Pealtnäha ideaalse suhte lõpetanud Katri: ma ei tahtnud enam kodus olla, isegi magada tema kõrval oli vastumeelne

Victoria Sandra PilvDigiajakirjade kaasautor

19. juuni 2025, 20:00

Suhted saavad tihti alguse kõige ootamatumatel hetkedel – keset ööd burgeriputka järjekorras või keset elumuutusi, mil hing vajab uut algust. Just nii sai alguse ka Katri lugu. Pärast rasket ja kurnavat lahkuminekut leidis ta end taas elule avanemas – esmalt sõprus, siis suhe, mis tõi tagasi elevuse ja turvatunde. Kuid mida teha siis, kui kirg hääbub ja armastav kaaslane muutub aja jooksul lihtsalt… korterikaaslaseks? Katri lugu räägib sellest, kuidas üks suhe sai alguse soojast toetusest, ent lõppes mõistmisel, et mõnikord on parem lahkuda, kui jääda.

Kuidas te oma endise kaaslasega tutvusite?

Tutvusin oma endise kaaslasega üsna ootamatult. See juhtus minu kodulinnas, keset ööd, kui seisin pärast pidu oma lemmiku burgeriputka järjekorras. Olin heas tujus, naersime sõpradega mingi lolli nalja üle. Just siis tuli tema minu juurde, astus lihtsalt ligi ja hakkas juttu tegema. Ta jättis mulle kohe väga hea mulje – viisakas, sõbralik ja meeldiva välimusega. Mulle meeldis, et ta ei olnud pealetükkiv, vaid pigem selline soe ja siiras. Samal õhtul küsis ta mu kontakti ja juba järgmisel päeval kirjutas mulle. Sellest sai alguse meie tutvus, mis kasvas üsna kiiresti edasi heaks sõpruseks ja siis juba suhteks.

Mis teid tema juures alguses kõige rohkem köitis?

Kui aus olla, siis kõigepealt köitis mind tema välimus. Ta oli tõesti selline pikk ja mehelik mees, kelle peale pilk tahtmatult peatuma jäi. Samas ei olnud asi ainult välimuses. Temas oli mingi rahulik enesekindlus, mis mõjus mulle sel hetkel väga turvaliselt ja samas veidi põnevalt ka.

Pealegi olin just äsja lõpetanud pika ja üsna kurnava suhte. Olin emotsionaalselt tühjaks tõmmatud ja uue inimesega suhtlemine tundus värskendav ja veidi isegi seikluslik. Temaga kohtamas käimine andis mu ellu uue hingamise ja aitas korraks kõik vanad mõtted peast välja lülitada. See vabaduse ja elevuse tunne köitis mind ehk isegi rohkem kui tema isiksus tol hetkel.

Kas te tundsite alguses ka füüsilist tõmmet või pigem emotsionaalset sidet?

Kuna olin just tulnud suhtest, siis ausalt öeldes ei tundnud ma alguses kellegi vastu otseselt füüsilist tõmmet. Olin emotsionaalselt nii tühi ja väsinud, et lihtsalt ei suutnud kedagi sel moel vaadata. Tema puhul tekkis esmalt hoopis tunne, et ta on lihtsalt mu jaoks olemas. Ta kuulas mind, toetas mind ja andis mulle mõista, et ma ei pea kõike üksinda kandma. See tekitas tema vastu turvatunde ja usalduse.

Me olime esialgu lihtsalt väga head sõbrad. Ta ei survestanud mind mitte milleski ja ma arvan, et just see viis meid lõpuks lähedasemaks. Mingil hetkel, kui hakkasin vaimselt taastuma, tekkis mul ka füüsiline tõmme tema vastu ja see oli isegi päris tugev, eriti suhte alguses.

Aga nüüd tagasi vaadates saan aru, et see oli rohkem selline lühike, uudsusest ja lähedusest tekkinud kirg. See tõmme kadus üsna kiiresti, kui igapäevaelu muutus harjumuspäraseks.

Milline teie suhe igapäevaselt oli ja mis teid endise kaaslase juures hoidis?

Meie suhe oli igapäevaselt väga kokkuhoidev ja tõesti mäletan seda positiivse noodiga. Meil oli oma rutiin ja samas tegime ka palju toredaid asju koos — käisime jalutamas, vaatasime filme, kohtusime tihti sõpradega ja tegime väikseid väljasõite. See oli selline pealtnäha ideaalne paarielu ning keegi kõrvalt vaadates poleks arvanudki, et midagi võiks puudu olla.

