:format(webp)/nginx/o/2025/06/05/16896535t1hf5c9.jpg)
Prantsuse buldog Conrad oli energiline ja ülimalt sõbralik koer, kellele meeldis tohutult joosta ja palli mängida. Ühel hetkel aga tundus, et midagi on valesti. Sära ja energia olid noorel prantslasel korraga kadunud.
Toona viieaastase prantslase perenaine Marika hakkas märkama, et koeral polnud enam seda energiat, mis varem. «Esimese asjana sain aru, et söögiisu on kadunud – isegi kaalikat ei tahtnud, mis oli tema lemmiksnäkk. Lisaks see, et koer, kes tuli alati rõõmsalt õue, vaatas mulle lolli näoga otsa ja andis mõista, et tema küll kuskile minna ei taha,» rääkis Marika.
Perenaise sõnul oli selliseid hetki, et koeral polnud isu, ka varem olnud, kuid tavaliselt oli isu kenasti tagasi tulnud ning suuremat muret polnud tekkinud.
Lisaks sellele oli Conrad mõnda aega jalga longanud ning tundus, et ta oli mingites valudes. «Käisin temaga kompuuteruuringul, et uurida, kas selgrooga on kõik korras. Ta ei jaksanud enam diivanile hüpata ning õues jalutades vajas koer pidevalt puhkepause.» Uuringust selgus, et selgroog oli siiski korras.
Diagnoos sai paika – puukborrelioos
Marika sõnul sai saatuslikuks hetk, kui ta ühel päeval koera pärast tööpäeva kodust leidis. «Ta lamas jalad laiali oma pissiloigu sees ega jaksanud liikuda. Haarasin koera sülle ja viisin loomade kiirabisse. Sel hetkel oli mul hirm, et olen hiljaks jäänud.»
Algas diagnoosimine ja turgutamine. Conrad pandi nädalaks ajaks haiglasse tilgutite alla. «Ta oli nii nõrk, et esimesed kolm päeva polnud temas ühtegi emotsiooni. Ta ei tõstnud isegi pead üles, kui teda vaatama läksin,» meenutas Marika.
Arstid tegid erinevaid analüüse ja uuringuid, mille tulemusel selgus, et koera neerunäitajad olid alla kriitilise piiri – neerud olid peaaegu lakanud töötamast.
Tehti veel hulk analüüse ja välistati mitmeid haigusi. Lõpuks otsustati võtta puukborrelioosi näitav analüüs, mis saadeti Saksamaale. Sealt tuli diagnoosile kinnitus.
«Ma ei olnud varem kuulnud, et koerad puugihaigustesse nakatuda võivad. See tundub nii tavaline – et koertel ja kassidel on puugid –, aga ma ei olnud kuulnud, et keegi haigeks oleks jäänud ja veel nii raskelt,» sõnas Marika.
Ravi ei aidanud
Algas ravi – pidevad tilgutamised, analüüsid ja antibiootikumid. «Mulle anti tohutu kogus igasugu värvilisi tablette, mida ma pidin talle ise manustama. Proovisin mitmeid variante: peitsin ravimeid pasteedi ja toidu sisse, aga ega loom rumal pole – kui midagi ei meeldi, siis sülitatakse see välja. Vahel oli see paras katsumus, aga ma ei andnud alla. Kuidagi sain need talle sisse. Ükskõik mis hinnaga – peamine oli, et ta terveks saaks,» sõnas Marika.
Ravi kestis kokku kolm kuud. Alguses oli näha, et Conradi tervis läks paremaks, aga siis halvenes seisund taas. «Tal oli juba nii halvasti, et standardravi ei töötanud enam. Siis tuli alustada tugevamat ravi,» rääkis ta. Lisaks ravimitele tuli pidevalt anda vereanalüüse. «Lausa kahju hakkas – jälle olid käpakeselt karvad ära aetud ja sinna nõel sisse aetud.» Analüüse käis Conrad andmas iga kahe nädala tagant.
/nginx/o/2025/06/14/16922185t1h1eb7.jpg)
Marika on kindel, et puukborrelioos oli koeral juba pikalt enne esimeste sümptomite avaldumist. Perenaine kahtlustab, et liigese- ja seljahädad olid samuti selle haiguse sümptomid, kuid otseselt neid diagnoosiga ei seostatud.
Oli ka väga raskeid hetki, nimelt nuttis Conrad vahepeal öösiti valust. «Ärkasin öösel üles ja läksin tema juurde. Andsin musi ja paitasin pead. Ajasin ema üles ja andsime talle valuvaigistit,» rääkis peretütar.
See aeg oli kogu pere jaoks äärmiselt valus, kuid lootust ei kaotanud nad kordagi.
Ravi ja turgutamine läks umbkaudu maksma 5000 eurot. Näiteks tuli iga tilgutuse protseduuri eest maksta 150 eurot. «Mul ei olnud kordagi mõttes alla anda – see summa mind ei heidutanud. Peamine oli, et ta terveks saaks. Ja samal meelel olid ka arstid. «Mäletan selgelt arsti öeldut: «Viieaastasel koeral võiks veel elupäevi jätkuda» ning ma ei suuda oma tänu neile sõnadesse panna.»
