/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
«Jumalateenrid ja ka kõik teised usuapologeedid püüavad ikka väita, et usk ja religioosne kasvatus tegevat inimesi headeks, ausateks, õilsateks ja väärikateks ning tõstvat kogu ühiskonna kõlbelist taset.» Sellise lausega algas juulis 1961 ajalehes «Edasi» artikkel pealkirjaga «Tutvugem pastor Vipperiga!». Loos rullus lahti aga karm pedofiiliajuhtum, mille avalikustamine toonastes oludes kandis tõenäoliselt pigem kirikuvastase propaganda eesmärki. Oli ju laialt teada, et Nõukogude Liidus kuritegevus «puudus», seetõttu on see harukordne, et millestki taolisest inimestele nii detailselt räägiti.
Juba aprillis 1961 kirjutatakse väljaandes «Kommunismiehitaja» endise Kärla koguduse pastori käekäigust Tartus. Lugejale luuakse elav pilt, kuidas uurija kabinetis toolil istuv mees on tõmbunud kuidagi ebatavaliselt küüru. Ta hoiab paremat kätt silmadel, nagu tahaks neid valguse eest säästa. Huuled on surutud kramplikult kokku. Vasaku käe sõrmed pigistavad musti prilliraame. Valitsevat vaikust segavad aeg-ajalt uurija küsimused, arreteeritu vastused ja sule liikumine paberil.
«Teie perekonna-, ees- ja isanimi ning sünniaasta?» pöördub uurija arreteeritu poole. Kätt silmilt võtmata vastab see: «Artur Karli poeg Vipper, sündinud 1907. aastal.»
«Teie viimane elukoht?»
«Tartus, Pikk tänav 26-1-b.»
«Haridus?»
«1938. aastal lõpetasin Tartu Ülikooli usuteaduskonna pastori kutsega.»
«Kas olete varem kohtu poolt karistatud?»
«Jah, mul oli paar väikest ebameeldivust. Materiaalse tehnilise varustuse kontoris töötamise ajal süüdistati mind petturite, riigiraha omastajate tegevuse soodustamises, hiljem pisivarguses.»
«Rääkige oma kuritegevusest!»
Need kolm sõna langetasid silmi varjanud käe jõuetult põlvedele. End pisut kogunud, alustas arreteeritu madala rinnahäälega: «Ega paar ebameeldivust minevikus anna veel õigust sellist küsimust esitada. Olen läbi-läbi korralik ja jumalakartlik inimene. Kui töötasin Kärla kiriku pastorina, jäid koguduse liikmed minuga rahule. Ärge arvake, mul on palju lugupeetud tuttavaid. Konsistoorium pakkus mulle pastori kohta Hiiumaal. Tehtud ettepanekuga ma ei nõustunud, sest kogudus oli liialt väike. Vaatamata sellele saadeti mulle konsistooriumist 500 rubla ühekordset toetust. Näete nüüd, kuidas Vipperist lugu peetakse. Ja te julgete mind seksuaalkuritegudes süüdistada! Siin on tegemist eksitusega, võimalik, et isegi valeandmetega. Kas vabastate mind otsekohe, või esitan kirjaliku kaebuse. Siis veel…»
Viimast lauset «süüta süüdlane» ei lõpetanud ehmatuse tõttu: ta nägi uurija käes tuttavaid koolivihikuid ja kladet oma päevikuga, kuhu ta ülima rahulolu ja täpsusega oli trükimusta mittekannatavaid väljendeid kasutades registreerinud iga sooritatud kuriteo. Küsimusele «Kuidas suhtute päevikus kirjeldatusse?» järgnes abitu õlakehitus.
Jah, õigustada polnud Artur Vipperil end enam millegagi. Tema tõeline nägu sai paljastatud.