Olen ise loomult natuke kärsitu ja spontaansust täis, nii et mulle meeldib teha asju hetke ajendil, minna keset ööd jäätist sööma või äkki kuhugi reisile põrutada. Tema oli aga täielik vastand: hästi rahulik, mõtles kõik oma sammud alati läbi ja pigem eelistas kindlat plaani. Alguses tunduski see mulle justkui ideaalne tasakaal. Tema suutis mind natuke rohkem maa peale tagasi tuua ja mina samas ärgitasin teda rohkem elama ja uusi asju proovima.

Mind hoidis tema juures see turvatunne, mida ta mulle pakkus. Ma teadsin, et võin alati tema peale loota. Ükskõik, mis mure või segadus mul oli, ta oli olemas, kuulas ja rahustas mind maha. Ma tundsin end tema kõrval hoituna ja väärtustatuna. Mingis mõttes oli see justkui väike pehme pesa, kus oli hea ja lihtne olla.

Millal te taipasite, et ei tunne mehe vastu enam seksuaalset iha?

Ma sain päriselt aru, et ma ei tunne tema vastu enam seksuaalset iha umbes pool aastat pärast meie suhte algust. Hakkasin märkama, et ma väldin lähedust ja otsin põhjuseid, miks intiimsusest hoiduda. Tagantjärele mõeldes langes see aeg kokku sellega, kui tema ise muutus väga passiivseks.

Ta ei pingutanud enam millegi nimel: ei kodus, ei tööelus ega meie suhte hoidmisel. Enamuse ajast ta lihtsalt istus kodus ja mängis arvutimänge. Ta ei käinud enam trennis, ei viinud mind välja ega korraldanud meile kahekesi erilisi hetki.

See kõik mõjus mulle väga. Olen ise hästi aktiivne inimene ehk hoolin enda tervisest, käin trennis, tegelen oma hobidega ja tahan pidevalt areneda. Kui samal ajal istub su kõrval keegi, kes laseb end täielikult käest ja ei tee oma eluga sisuliselt mitte midagi, siis kaob paratamatult ka see füüsiline tõmme.

Kuidas te end selles suhtes tundsite?

Ausalt öeldes tundsin end selles suhtes lõpuks üsna tühja ja tüdinuna. Alguses andis ta mulle turvatunnet ja stabiilsust, aga ajapikku muutus see minu jaoks pigem koormaks. Ühel hetkel taipasin, et mul on päriselt lihtsam ja rõõmsam olla siis, kui ma olen üksinda või sõpradega. Ilma temata oli mul kergem hingata ja rohkem energiat.

See oli valus tõdemus, sest suhtes peaks ju olema vastupidi: koos peaks elu olema parem, mitte raskem. Aga mingil hetkel oli selge, et see inimene ei lisa mu ellu enam midagi, vaid pigem võtab.

Kas proovisite koos midagi muuta või rääkida sellest?

Ma proovisin tegelikult sellest päris pikalt rääkida ja olukorda kuidagi parandada. Üritasin talle selgitada, kuidas ma end tunnen ja mis mind häirib. Kuna ta oli tol ajal ka töötu, siis proovisin talle isegi tööd otsida ja julgustasin teda midagi ette võtma. Kasvõi selleks, et ta ei istuks päevad läbi lihtsalt diivanil, samal ajal kui mina käin ja tegutsen.

Paraku ei viinud see mitte kuskile. Ta ei võtnud mu juttu tõsiselt ega teinud kunagi reaalset pingutust, et olukorda muuta. Mingil hetkel sain aru, et üksinda ei saa ma seda suhet terveks teha.

Mis oli see hetk, kui mõistsite, et peate tema juurest lahkuma?

Ma sain aru, et pean lahkuma, kui hakkasin tundma huvi teiste meeste vastu. Ma lihtsalt ei saanud enam eitada, et omaenda mees ei olnud mu jaoks enam atraktiivne ega andnud mu ellu midagi juurde.

Ma ei tahtnud enam kodus olla, vältisin meie ühiseid õhtuid ja isegi magada tema kõrval oli vastumeelne. See oli valus, sest ma teadsin, et ta on tegelikult hea inimene, aga lihtsalt mitte minu inimene. Ma tundsin väga selgelt, et ta väärib kedagi teist, kes päriselt oskab teda nii armastada, nagu tema väärib, ja mina väärin samuti midagi enamat.

Mis aitas teil lõpliku otsuse teha ja sellest suhtest välja astuda?

Lõpliku otsuse aitas teha see hetk, kui sain aru, et ma ei suuda talle enam isegi «ma armastan sind» vastu öelda. Ma tundsin, et mul ei ole enam tema vastu mitte mingisugust tunnet, kõik oli lihtsalt kadunud.

