:format(webp)/nginx/o/2025/06/19/16936058t1hbbaf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574407t1h8a60.jpg)
Kui enamik loomi on aja jooksul muutunud – kohanenud uute elupaikade, toidulaua või sotsiaalsete suhetega –, siis kassid on jäänud samaks. Ja just see, ütlevad teadlased, teeb neist peaaegu täiuslikud olendid. Evolutsioon pole neid väga muutnud, sest polnud vajadust: nad on niigi juba perfektsed.
Londoni loodusmuuseumi evolutsioonibioloog dr Anjali Goswami kirjeldab kasse kui «täiesti optimeeritud» kiskjaid. Alates väikestest kodukiisudest kuni suurte tiigriteni – kõik nad näevad märkimisväärselt sarnased välja. Nende kehaehitus, elustiil ja jahiinstinktid on väga sarnased. Erinevused seisnevad peamiselt suuruses, mitte funktsioonis. See haruldane ühtlus paljude liikide seas viitab ühele asjale: loodus lõi toimiva vormi ning jäi selle juurde.
Näiteks kasside kolju kuju ei muutu kasvades märkimisväärselt. Erinevalt koertest, kelle näokoljud sirutuvad välja täiskasvanuks saades, säilitavad kassid oma «beebipea» kogu elu vältel. See arenguline stabiilsus näitab, kui kitsalt ja edukalt kassid on oma ökoniši – lihasööjana – täitnud.
Kasside lõuad on kui kirurgiline tööriistakomplekt. Neil on spetsialiseerunud hambad liha lõikamiseks: ülemine neljas eespurihammas ja alumine esimene purihammas moodustavad niinimetatud «slicing pair’i». Ülejäänud hambad, mida teistel lihasööjatel kasutatakse näiteks taimede närimiseks, on neil taandarenenud või sootuks puuduvad. See muudab nad täielikeks lihasööjateks – mitte toiduotsijateks, vaid spetsialistideks. Just selles peitub nende saladus: nad ei kohane kõigega, vaid teevad üht asja erakordselt hästi.
Veelgi enam – kasside edukus ei piirdu ainult nende füüsisega. Nende käitumine on sama eesmärgipärane. Peaaegu kõik metsikud kassid on üksildased, territoriaalsed ja sõltumatud kiskjad. Ainsaks erandiks on sotsiaalsed lõvid ning huvitaval kombel on just nende evolutsiooniline muutumismäär veidi kiirem – kooskõlas faktiga, et sotsiaalsed loomad evolutsioneeruvad kiiremini. Kuid isegi lõvid pole oma põhiolemuselt kaugele triivinud. Kasside areng toimub aeglaselt, sest vajadus muutusteks puudub.
Võrdluseks toob dr Goswami välja karud – tema sõnul «antikassid». Karuliikide seas leidub kõike alates taimtoidulistest pandadest kuni liha söövate jääkarudeni. See mitmekesisus võib olla huvitav, aga see tähendab ka, et ükski neist pole täiesti oma rolli valitseja. Kassid, vastupidi, keskenduvad ühele strateegiale – küttimisele – ja teevad seda niivõrd täpselt, et isegi teised loomaliigid, kes on püüdnud neid jäljendada (nagu mõned haruldased kukkurloomad või väljasurnud krepodontid), pole suutnud samas nišis püsima jääda.
Kasside liikumine, nende kõnnak, vaikne varitsus, hüppekiirus ja instinktiivne oskus maanduda alati käppadele – kõik need on näited sellest, kuidas keha toetab täiuslikult eesmärki. See pole õpitud käitumine, vaid sisseehitatud oskus. Nende kehad on nagu valmis tööriistad, mida pole vaja häälestada.
Sama kehtib ka kodukasside kohta. Neil on olnud tuhandeid aastaid aega inimesega koos areneda, kuid nad pole kunagi kaotanud oma iseseisvust. Nad ei allu käskudele, neid ei dresseerita nagu koeri. Nad ei vaja inimest, vaid valivad ise, kellega suhelda. Ja just see – nende iseteadlik, sõltumatu side – teeb kassiarmastuse nii eriliseks. Kui kass sind omaks võtab, on see aus ja omakasupüüdmatu. See ei põhine vajadusel, vaid valikul.
Kasside valmidus eksisteerida täpselt sellisena nagu nad on, võiks olla meilegi eeskujuks. Me elame ajastul, kus pidev areng, mitmekülgsus ja müra on norm. Kassid esindavad vastupidist: rahu, fookust ja täpsust. Nende evolutsiooniline täiuslikkus peitub selles, et nad ei püüa olla kõikidele meele järele – nad on meistrid ühes asjas ja see on piisav.
Nii et võib-olla pole kassid täiuslikud ainult teaduslikus mõttes. Võib-olla peegeldavad nad midagi sügavamat – ideed, et piisavus ei tule pidevast muutumisest, vaid teadlikust rahulolust iseendaga. Ja kui kassid on selles juba tuhandete aastate jooksul edukalt hakkama saanud, võib-olla peaksime meiegi neilt midagi õppima.
Allikad: Scientific American, Prince Ea.
