Mõned linnad võtavad sind vastu, nagu oleksite vanad tuttavad, Praha on üks neist. Juba lennukist paistab roheline lopsakus, inimesed on soojad, kuid tagasihoidlikud ja hinnasildid tekitavad kahtlust, et midagi on lõppu ununenud lisamata. Tallinnast saab kuni oktoobri lõpuni jälle mitu korda nädalas Prahasse lennata ja kahe tunniga oled kohas, kust naljalt lahkuda ei raatsigi. 

Kui see linn oskaks rääkida, jutustaks ta oma mälestustest lugusid suurest armastusest, aga ka luhtunud lootustest ja murtud südametest. Just see mitmekihilisus (mitte segi ajada kahepalgelisusega), ongi minu jaoks üks Praha suurimaid võlusid ja saladusi.

Vahva sõdur Švejk ütles kunagi, et maailma sees on veel teine, märksa suurem maailm. Praha puhul ei saanud tal rohkem õigus ollagi. Esmapilgul avaneb linnast otsekui postkaardi vaade suursugustest fassaadidest, peentest tornidest ja sillutatud tänavatest. Aga siis, kui astud veidi kõrvale, sisened hooviväravast või avad mõne ilmetu ukse vanalinna tagatänaval, leiad end hoopis teisest maailmast. Sellises, kus kohalikud pakuvad taevalikku guljašši restorani aias, mida tänavalt ei märkagi. Indie-muusika kõlab maa-aluses klubis, mille sissepääs on vanaaegse kingapoe taha peidetud ja vanade kloostrimüüride varjus tegutseb väikene käsitööpood, millesarnast mujalt ei leia.

Kommentaarid (1)