem edasi aitas või motiveeris, kui tundus, et valust ja kurnatusest üle ei saa?
Otsest motivatsiooni mul polnudki, aga pingutasin eelkõige laste pärast – nemad on ju eluõied. Tegutsesin justkui inertsist, sest kartsin, et kui nüüd seisma jään, siis ei suuda enam edasi liikuda. Nutsin peatäie ja püüdsin siiski jätkata.
Te mainisite, et elus oli periood, mis kestis umbes kümme aastat ja kus oli vaimselt väga raske. Mis teid kõige enam sellel ajal mõjutas?
Aastatega kujunes mul välja depressioon, millest ise alguses aru ei saanudki. Alles hiljem, tagantjärele vaadates, märkasin, kui pikk ja sügav see periood tegelikult oli. See taipamine oli ehmatav – mõtled, kuidas ma üldse nii elatud sain? Pärast kolmanda lapse sündi, kui ta oli umbes kaheksa kuu vanune, pöördusin lõpuks psühhiaatri poole, sest ma ei pidanud enam pingele vastu. Mulle määrati antidepressandid, mis teatud määral aitasid ja muutsid elu talutavamaks. Kahjuks ei saanud ma neid pikalt kasutada, sest tekkisid kõrvalmõjud.
Olles oma maailmas ja masenduses kinni, ei tulnud mul pähe uuesti arsti poole pöörduda – nii ma siis tiksusin edasi. Valud, liikumisraskused, meeleolu kõikumised ja pidev masendus kujunesid igapäevaelu osaks. Selle perioodi sisse jäi ka elukoha vahetus – lootsin, et uus keskkond toob kaasa positiivseid muutusi, kuid paraku nii ei läinud. Kuigi püüdsin näha elu helgemaid külgi, oli depressioonil tugevam jõud. Ajukeemia läks sedavõrd paigast, et lõpuks ei tahtnud ma enam peeglissegi vaadata – sealt vaatas vastu ainult hale vari minust. Ma ei läinud kodust välja, sest ei suutnud inimesi taluda. Isegi poes käik või lasteaias käimine olid tohutud katsumused, mida võimalusel lasin teha mehel.
/nginx/o/2025/06/05/16896673t1h141a.jpg)
Sellel raskel ajal tuli ilmsiks ka mu poja aktiivsus- ja tähelepanuhäire. See oli omakorda uus väljakutse – pidin end selle teemaga kurssi viima. Samas pakkus see mingitki tegevust ja aitas mõtteid mujale viia. Ometi oli väga keeruline teemasse süvitsi minna, sest minu enda vaimne seisund oli niivõrd habras. Nutuhood olid sagedased. Tahtsin oma last aidata, toetada, kaitsta – aga lihtsalt ei olnud jaksu ega ressurssi…
Mis aitas teil sellest seisundist järk-järgult välja tulla? Kas oli mõni konkreetne hetk, kus tundsite, et midagi hakkab muutuma?
Märkasin pojal depressiooni ilminguid pärast üht koolikiusamise juhtumit. Siis jõudis mulle kohale, et mul endal on samad tunnused. Sain aru, et ka minul on depressioon, ja pöördusin uuesti psühhiaatri poole. Jumal tänatud, et mul oli veel nii palju selget mõtlemist alles!
Kuidas te ise kirjeldaksite seda muutust – kas rohkem välise või sisemise jõu najal?
See muutus tuli kindlasti minu seest. Korjasin kokku oma sisemise jõu viimased riismed ja hakkasin end uuesti püsti ajama. Mul ei olnudki tegelikult valikuvõimalust – pidin seda tegema, ükskõik mis hinnaga. Õigesti valitud ravimid päästsid mu ning hakkasin lõpuks taas elus värve nägema. Olin elanud 15 aastat pidevate valudega, mida miski eriti ei leevendanud, ja siis tuli selline ime. See andis mulle kõige rohkem lootust ja jõudu edasi minna.
Ta ütlesite, et hakkasite lõpuks taas elus värve nägema. Mis need hetked või tegevused olid, mis toitsid seda uut tunnet?