Jõledad teod tulevad kohtus päevavalgele
«Edasi» kirjutab Tartus toimunud kohtuprotsessist, kus luterlikul kirikutegelasel tuli aru anda oma rohkearvulistest kuritegudest, mida ta kümne aasta jooksul oli alaealiste tütarlaste suhtes toime pannud. See kohtuprotsess algas 5. juuli hommikul Tartu rajooni rahvakohtu saalis. Rahvakohtunik Kiirats avas istungi ja süüpingilt tõusis 53-aastane mees. Mustade sarvprillide tagant vidutasid tumedad silmad. Huuled olid kramplikult kokku surutud, nagu kardaks kohtualune, et nende vahelt võivad ülestunnistused tahtmatult välja pääseda.
Süüalune Artur Vipperi oli Eesti Evangeeliumi Luteri Kiriku konsistoorium nimetanud 23. jaanuaril 1958 Hiiumaa Reigi koguduse pastoriks – Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetas ta aastal 1938. Juurdlusorganite süüdistuskokkuvõttes süüdistati Vipperit neljas Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahvis fikseeritud kuriteos: vägistamises, mis põhjustas kannatanule raskeid tagajärgi; suguühenduses vägivallaga alla kaheteistkümne aasta vanuse naissoost isiku suhtes; alla kuueteistkümne aastase isiku kõlbelises rikkumises ja lõpuks kuritahtlikus huligaansuses.
Kohtutoimikust selgus, et kõiki Vipperi kuritegusid iseloomustas ühine joon – need olid tingitud tema seksuaalsetest kalduvustest, ja nimelt alaealiste tütarlaste suhtes.
Ülimalt jõleda kuriteo sooritas A. Vipper 1961. aasta 11. jaanuaril Tartu tuberkuloosihaigla pargis, kus ta vägistas kümneaastase tütarlapse, tekitades talle raskeid kehalisi vigastusi. Kannatanu ja ka Vipperi esialgsest seletusest nähtub, et selle võika teo viis ta täide halastamatult. Kuriteo korda saatnud, jooksis Vipper kohe minema, jättes lapse, kes oli valust meelemärkuse kaotanud, sinnapaika. Teda ei huvitanud, kas laps on veel elus või juba surnud. Linna kliinilise haigla arstid päästsid tütarlapse elu, aga mis haavad võisid jääda lapse hinge, võime vaid ette kujutada.
Muster oli selge ja jõhker
Tuberkuloosihaigla juures juhtunu ei olnud Vipperi esimene kuritegu. Kohtulikul uurimisel tehti kindlaks, et viimase kümne aasta jooksul oli ta järjest «võrgutanud» (tänapäeval me seda sõna sellises kontekstis ei kasutaks) ja kõlbeliselt rikkunud alaealisi tütar lapsi. Alaealiste tüdrukutega otsis ta kontakti väsimatult, küll linnatänavail, küll nende kodudes, küll väljaspool linnapiiri, kus lapsed loomi karjatasid.
Vipper sooritas kuritegusid ettekavatsetult ja sihikindlalt. Seda tõendavad ka tema päevikud, millest selgub, et ta oli välja töötanud «võrgutamise metoodilised alused». Neis ta kirjeldas, kuidas tütarlastele läheneda, võita nende usaldust, neutraliseerida nende valvsust.
Nelja alaealise tütarlapse suhtes õnnestus Vipperil oma alatu eesmärk saavutada. Vipperile meeldis laste ees esineda muusikaõpetajana ja nõnda neid oma Pika tänava korterisse meelitada. Ohvrite sõnul meelitas Vipper neid raha ja kompvekkidega, aga kui heaga ei saanud, püüdis kurjaga – hirmutas ja peksis.
Kohtus selgus, kui laastav oli pedofiili mõju oma ohvritele – mõned hakkasid vanematele valetama, õppeedukus langes, mõned lahkusid koolist, laste iseloom muutus. «Kui minu lapsed olid tutvunud Vipperiga, ei tundnud ma neid enam ära. Nad olid varem lapselikult õrnad, nüüd aga on nende hinge midagi raskepärast, võõrast tunginud,» seletas kohtus üks ema.
