Kelly Sildaru: jooksin ruttu õue, aga selle aja peale olid nii põder kui Kira juba läinud... (4)
/nginx/o/2023/12/28/15803057t1h5cc6.jpg)
/nginx/o/2022/05/10/14541776t1h2bb1.jpg)
8. jaanuar 2024, 09:00
Kelly Sildaru koer Kira on pea sama pilkupüüdev kui vigursuusataja ise: esimene asi, mida tema juures märkad, on eri värvi silmad. Koroona-aastal võetud lemmik on Kelly elus muutnud nii mõndagi: «Ei kujutaks elu ilma temata enam ette,» ütleb Sildaru, kes tahaks endale veel koeri võtta, kui elukorraldus seda ainult võimaldaks.
Siberi haski tõugu Kira on Kelly esimene lemmikloom. «Olen ilma lemmikloomadeta üles kasvanud, kuigi mulle on loomad alati meeldinud ja olen endale alati kodulooma tahtnud. Kuna aga olen alati nii palju välismaal, siis polnud selleks võimalust,» räägib Sildaru, kellega Tallinnas Nõmme turu juures kohtume, et selle lähedal pargis koos Kiraga väike jalutusring teha.
Ajastus on suurepärane, sest päev varem on maha sadanud korralik lumevaip. Hiljem seame end sisse ka kohvikus, kus Kira lahkelt vastu võetakse ja talle joogikauss tuuakse. Ta kuulab meie vestlust kannatlikult ja vaatab mõtlikult kaugusse, nagu teaks, et jutt käib temast. Kui esialgu on Kelly veidi mures, kuidas Kira stuudiofotode pildistamisel end üleval peab, siis kohapeal selgub, et mõnda kavalat nippi (loe: maiust) kasutades hakkab poseerimine koerale isegi lausa meeldima ning pildid tulevad imeilusad.
Kui tavaliselt on Siberi haskidel kaks sügavsinist silma, on Kira välimus üsnagi eriline. «Kui haruldane see on?» on sage küsimus, mida Kellylt küsitakse, kui ta kellelegi koos oma armsa koeraga tänaval vastu jalutab. Iga koer on muiugi ainulaadne, kuid haskide puhul selliseid põnevust tekitavaid erivärvi silmi ikka esineb.
Ühe kauni sügavsinise ja teise pruuni silmaga Kira pole Sildaru jälgijatele sugugi võõras, sest koeral on ka oma Instagrami-kontol @kirathehuskygirl üle 2000 jälgijaga. «Kusjuures konto oli juba enne olemas kui koer mul kodus,» mainib Kelly. Ka enda kontol jagab ta videoid sellest, kuidas näiteks koos lemmikuga suusatamine välja näeb.
Loe ka teisi digiajakirjade kaanelugusid!
Sildaru meenutab, et 2020. aasta alguses, kui tema kunagise klassikaaslase Amani Kiivikase koer pojad sai ja ta nende pilte nägi, oli ta kohe lummatud ning veendunud, et peab sealt pesakonnast endale ühe koera võtma. Erilise välimusega Kira puges kohe Kellyle südamesse, sest eri värvi silmad on haskide puhul väga haruldane nähtus.
Kelly ema Lilian polnud koera võtmise plaanist esialgu küll vaimustuses, aga kuidagi õnnestus tütrel veenda teda koeri vaatama tulema ning siis sulas ka tema süda. Pärast seda polnud enam kahtlustki, et Kira endaga koju viiakse.
Koer õpetab uusi harjumusi
Praegugi, kui Kelly on välismaal, on tema emal Kira eest hoolitsemisel oluline roll, sest koeraga tegelemine tuleb tal nendel perioodidel enda peale võtta. Tänu Kirale on Kelly aga omandanud isegi täiesti uue harjumuse.
«Enne, kui mul koera ei olnud, ei käinud ma üldse niisama jalutamas. Nüüd on see osa minu elust!» teatab ta rõõmsalt. Ka koristada tuleb omajagu, sest aeg-ajalt ajab Kira ikka väga palju karva. «Suvel pidin igal hommikul diivani tolmuimejaga puhtaks tõmbama, sest see oli lihtsalt üleni karvane.»
Iseloomult on Kira perenaise sõnul väga isepäine ja kaalutlev – naljalt noore maailmameistri meeleheaks nahast välja ei poe ja teeb ikka ainult seda, mida ise heaks arvab. Samas on ta ka väga kohanemisvõimeline.
Siiski on Kiral, kes sai oma nime kuumaverelise lauljatari Shakira järgi, ka omad veidrused ja krutskid, näiteks meeldib talle ulguda. Kutsikana ei valmistanud talle mingit raskust korraldada Kelly toas paras kaos ning tema hammaste vahele on sattunud asju, mis sinna sugugi jääda ei tohiks, olgu selleks siis pakk Mynthonit, viinamarjad või šokolaaditahvel. Ometi on Kira söögiga muidu väga pirtsakas: «Vahepeal ta oli hästi kõhn, kuna üldse ei söönud. Ta võis olla isegi kolm päeva söömata. Siis pidin talle inimese toitu tegema, kana ja juurvilju,» räägib Kelly.