Läks umbes pool aastat, enne kui ravi tulemused ennast näitama hakkasid. Vaatasin peeglisse ja hakkasin taas iseennast nägema. Suhtlemine muutus lihtsamaks ning julgesin jälle inimeste seas liikuda. Muidugi oli ka tagasilanguse hetki, aga need ei olnud enam nii sügavad. Julgesin uuesti kleidi selga panna, mis oli hea tunne. Lasin soengu korda teha ja seegi andis midagi positiivset juurde. Sellised väikesed asjad. Huvitaval kombel näen praegu, et ma ei teinud neid otsuseid teadlikult, vaid justkui alateadlikult, mingi sisetunde ajel. Oli see elutahe või lihtsalt naiselik edevus – vahet polegi, peamine, et see meis olemas on.
Leidsite lõpuks ka töö, mis teile tõeliselt meeldib. Mis teeb selle töö eriliseks ja miks see teile nii hästi sobib?
Olen oma sõbrannale ääretult tänulik, et ta sundis mind end kokku võtma ja CV ära saatma – muidu poleks ma ilmselt seda sammu teinud. Sain uue töö tegevusjuhendajana psüühikahäiretega inimeste kõrval ning selle muudavad eriliseks just need inimesed, kellega koos töötan. Nad on ise juba nii erilised – siirad, soojad ja armsad, ning annavad mulle oma tänu ja naeratustega nii palju vastu. Tuleb välja, et ma mõistan neid kuidagi eriliselt hästi, ja nende aitamine tundub mulle lausa privileegina. Muidugi tuleb ette ka väljakutseid, aga just siis on eriti hea tunne, kui leiad toimiva lahenduse.
Minu töökaaslased ja ülemus on tõesti maailma parimad – toetavad, ühtehoidvad ja mõistvad. Ükskõik, milline mure kellelgi on, alati saab üksteise peale kindel olla. Lähen iga päev tööle suure rõõmuga, sest seal ootab mind tõeline unistuste tiim! Selle töö kaudu olen ise tohutult kasvanud, muutunud paremaks inimeseks ja liikunud elus hoopis teisele rajale. Võin täiesti kindlalt öelda: töö on teine asi, mis mind päästis.
/nginx/o/2025/06/05/16896674t1h8d2a.jpg)
Kuidas mõjutas teid asjaolu, et saite lõpuks ka ise ATH diagnoosi? Kas see pani minevikku uue pilguga vaatama?
Pärast poja diagnoosi hakkasin teemat põhjalikumalt uurima ja selgus, et ATH on pärilik. Kui tegelesin oma depressiooni raviga, arutasin seda ka psühhiaatriga, ja ühel hetkel ütles ta, et minu depressiooni tagant paistavad üsna selgelt ATH «kõrvad». Tegin ühe vajaliku uuringu ja nii saingi oma diagnoosi. Tavaliselt tehakse rohkem teste, aga minu puhul oli asi nii selge. Olin nii lootusetu ATH, et rohkem teste polnudki vaja.
Kõige parem tunne oligi see, et paljud minevikus juhtunud asjad loksusid paika. Lõpetasin enda süüdistamise – nüüd ma mõistan, miks asjad olid nii, nagu nad olid. Ja ausalt, ma ei olegi «napakas» või «kiiksuga»! Või noh, kiiksud on mul endiselt, aga need meeldivad mulle.
Mis muutus, kui asjad hakkasid paika loksuma – kas teil tekkis uus arusaam enda vajadustest?
Praeguseks olen leidnud endale sobivad ravimid ja tunnen esimest korda elus ennast tõesti inimesena. See on nii hea ja vabastav tunne – justkui oleks kogu mu arusaam elust muutunud. Vahel vaatan peeglisse, teen endale silma ja mulle meeldib see daam, kes sealt vastu vaatab, nii seest kui väljast. Ma armastan ennast, sest ma olen iga päevaga parem versioon iseendast. Suudan nüüd sõnadesse panna oma vajadused, unistused ja soovid ning luban endal elu nautida.
Kõik mu kolm last on praeguseks saanud samuti ATH diagnoosi. Suuremad viskavad selle peale nalja: «No aitäh, ema!» Aga nad on kõik täiesti ainulaadsed, andekad ja lihtsalt imelised. Olen nende üle üliuhke – nad on maailma parimad lapsed. Olen nende heaks teinud kõik, mida olen osanud ja suutnud, ning isegi rohkem – ka seda, mida ehk poleks pidanud või mida ei osanud teha.
Selle kõige kõrvalt hakkasin mõistma ka iseennast. Taipasin, mida ma vajan ja mida ma kindlasti enam ei taha. See taipamine ei tulnud kiiresti, aga kui aeg küps oli, tulid otsused mu seest selgelt ja kindlalt.