Võikad päevikusissekanded
Kurjategija kõrgaeg hakkas aga enne kinnipidamist jääma seljataha. Tüdrukud, kes teda varem olid külastanud, said vanemaks ja targemaks ning katkestasid suhted vägivallatsejaga. Raskemaks olevat läinud ka uute ohvrite leidmine. Siiski nähti teda varitsemas Emajõe-äärses pargis ja Karlova pargis. Enim eelistas ta aga «jahimaana» Ropka parki, kus pärast koolitundide lõppu liikus rohkesti õpilasi. Mõistes, et ta on Ropka ümbruses juba tähelepanu äratanud ning et teda võidakse seal ära tunda, siirdus ta järgmisesse paika – Riia maanteele tuberkuloosihaigla lähistele.
Juurdlusorganite töötajad leidsid läbiotsimisel Vipperi korterist 315 leheküljest koosneva märkmete kogu. Märkmeid, mille sisu on niivõrd ilge, et neid oli vajaduse puhul võimatu isegi kinnisel kohtuistungil ette lugeda, tunnistas Vipper ülekuulamisel oma «hinge salajasimateks soovideks». Hiljem kohtu ees aga nimetas ta neid küünilise avameelsusega oma «armastuse kroonikaks».
Vipperi päevikus on antud üksikasjalik ülevaade nendest jälkidest tegudest, mida ta oma korteris täide viis. Ühtlasi on seal kassaraamatu täpsusega üles märgitud, kui palju ta ühele või teisele tütarlapsele maksis. Läbiotsimisel avastati, et jumalasulasel oli ka suur pornograafiliste piltide kollektsioon. Kogu selle ilguse keskelt leiti ka Jeesuse pilt...
Kohtutoimiku leheküljed kinnitavad, et alguses Vipper eitas kõike. Hiljem aga ehtis end «vaese patukahetseja» rüüsse, kelle südametunnistus on virgunud, kes saab aru oma kuritegude raskusest ja püüab ennast kõigest väest parandada. Ta tunnistas end süüdi lapsevägistamises ja andis üksikasjalise seletuse. Veel hiljem aga mõtles ta järele ja leidis, et puhtsüdamlik ülestunnistus ei tasu ära. Tahtmata karistust kanda, vahetas ta patukahetseja rüü «süütult kannataja» rüü vastu. Jällegi eitas ta kõike. Seda tehes tugines pastor väljamõeldisele, nagu oleksid juurdlusorganite töötajad sundinud teda süüd enda peale võtma.
Vaimuhaiglat vanglale eelistades simuleeris Vipper kogu juurdlusperioodi vältel ka nõdrameelsust. Ta püüdis jätta muljet, et ta polegi suuteline oma tegude eest vastutama. Kuid Vipperil ei õnnestunud juurdlusorganeid ja kohut petta ning teenitud karistuse eest vaimuhaiglasse varju pugeda. Kohtupsühhiaater tegi kindlaks, et Vipper ei ole nõrgamõistuslik. Järelikult tuli ta oma tegude eest vastutavaks lugeda.
Kohtuistungil pastor valetas lakkamatult, keerutas ja puikles ning tõrvas oma ohvreid. Ta ei kahetsenud, vaid püüdis igati kohut eksiteele juhtida. Jõukohast abi osutas talle selles muuseas tema õde Alma Vipper, kes tegeles valetunnistajate värbamisega. Süüdi tunnistas Vipper end alles siis, kui nägi, et ta on tunnistajate seletustega lootusetult paljastatud.
Isegi oma viimases sõnas, kus tavaliselt rikutuimgi kurjategija enam-vähem siiralt esineb, ei muutnud Vipper meelt. Ta ei kahetsenud, vaid tõi lagedale sellise pöörase versiooni, nagu oleksid alaealised tütarlapsed ise teda ahvatlenud ja kuritegevusele juhtinud.
