:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Ajaratas võib ju armutult ringi käia, aga veendumus, et intellekti taset näitab automaatselt koolimaja, kust tuldud, on igavene. Eriti nende seas, kes iseendale rindu tagudes üritavad bravuurikalt väita, et ei loo nad mingit klassiühiskonda ega õhuta viha millegi vastu – nemad teavad selliseid asju, sest nad on elu käinud ja elu näinud. Samas aga ei ole nendel samadel elumere lainetel seilajatel mingit muret vibutada rusikat riigi poole ja nõuda, et asjad oleksid nii, nagu tegelikult olema peab – nende arvamuse järgi.
Hiljuti sattusin lugema kahte arvamust, millest teine keskendus esimeses välja öeldud seisukohale, et kutsehariduskoolidesse jõuavad õppima need, kelle vaimne võimekus ei võimalda keskharidust gümnaasiumi tasemel omandada. Esimese artikli autoriks oli ajalooõpetaja, kelle erakondlik kuuluvus oli ka kenasti välja toodud. Teise artikli kirjutas majanduse ja ettevõtluse külalisõpetaja. Esimene mees taob ajalootõdesid pähe ühes Lasnamäe eestikeelses koolis – millises, jääb saladuseks, sest mine sa tea, mida sibulad muidu teha võivad. Teine jagab oma teadmisi Tallinna polütehnikumis.
Ega see, kes ja kus töötab polegi ju nii oluline. Meil on ikkagi see va «põhiline põhiseadus», sõnavabadus ja muud jutud. Kui tahan, siis arvan, ja punkt! Ja tulgu ainult keegi ütlema, et ei saa arvata. Näita dokumenti, et ei või, ähh?!!!
See eelmine retooriline retro-maomahlapurse oli liiast. Ma tean seda isegi. Põhiõigused ja neil püsiv avalik arutelu on igati vajalikud ja asjakohased nähtused. Ilma nendeta ei oleks meil demokraatiat – vähemalt mitte selle õiges tähenduses. Ja ei saa ka paraku öelda, et meie väikeses õigusriigi poole püüdleva ühiskondliku kokkulepe laadse toote najal «vabariigiks» ristitud poliitilise organisatsiooni vormis seda va «demokraatiat» ning selle aluseid kohati alla ei suruta. Surutakse ikka! Ja selle vastu peab võitlema!
Aga noorte halvustamine eesmärgiga elitaarseid ideid riigiaparaadi kriitika pähe rahvale maha müüa ei ole minu arvates õige tee. Härra ajalooõpetaja torgetel ministeeriumi ja selle juhtimise, poliitiliste lubaduste mittetäitmise ja isegi eestikeelsele õppele ülemineku osas on jumet ning neid peaks kindlasti enesele lahti mõtestama. Aga kindlasti ei peaks seda tegema viisil, mis aktsepteeriks automaatselt ja igasugust vastuvaidlemist tunnistamata, et kutsehariduse valinud noor on kuidagi vähem tähtis või võimekas, kui elitaarsust ja esteetilisust suisa kiirgava ja võimekuseküllusest nõretava «gümnaasiumi» teekonna valinud tuleviku vägilane.
Koolid on erinevad. Nende õpilased on erinevad. Nende lähenemised on erinevad – ka siis, kui õppekavad on samad. Selles peitubki haridusmaastiku võlu. Või vähemalt peaks peituma, aga siinkirjutajale kahjuks tundub, et senikaua, kui seda maastikku künnavad arhailised adrad, mis teri sõkaldeks sõtkuvad, mitte ei ürita neid teineteisest eristada, ei ole meil suurt lootust arenguks. Alati saab ju öelda, et nood teised on pahad, sest nad on pätimad ja lollimad. Mina tean! Nad on ju kutsekast!
Asja teeb nõmedaks ja kurvaks see, et klassiviha ja alusetu elitarismi arendamisega tegeleb inimene, kelle tööks on noori innustada ja inspireerida. Aga ju siis on lihtsam ikka taguda seda vana rauda, et kui sa pole minu moodi, siis sa oled loll. Ja kui sa oled loll, siis sinu kohaks on kutsekool, sest päris inimesed lähevad gümnaasiumisse, siis ülikooli ja siis päris tööle. Juhtima, spetsialistiks, tegijaks!
Aga, kui sa kutsekasse lähed, siis oled sa tupoi. Varajane pätihakatis ja looder. Idioot, kellest Dostojevski ei kirjutanud. Sest sa ei oska midagi. Sa ei taha päriselt õppida. Sa tahad olla mingi kuradi lihttööline. Mõttetu mutrike masinas, mida helged gümnaasiumiharidusega pead juhivad ja sinusugused kutsekakalkarid õlitriipe ja rehviradasid koristavad.
Minu koolis käimise ajal olid hirmud samad. Ja retoorika oli ka põhimõtteliselt samasugune – ainult, et vähem rafineeritud ja rohkem salvav. Kui minul või mu koolikaaslastel lipsas üle huulte, et võiks ju ametit õppida, siis arvasid vanemad, et noorus ei ole mitte ainult hukas, vaid nende tegemata töö on lapsest lolli kasvatanud. Paaniline hirm selle ees, et kogu pere peab ühiselt kandma «lollide» stigmat suisa paralüseeris ja muutis jõuetuks.
Ei, ei, ei! Gümnaasiumisse! Ülikooli! Sest muidu tuleb kolida vaat et teise riiki – sest kõik ju teavad, kõik ju kaevad, kõik ju kutsekast õudusunenägusid näevad! Milline häbi perele. Parem juba kohe pätiks ära!
