Hiljuti küsis minult värske kutsikaomanik, kui palju peaks omanik jalutuskäikudel kontrollima, kus koer nuusutab ja kuhu liigub. Minu vastus – mida rohkem saab koer ise otsuseid langetada, seda parem – üllatas teda.
Tõepoolest, arusaam, et koeraomanik peab igal hetkel oma koera kontrollima ja allutama, on väga levinud. Seda on ka tänavapildis näha: koeri hoitakse väga pinges ja lühikese rihma otsas, nuuskimiselt tõmmatakse kiiresti eemale või ei lasta selle kallale asudagi. Mõni ei luba oma koeral sisuliselt peadki pöörata – kohe järgneb järsk rihmatõmme. Ikka on inimestel vaja kuhugi kiirustada, jõuda punktist A punkti B, täis saada sammud. Kuid mida vajab jalutuskäikudel koer?
