/nginx/o/2025/06/06/16899689t1he5b3.jpg)
/nginx/o/2024/03/29/15972273t1h909c.jpg)
Tänavu kevadel on aedades seninägematutes kogustes kõiksugu kahjureid, kes aiataimedest suhkrurikast mahla imevad. Me märkame neid alles siis, kui meile tundub, et taim ei kasva päris tavapäraselt – lehed on moondunud, ei avane üldse või on veidralt krussis, lehtedel on kublad, neisse on näritud augud või on need kolletununa maha langenud. Kes seda korraldavad ja kuidas neist vabaneda?
Tänavuse aasta märksõnaks paistab olevat lehetäi. Neid on massiliselt nii ilu- ja viljapuudel kui marjapõõsastel ning lõppu ei paista. Loomulikult tekib aiapidajal küsimus: millega neid tõrjuda? Pritsimisel on see viga, et mürk ei tee aiaputukate vahel mingit vahet – hukka saavad nii pahalased kui ka meile ja aiale kasulikud selgrootud. Lisaks ei peeta väga täpselt kinni kasutusnormidest ja kiputakse üle doseerima, arvates, et rohkem on uhkem.
Tegelikult pole kõigi aiakahjurite hävitamine võimalik. Samas pole see ka vajalik, sest looduses ei tegutse liigid isolatsioonis, vaid üksteisest sõltudes – ühe õnnetus on teise õnn ehk elus püsimiseks ja poegade üleskasvatamiseks vajalik toit. Nii saabki loodus liikide reguleerimisega enamasti ise hakkama.
Kahjurid ei esine igal aastal sama arvukalt, vaid lainetena. Kui populatsioon väga suureks kasvab, teeb seda ka nende looduslike vaenlaste arv, ent arvukust võib reguleerida ka näiteks väga külm talv või äärmiselt põuane suvi, haigus või parasiit. Näiteks võrgendikoid võivad puud ühel aastal täiesti raagu süüa, järgmisel paaril aastal pole neid aga enam näha.
Täitõrje nõuab järjekindlust
Lehetäid on väga oluliseks toiduks paljudele liikidele, kellest tuntuimad on lepatriinud ja kiilassilmad, kuid nende arvukust vähendavad mehiselt ka tihased, ämblikud, herilased ja vapsikud. Nii on oluline oma aeda istutada võimalikult palju eri ajal õitsevaid taimi, mida tolmeldavad eri liigid, samuti tekitada aianurka mõni väiksem liivakuhjake, jätta alles nõgesepuhmik või punt vanu õõnsaid taimevarsi.
See kõik soodustab tasakaalus koduaia kujunemist, sest kasulikud putukad kolivad elama sinna, kus neile toitu jagub. Oluline on mõista, et kasulikud loomad-linnud ei söö aeda täiesti tipitumalt puhtaks, vaid hoolitsevad selle eest, et neile toitu jätkuks. Samas ei maksa lehetäipopulatsioonidel ülemäära suureks ka lasta paisuda, sest siis ei käi kasulike putukate jõud enam neist üle.
Lehetäid on küll arvukad, aga täiesti tõrjutavad. Võluvitsakesena toimivaid nippe kahjuks küll pole, ent pidev jälgimine ja järjekindel toimetamine on väga tõhus. Üks lihtsamaid võtteid on aiavooliku ehk «veekahuri» kasutamine, millega uhutakse täid taimedelt maha. Seal hoolitsevad nende eest juba mullal toimetavad röövputukad.
/nginx/o/2025/06/06/16899690t1h6e6c.jpg)
Kui puudel-põõsastel on lehed võrsete tipust kokku rullunud ja keerdus, siis võiks need otsapidi pista rohelise seebi veega täidetud suure purki ja edasi-tagasi solberdada. Tüütu, aga toimiv võte. Suuremate puude puhul seda teha ei anna, ent ka pritsimisest pole kasu, sest rullis lehtede vahele ei jõua tõrjelahus nagunii.
Marjapõõsaste puhul tasub rohelise seebi veega pritsida lehtede aluseid, sest täid toimetavad just lehtede all. Et pritsimise toimet tõhustada, võiks teha tõmmiseid näiteks pujust, rabarberi- või tomatilehtedest, nõgesest, küüslaugust jm ning lisada sellele rohelist seepi. Pritsimist korrata 7–10 päeva möödudes ja hiljemgi, kuni mure on kontrolli alla saadud.
Limane nuhtlus – teod ja nälkjad
Mais-juunis on tigude ja nälkjate paaritumisaeg ning teatud taimed, näiteks sügislillede lehed, meeldivad neile eriti. Oluline on tõrjel eristada aplaid ja kahjulikke võõrliike ning kodumaiseid kõhtjalgseid. Suur seatigu, kelle tunneme ära mustade täppide ja vöötide järgi seljal, on kõdusööja ning tema võime rahumeeli aeda edasi jätta. Kõike ei pea hävitama.
Võõrnälkjate puhul aga vennaarmu pole. Väga oluline nende kokkukogumine suve esimesel poolel, enne kui nad agaralt munema on hakanud. Teod on hermafrodiitsed ehk munevad kõik, nii isased kui emased.
Looduslikke vaenlasi neil väga palju pole, kuigi noori nälkjaid, kes pole veel nii tihke limaga kaetud, söövad linnud mõnevõrra siiski. Kel olud võimaldavad kodulinde pidada, siis jooksupardid on võõrnälkjate hävitamises kõige tõhusamad, teised linnud neid eriti ei taha.
Kel seda võimalust pole, peaks tegema igal hilisõhtul aias ringi, eriti pärast vihma, ning koguma nad kokku.
Kinnastega tuleks kokku koguda hispaania teeteod ja siugja mustjashallika kehaga mustpeanälkjad ning viia nad kas spetsiaalsesse tigude kogumiskonteinerisse või valada neile peale keev vesi ning seejärel nad sügavale maasse kaevata.