Ta oli minu jaoks muutunud inimeseks, kes lihtsalt eksisteeris mu korteris, aga ei puudutanud enam mu südant ega mõtteid. Ma ei tundnud enam, et tahan temaga ühist elu luua. Ma ei tundnud, et me jagame ühiseid unistusi ja soove. Siis sain aru, et pean aus olema nii tema kui enda vastu ja sellest suhtest välja astuma.

Kuidas see kogemus teid naisena muutis?

See kogemus muutis mind naisena kindlasti valivamaks ja teadlikumaks. Ma õppisin juba esimestel kohtumistel ära tundma, millise inimesega ma tegelikult ei sobi ja ma ei püüa enam kellelegi iseenda arvelt sobida.

Sain väga selgelt aru, mida ma oma ellu tahan ja mida kindlasti mitte. Ma ei karda enam üksi olla, sest tean, et palju hullem on olla suhtes, kus ma ei tunne end naisena ihaldusväärse ega õnnelikuna. Sain rohkem julgust enda vajadusi kuulata ja austada.

Kas te tunnete, et ühiskonnas alahinnatakse seksuaalse iha tähtsust suhtes?

Ma usun küll, et seksuaalse iha rolli suhtes kiputakse ühiskonnas sageli alahindama ja eriti just naise vaatenurgast. Meil on ikka veel alateadlikud hoiakud, et kui naisel kaob iha, siis «ju on tal mingi emotsionaalne probleem» või «äkki lihtsalt on stressis». Mehed on traditsiooniliselt nähtud kui need, kelle jaoks seks on tähtis, samas kui naistelt justkui oodatakse mõistmist, kannatlikkust ja kohanemist. Samas tuleb aru saada, et inimesed on erinevad. On neid, kelle jaoks seks ei ole kunagi nii oluline olnud ja nemad ei tunnegi sellest puudust.

Minu jaoks on see aga väga tähtis osa suhtest. Ma olen loomult väga seksuaalne inimene ja mulle on oluline tunda oma partneri vastu tõmmet. See hoiab suhte elus ja tekitab lähedust teistmoodi kui sõprus või harjumus.

Muidugi ei tähenda iha ainult head välimust. Minu jaoks mängivad suurt rolli ka mehe harjumused ja elustiil. Kui mees ei hooli endast ega pinguta millegi nimel, siis kaob ka minu silmis tema atraktiivsus, ükskõik kui kena ta alguses oli.

Mida ütleksite naistele, kes on täna samas olukorras, et armastus on, aga iha mitte?

Mina ütleksin ausalt, et jookse! Aga muidugi oleneb see inimesest. Mõned naised suudavad elada nii, et neil polegi partneri vastu suurt seksuaalset tõmmet, ja nad on sellega rahul, sest saavad mujalt oma vajadused rahuldatud — näiteks lähedusest või lihtsalt turvatundest.

Aga kui sa oled naine, kellele seks ja iha on päriselt olulised, siis usu mind – sa hakkad seda ühel hetkel kuskilt mujalt otsima. Olgu see siis mõtetes, teises suhtes või lihtsalt unistustes. Ja see ei ole aus ei sinu ega partneri suhtes.

Seega ma ütlen, et parem on olla aus: kui sa tunned, et iha on kadunud ja sa ei näe enam võimalust seda tagasi tuua, siis ära raiska enda ega teise aega. Elu on liiga lühike, et olla suhtes, millega sa ei ole rahul.

Kas te tagantjärele kahetsete lahkuminekut või tunnete, et tegite õigesti?

Tunnen sisimas, et tegin lõpuks kõik õigesti. Mul ei ole seda otsust kunagi olnud põhjust kahetseda, pigem olen tänulik, et julgesin õigel hetkel oma südant kuulata ja ka käitusin vastavalt.

Kui üldse midagi tagantjärele mõelda, siis võib-olla oleksin võinud olla temaga veelgi ausam ja otsekohesem. Öelda selgemini välja, kuidas ma end tunnen ja miks see kõik minu jaoks ei tööta. Aga tol hetkel ma lihtsalt ei tahtnud talle rohkem haiget teha, sest ta oli ja on siiani ikkagi hea inimene ja väärib hoolimist, kuigi mitte minu poolt partnerina.

Täna tean, et vahel tuleb enda tundeid esikohale panna, isegi kui see tähendab kellelegi teisele pettumust või valu. Lõppkokkuvõttes on see kõigi jaoks õiglasem, kui elada kellegi kõrval, keda sa tegelikult enam ei armasta nii, nagu tema vääriks.