Vipperi kaksikelu
Vipper elas kaksikelu. Ühelt poolt püüdis ta end näidata lihtsa tööinimesena, teiselt poolt aga ei katkestanud sidemeid kirikuga, mis oli nõukogude ajal asi, millele vaadati niikuinii viltu. Kohtus märkis riiklik süüdistaja, et Vipper jättis endale «kaks teed lahti». Kumb neist talle teataval momendil sobivamaks osutus, selle ta valis, teise jättis tagavaraks.
Näiteks töötas ta aastatel 1938–1940 Saaremaal Kärla koguduse pastorina. 1940. aastal, pärast nõukogude võimu kehtestamist, läks Vipper 1940. aasta sügisel Saaremaa parteikomiteesse. Saaremaa parteitöötaja Vassili Riis on meenutanud, kuidas pastor end esitles: «Vipper, Kärla pastor, loobun kirikuõpetaja ametist, ning soovin kommunistlikku parteisse astuda. Ma ei usu ja petta enam kedagi ei suuda. See on alatu. Ma valetan ju ainult selleks, et leiba saada.»
Vipper lahkuski tookord pastori ametist. Parteisse teda muidugi vastu ei võetud. Nagu ta ise 1956. aastal oma kirjas piiskop Kiivitile märkis, oli ta kogu aeg «kirikueluga kontaktis». Ka Vipperi päevikus leidub lehekülgi, mis peegeldavad tema usuelu. Ta kirjutab neis armulaual käimistest ja sellest, et jumal on armuline ega karista teda tema patuelu pärast, vaid andestab talle kõik.
1956. aastal, kui Vipperi kuriteod olid tema elulaeva juba karile tüürinud, püüdis ta kirikuellu tagasi pöörduda. Selleks taastas ta suhted kõrgemate kiriklike ringkondadega ning taotles tungivalt kirikuõpetaja kohta. ELK konsistoorium tuli Vipperi soovile vastu ja määras ta 23. jaanuaril 1958 aastal Hiiumaale Reigi koguduse pastoriks. Kuid Vipper tegi peagi kindlaks, et Hiiumaa on tema jaoks liiga lahja, kogudus väike, sissetulekud kasinad. Vipper loobus ja nõudis oma koolivennalt piiskop Kiivitilt paremat kogudust.
Vipperi kirjavahetusest konsistooriumi ja piiskop Kiivitiga selgub, et ta jäi ikka oma alatusele truuks. Tal oli ainult sedavõrd õigus, et jumal tõesti ei karistanud teda. Seda tuli teha kohtul. Tartu rajooni rahvakohus mõistis Vipperi kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes süüdi ning määras talle 15 aastat vabadusekaotust. 7. juuli õhtul, kui rahvakohtunik juba kohtuotsust kirjutas, kogunes Ernajõe-äärsele platsile kohtumaja ette mitusada inimest. Rahvas nõudis Vipperile rangemat karistust. «Edasi» artikkel lõppeb sedastusega, et Vipper on isoleeritud ja kahjutuks tehtud.
Epiloog
Artur Vipper vabanes 1976. aastal ning asus Põlvas tööle matuseorkestrandina. Juba aasta hiljem oli ta taas kohtupingis. Põhjus sama – pedofiilia. Seekord oli tema jahimaaks kujunenud Tartu ujula ja meelisohvriteks uuesti kümneaastased tüdrukud. «Abivahendiks» oli puust nikerdatud dildo. Vägistamiseni õnneks seekord asi ei jõudnud – enne nabisid vetelpäästetöötajad, kellele mees kahtlane näis, ta kinni. Peamiselt oli ta tegelenud enesepaljastamise ja ohvrite käperdamisega. Karistuseks saadeti ta vangi kuueks aastaks ja uuesti vabanes Vipper 1981. aastal ning suri 30. septembril 1989. Märkimisväärne on veel tõsiasi, et tema vend Karl oli hinnatud kirurg.
