:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
Filmisarja «Harry Potter» kaskadöör rääkis võtteplatsil juhtunud traagilisest õnnetusest, mistõttu jäi ta rindkerest allapoole halvatuks. Tollal 25-aastane David Holmes, kes koges lapsepõlves kiusamist, elas professionaalse võimlejana viimaks oma unistuste elu. Ta oli karjääri tipus, osales ühes maailma suurimas filmisarjas, kui ta elu vaid hetkega muutus.
2009. aastal harjutas kaskadöör võitlusstseeni filmi «Harry Potter ja surma vägised» esimese osa jaoks, kui ta kukkus triki käigus maha – ja kuulis, kuidas ta kael murdus. Nüüdseks 44-aastane David jäi silmapilkselt rindkerest allapoole halvatuks. Kiirabi saabus kähku, kuid kahju oli juba sündinud.
Hoolimata ulatuslikust vigastusest püüab David olla optimistlik ja usub, et elu on igal juhul kingitus. Taskuhäälingus «No Filter» rääkis ta tänutundega «Harry Potteri» filmidest ning kuidas vigastus muutis tema maailmavaadet.
David oli 17, kui ta alustas töötamist «Harry Potteri» võtetel n-ö teise Harryna. Ta sobis oma väikse kehaehituse tõttu hästi 11-aastase Radcliffe'i kehadublandiks. Peaaegu kümme aastat töötas ta filmivõtetel ja kehastas palju enamat kui teist Harryt. «Ma olin Hermione, kui troll tualetti sisse murdis. Ma olin Ron, kui ta suure malendi seljast kukkus. Ma olin Malfoy, kes lendas luua seljast lendluudpalli ajal,» meenutas ta.
Ent tema edukas karjäär sai traagilise lõpu, kui «Surma vägiste» võtetel katkes ootamatult rihm, mis teda õhus hoidma pidi, ja David kukkus. Esialgu viidi ta haiglasse, kuid peagi suunati ta edasi seljaajuvigastuste spetsialisti juurde. Ta viibis kuid haiglas ja talle on tehtud aastate jooksul arvukalt operatsioone, lisaks taastusravi.
«Mu seljaaju rebenes kuuenda ja seitsmenda kaelalüli juurest, seal, kus kael lõpeb ja rindkere algab,» kirjeldas ta. Vigastus muutis noormehe väetiks ja teisteks sõltuvaks nagu väikelapse. «Mind tuli sööta, riietada, pesta. Ja siis algas karm taastusravi.»
Mitmed Harry Potteri näitlejad püsisid Davidi kõrval, käisid tal haiglas külas ja pakkusid tuge.
«Nad olid liiga noored, et näha mind sellisena – torud ninast väljas ja juhtmed ümber,» ütles ta. «Olin aastaid olnud nende eest kaamera ees vapper. Nüüd olid nemad minu eest vaprad.»
Daniel Radcliffe on siiani üks Davidi parimaid sõpru. Nad suhtlevad igal nädalal, tegid koos dokumentaalfilmi «The Boy Who Lived» (2023) ning 2020. aastal oli neil taskuhäälingusari «Cunning Stunts». Daniel leidis oma tiheda võttegraafiku kõrvalt alati aega, et käia Davidit haiglas vaatamas – David ei unusta seda iial. «Ta on suurepärane inimene, kes annaks kõik ära, et teistel jääks töö alles.»
16 aastat hiljem suudab David oma vigastust vaadata läbi lootuseprisma. «Veel hullem kui murdunud kael on valu, mida sa näed oma lähedaste silmades,» ütles ta. «Elu on raske, olgu kael murtud või mitte. See õpetas mulle tänulikkust. Olen täna siin. Ma ei tea, kus ma olen kümne aasta pärast. See sunnib mind elama olevikus.»
Elu halvatuna toob kaasa hulganisti keerulisi hetki, millest David ei pelga rääkida ning nende üle ka nalja visata. «Mul puudub kontroll oma sooletegevuse üle. Seega on mul rohkem käsi tagumikus käinud kui käpiknukkudel,» naljatas ta. «Ma olen end täis lasknud mäetippudel, filmi esilinastustel, kõikjal... See ei lähe kergemaks. Aga kui suudad pärast seda naerda, siis on see talutavam. Nii et ma alati naeran enda üle.»
Davidil on kallim Rosie, kes on samuti halvatud. Nad tutvusid, kui David temalt Hispaanias elamist üüris. «Meid ei ühenda vigastus, vaid armastus. Meid ühendavad meie mõlema armastavad pered ja tugivõrgustikud,» selgitas ta. «Meie ühised reisid tähendavad rohkem, sest need nõuavad rohkem.»
David on õnnelik nende ühise tee üle – ja seks on parim, mida kumbki neist kogenud on. Tavaliselt arvatakse, et halvatud inimesed ei saa seksuaalset naudingut tunda, kuid David ütleb, et nad suudavad kogeda orgasme ka piirkonnas, mida nad ise füüsiliselt ei tunne – ja see teeb selle kogemuse nende jaoks eriti tähendusrikkaks. Peavad paljud seda ju võimatuks.
/nginx/o/2025/06/10/16911911t1h560d.jpg)
David on ka väga tänulik, et sai «Harry Potteri» filmides kaasa lüüa, sest paljud fännid ütlevad, et need on aidanud neil rasketest aegadest läbi rühkida. «On hirmunud lapsi sõjatsoonides, kellele vanemad panevad telefonist «Harry Potteri» filmi mängima, et nad saaksid hetkeks reaalsusest põgeneda. Inimesed, kes on hädas vaimse tervisega, vaatavad neid filme, et raskete aegadega toime tulla. Mul on au, et sain sellesse oma panuse anda.»
«Kui keegi kuuleb mu lugu ja ütleb: see aitas mind täna – siis see juba on midagi. Meil on ainult üks elu. Peale kasvab uus põlvkond seljaajuvigastusega inimesi. Võib-olla keegi, kes tunneb end sama eksinud ja lootusetuna nagu mina toona haiglas, leiab mu loo… ja leiab ka lootuse.»
Allikad: Daily Mail, New Mobility, Instagram