Otsus lahutada ei ole kerge. Mis hetkel tundsite, et see oli vajalik samm?
Lahutuse otsus ei ole kunagi lihtne, sest keegi meist ei taha teadlikult teisele haiget teha. Samas ei ole olemas ka «õiget» hetke – on vaid sisemine teadmine, et see samm on vajalik iseenda vaimse tervise nimel. Ma teadsin, et kui ma seda otsust ei tee, võin uuesti vajuda tagasi sinna musta ja koledasse paika, kus olin 1,5 aastat tagasi. Ja sinna ei taha ma enam kunagi sattuda, ükskõik mis hinnaga.
Ei jaksanud enam meest «kaasa vedada». Olin aastaid elanud ellujäämisrežiimis. Nüüd hakkas tunneli lõpus lõpuks paistma valgus.
Mainisite, et ei suutnud enam meest «kaasa vedada». Mida see tähendab teie jaoks?
Minu elu võttis hoopis uue suuna tänu tervenemisele ja tööle. Hakkasin liikuma teises suunas, aga kuna mees ei olnud tegelikult valmis minuga kaasa tulema, tekkis mul tunne, et mind tõmmatakse tagasi sinna, kuhu ma enam mitte kunagi minna ei taha. Nagu poleks enam õhku, mida hingata. Hakkasin justkui lämbuma. Öeldakse, et inimesed kasvasid lahku, aga tegelikult oli asi selles, et üks liikus edasi ja teine jäi paigale.
Sa ei saa inimest kaasa vedada, kui ta ise ei taha või pole selleks valmis. Ja ma saan temast täiesti aru – kõik inimesed ei olegi selleks valmis ja ei peagi olema. Aga minu sisetunne karjus, et ma pean selle sammu astuma, et ellu jääda. Võib-olla näib see kõrvalt vaadates isekas või egoistlik, aga kui oled aastaid elanud justkui iseenda vangina, siis see oli parim ja ausaim asi, mida ma enda heaks teha sain. Ja ma tean, et see oli õige otsus.
Kuidas olete nüüd üles ehitanud oma uue elu? Mis annab teile kõige rohkem turvatunnet ja rahu?
Mul on lõpuks päris oma kodu – helge ja valge, viienda korruse otsapealne korter, minu enda lossitorn. Esimest korda elus tunnen, et olen tõesti kodus ja mul on kodutunne. Mul on töö, mida südamest armastan, ja minu ümber on inimesed, kes hoolivad, toetavad ja vajadusel ka tagant utsitavad.
Ma tean, et saan loota eelkõige iseendale, ja just see teadmine annab mulle turvatunde. See kindlus, et olen ise oma elu looja, toob südamesse rahu. See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ise õigeks pean.
Mis teeb teid täna kõige õnnelikumaks?
Mind teeb õnnelikuks elu ise. Olen õnnelik, et saan oma valikuid ise teha, et mu ümber on head ja toetavad inimesed, et mul on kodu ja töö. Aga mis kõige tähtsam – üle aastate tunnen end taas naisena, inimesena, kes suudab rõõmustada pisiasjade üle ja näeb iseendas ilu. See ongi minu jaoks õnn.
/nginx/o/2025/06/05/16896676t1h885c.jpg)
Mida te täna enda juures kõige rohkem hindate või mille üle olete uhke?
Ma ei tahaks öelda, et olen enda üle uhke – see pole lihtsalt minu loomuses. Küll aga tunnen sügavat austust elu ees ja olen siiralt tänulik võimaluste eest, mis mulle on antud ja mida kasutasin enda heaolu nimel. Jah, mul jagus jõudu end depressioonist läbi murda, praktiliselt üksi, muu elu kõrvalt. Ja jah, mul jätkus julgust teha neid otsuseid, mis on toonud mind siia, kus ma täna olen. Ma ei andnud alla.
Millise julgustuse või mõtte saadaksite edasi naistele, kes võib-olla tunnevad end praegu veel seal, kus teie kord olite?
Sellises olukorras võib loomulikult olla kiusatus teiste nõuandeid või soovitusi kuulata, aga tõde on see, et sellises seisundis ei ole sa tihti võimeline neid vastu võtma. Kui vähegi võimalik, usalda arste ja lase neil sind aidata. Võimalusi on palju. Leia endas jõud ja võta vastu abi. See ei ole kerge ega lihtne tee, aga esmalt tuleb teha see väike samm. Ja pea meeles – sa oled hea ja ilus naine!