Kolmkümmend aastat hiljem – ikka sama jama. Kuigi peab tõdema, et vahepeal on proovitud asju ka paremaks mudida – nagu seda suunda, mille puhul mudimist on kordades rohkem, kui suunda ennast. Aga egas see «Noor meister» ole nüüd mingi «Rakett 69» – niisama mingid kelod lükkavad pahtlit, tapeeti ja värvi, kuhu kästakse. «Raketis» ikka sünnib asju – ja spetsialistid saavad žüriis tõestada, et gümna on ikka issistan ja top kek andrewtater.
Minule isiklikult tundub, et palju suurem mure on ühiskonna suhtumine. Lihtsalt töö tegemine, mingite oskuste olemasolu ning nende arvelt elatise teenimine on alamklassi asi. See pole ikka mingi linnahärrade mood. Norm vend teeb ikka gümna ära, siis läheb ülikooli ja selle kõrvalt sebib füüri ja toodab content’i ja värki. Ja siis, kui füür peos, siis leiab mingi õlinäpu või mördiööbiku, kes vajalikud tööd ära teeb. Selleks see madalam klass ju ongi – töö tegemiseks.
Ja eriti hea oleks see töötegijate sats kuskilt mujalt sisse tuua – ikkagi mingi austus rahva, riigi ja enesemääramisõiguse vastu. Ei ole see ikka eestlase asi lihttööga leiba teenida. Oleme sajandeid orjanud – las nüüd teised orjavad meie heaks! Hariduse vahe ka ju – gümnas käinud vennad teavad hästi. Kutseka omad ei oska oma nimegi kirjutada – lase sellised veel töö kallale siis.
Ja eks see «üldse mitte mingi klassiviha» on kerge tulema – kõigile ei jagugi kohta elitaarsetes gümnaasiumites. Aga see ju tähendab, et keegi on lollim. Kindlasti mitte ei tähenda see seda, et keegi on leidnud kutsumuse või soovib õppida rakenduslikke oskusi ning ametit. Ei, ei, ei. See peab ikka olema see lolligeen – oleks parem pea, siis oleks ammu gümnasist.
Eriti nõme ongi muidugi see, et uue reformi alusel tahetakse kutsehariduse saajatele veel lisateadmisi ka anda. Täiesti tumbajumba jutt ju! Kui sa juba kutsekasse läksid, siis ei ole sul mingit silmaringi ega teadmisi vaja. Õpi, kuidas õiget pidi kruvikeerajat käes hoida, ja kärab kah. Küll pärast see gümnaasiumitarkust täis ettevõtlik bossbeebi räägib sulle, kuidas maailmas asjad käivad. Sina teed tööd ja kuulad.
Aga, kui nüüd lõpetuseks tõsist juttu ka teha, siis õige samm edasi oleks mõistmine, et haridus ja oskused on omavahel seotud. Teadmiste rakendamine on rakenduvuse teadvustamine. Kui me soovime, et ühiskond ja seeläbi ka hariduse andmise viisid areneksid, siis tuleb endale tunnistada – olgu see ühele ajaloolasele nii valus kui tahes – et noore inimese juhendamine ning talle sobilikule haridusteele juhtimine algab arusaamisest, mis selle noore inimese soovid ja huvid on. Ja kui peakski varakult ilmnema, et noorel on huvi rakenduslikuma haridustee vastu suurem kui teoreetilisema teadmiste omandamise vastu, siis ei tohiks patt olla talle rakendusharidust julgelt soovitada.
Ja seda peaks tegema kindlasti varem kui põhikooli lõpuaastal. See aga eeldaks paljuski seda, et ühiskonna tasandil tekiks arusaam, et ameti õppimine on sama väärtuslik tegevus kui teoreetiliste teadmiste talletamine eesmärgiga ülikoliseerudes üliinimeseks püüelda. Siinkohal tundub paslik soovitada nii arvajatele kui ka nende arvamuste lugejatele nüüd ka eesti keelde jõudnud Aldous Huxley raamatut «Saar». Sealt saab muuhulgas lugeda ideest, kuidas noorte inimeste võimete ja oskuste varajane märkamine ja rakendamine aitavad kaasa nii kogukonna kui ka ühiskonna arengule ning toovad kaasa ka märgatavad arenguhüpped haridusmaastikul.
Seniks aga, kui me inimeste kogukonnana suudame aktsepteerida seda, et indiviidi ametivalik ei väljenda veel automaatselt tema võimeid ja võimekust jääb meil üle vaid igakevadiselt tõdeda, et taaskord on saabumas see hetk, kus osadel meist tuleb hakata kandma rasket koormat gümnaasiumi koolikoti näol ja neil, kellele see võimalikuks ei saanud, tuleb lihtsalt leppida, et neist on ka inimesed saanud ja ametit õppima minnes saavad neist veel oskustega inimesed. Õnneks aga saab südame rõõmsa tuksumise saatel väita, et nende «pasteet-esteetide» hulk, kes teisi nende õppekoha pärast alandavad, väheneb aasta-aastalt jõudsasti. Seega on tulevikus kindlasti lootust, et noorte võitlusi alusetute stigmatiseerimiskatsetega jääb vähemaks. Ja mine sa tea, ehk julgeb ka agar ajalooõpetaja lõpuks endale tunnistada, et äkki oleks tal aeg uute väljakutsete jaoks, sest praegune töö teda enam ei rõõmusta.