Teine sünnipäev
Kui Conradit oli ravitud mitu kuud, hakkasid lõpuks ilmnema paranemise märgid. Tema neerunäitajad olid taas korras ja koera elurõõm tuli vaikselt tagasi.
See päev oli koera teine sünnipäev. Ta oli jälle endine ja isegi veel energilisem kui varem. Tema suur huvi pallide ja ümmarguste esemete vastu oli taas tagasi. «Ta oli täiesti hull – ma ei saanud maal isegi kõrvitsaid kasvatada, sest ta lihtsalt hävitas need. Kõrvits on ju ka suur pall. See pallihullus oli tõesti hullus – kohe kui ta kuulis palli põrkamist või tundis selle lõhna, läks ta pöördesse,» meenutab Marika.
/nginx/o/2025/06/12/16916222t1hc38c.heic)
Enne haigestumist oli perenaine küll koeral spetsiaalset puugitõrjevahendit kasutanud, kuid tunnistas, et mitte piisavalt järjekindlalt. Pärast haigust hakkas ta seda regulaarselt tegema ning viis Conradi ka sagedamini tervisekontrolli.
Lisaks nautis Conrad kaisutamisi ja pere juures viibimist. Eriti meeldisid talle väikesed lapsed. «Ta oli alati nii hell nendega – ta sai vist aru, et see “olend” on veel väike ja vajab teistsugust suhtumist.»
/nginx/o/2025/06/12/16916236t1h36e4.heic)
Talvekuud prantslasele eriti ei meeldinud, sest tuli seljas kanda kampsunit ja jopet. Tema lemmikaastaaeg oli suvi, sest siis sai lauspäikese all rohu sees D-vitamiini ammutada. Lisaks meeldisid talle lilled. «Ta nuuskis neid ikka ja istus nende keskel pidevalt, kui jalutamas käisime, kui maale läksime, siis ainult lillede keskel ja päikese all ta oligi.»
/nginx/o/2025/06/12/16916230t1h9664.heic)
Kontrollige oma lemmikuid!
Kuna alanud on puugihooaeg ja soojade talvede tõttu on neid paljunenud, paneb Marika loomaomanikele südamele oma koeri pidevalt kontrollida ja arstiga konsulteerida esimeste sümptomite avaldumisel. «Kasutage puugitõrjevahendeid – eriti soovitan ma tilkasid, mida turjale panna. Ja loomulikult kontrollige oma loomi pidevalt. Märgake, kui midagi on kasvõi natukene valesti.»
Conrad elas õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni. 2022. aasta jaanuaris, kui Conrad oli just pidanud oma uhket 12. sünnipäeva, tulid tagasi neeruhädad. Teda üritati küll turgutada, aga oli näha, et loom on piinades – seega võttis perekond vastu otsuse Conrad pere keskel, kallistuste ja suudluste saatel rahulikult ära saata.
Loomaarsti selgitused
Tiina Toometi loomakliiniku veterinaar Vanessa Viira sõnul on ta oma praktikas puukborrelioosi diagnoosinud harva, seda arvatavasti seetõttu, et enamik tema patsientidest on puugihaiguste ennetamise ning puukide tõrje osas teadlikud ning järjepidevad.
Millised on tüüpilised sümptomid, mis võivad viidata borrelioosile koeral?
«Puukborrelioosi diagnoosimise koertel teeb raskeks asjaolu, et sümptomid ilmnevad vaid 5-10 protsendil koertest ning nende teke võib aega võtta mitmed kuud. Lisaks kulub peale nakatumist 3-6 nädalat, enne kui looma vereproovis nakkuse antikehasid leidub, mistõttu ei pruugi varem teostatud uuringud oodatud tulemust anda.»
«Nakatumist saame kinnitada seroloogiliselt, saates loomalt kogutud vereproovi laborisse, lisaks saame kliinikus kohapeal kasutada ka puugihaiguste kiirtesti ning olenevalt kliinilistest tunnustest võib vihjeid nakatumisele leida ka tavapärastes vere- ja uriiniproovides,» kirjeldas veterinaar.
Arsti sõnul avalduvad esimesed haigustunnused nädalaid või kuid pärast nakatumist. «Enamasti on nendeks palavik, longe, liigeste turse, kaalukadu, loidus, isutus, lümfisõlmede turse. Haigustunnused võivad olla perioodilised, need võivad mõneks ajaks nõrgeneda ja kaduda ning tulla jälle tagasi. Tekkinud longe ja põletik võivad liikuda ühest liigesest teise või esineda mitmes liigeses üheaegselt. Kaasuda võivad ka neeru-, maksa-, südame- ning närvisüsteemi kahjustused,» seglitas Viira.
Vanessa Viira paneb loomaomanikele südamele, et puukborrelioosi ja teiste puugihaiguste ära hoidmisel on esmatähtis nakatumist vältida.
Selleks tuleb korrapäraselt kasutada puugiennetusvahendeid nii endal kui lemmikloomal, lisaks kontrollida puugihooajal vähemalt kord päevas nii ennast kui oma lemmikut ning eemaldada leitud puugid. Õige puugiennetusvahendi leidmiseks tuleks konsulteerida oma loomaarstiga.