Ideaalne tõug, sest...
Kui alguses mõtles Kelly, et parem oleks võtta väikest kasvu koer, keda on hea näiteks reisidele kaasa võtta, sest alla kaheksakilone koer tohib lennukisalongi tulla, on ta praegu oma loomavalikuga väga rahul.
«Ta on suuremat kasvu – on rohkem, keda paitada ja kallistada!» muigab ta. «Mulle sobib see ka, et ta on talvekoer, temaga saab igal pool käia, joosta, suusatada, matkata, ma ei pea muretsema, et ta ei jaksa, see on suur pluss. Nii paljud on mulle öelnud, et see on kõige õigem tõuvalik, mis saab üldse olla.»
Ta on suuremat kasvu – on rohkem, keda paitada ja kallistada!
Mõnikord, kui sihtkohta saab reisida autoga, tuleb ka Kira välisreisidele kaasa ning nüüdseks on ta käinud juba nii Põhja-Soomes kui ka Poolas ning ka Austrias Kellyga võistlustel kaasas. Kuna Kelly tegeleb oma armsa lemmikuga ka koeraspordiga, käib ta selle jaoks igal nädalal Kiraga trennis.
Koerte spordivõistlused olid tema jaoks täiesti uus avastus, aga igati põnev väljakutse, mida tutvustas talle Eestis tegutsev bränd Non-Stop Dogwear, kes selle jaoks koertele sobilikku varustust pakub. Koos Kiraga on Kelly läbinud Poolas toimuva võistluse Hard Dog Race, kus tuleb üheskoos neljajalgse sõbraga keerukas takistusrada läbida.
/nginx/o/2023/12/27/15801270t1h33f5.jpg)
Koos koeraga võistlemisele seab mõned piirangud asjaolu, et Kiral pole tõupabereid. Seega rõhutab Kelly, et kel on tõsisem soov koeraspordis tippu jõuda, peaks valima kindlasti tõupaberitega koera.
See, kui palju ta Kiraga trenni teha jõuab, sõltub paljuski Kelly enda graafikust, aga treenimine on tema jaoks väga oluline ja meeldiv viis koos koeraga aega veeta. «Meid on seal trennis kümmekond – kes jookseb, kes sõidab rattaga, kes tõukerattaga, koer veab ees. Tavaliselt teeme viis kuni kaheksa kilomeetrit järjest,» kirjeldab vigursuusataja koos koertega toimuvaid ühistrenne.
2021. aastal Hard Dog Race'il osalemisest tegi Kelly oma YouTube'i kanalile ka videoblogi. Seda saab näha siit:
Lugu sellest, kuidas Kira põhjapõtra taga ajas
Joosta Kirale meeldib ja kui ta juba jooksma hakkab, on teda väga raske kätte saada. Kord Põhja-Soomes valmistas koer sellepärast perenaisele suure ehmatuse, kui täiesti ootamatult väljailmunud põhjapõdrale järele lidudes plehku pani.
«Kira oli hoovis pika rihmaga kinni seotud, et üksinda lumes möllata ja omi asju ajada. Ühel hetkel sõber ütleb, et meil on põhjapõder tagaaias. Jooksin ruttu õue, aga selle aja peale olid nii põder kui ka Kira juba läinud,» meenutab Kelly närvesöövat hetke.
/nginx/o/2023/12/27/15801267t1haac3.jpg)
Jooksin ruttu õue, aga selle aja peale olid nii põder kui ka Kira juba läinud...
Lõpuks saadi Kira kätte hotellist viie kilomeetri kauguselt. Õnneks oli tema rihma küljes GPSi-põhine jälgimisseade, mille abil sai näha, kus ta liigub.
Kunagi tahaks Sildaru veel teisegi koera võtta, aga praegu tippsporti tehes ja tiheda graafikuga mööda maailma reisides oleks see raske. «Peab vaatama, kui aeg on õige.»
Taastumisperiood oodatust raskem
Jaanuaris USAs X-mängudeks valmistunud ja treeningul vigastada saanud Sildaru käis veebruari keskel põlveoperatsioonil ning tegeleb siiani taastusraviga, mis on tema sõnul kulgenud üpris raskelt. Põlvevigastused on ka ühed keerulisemad, millest taastuda. Kuidas ta selle kõigega toime tuleb?
«Raskeid hetki on päris mitu olnud. Ma kindlasti ootasin, et see taastusravi saab kordades kergem ja kiirem olema,» ütleb ta. Õnneks on just Kira see, kes raskel hetkel tuju paremaks teeb. «See on küll tore, et olen saanud vahelduseks rohkem koeraga aega veeta, see tõesti paneb silma särama,» ütleb noor sportlane.
See on küll tore, et olen saanud vahelduseks rohkem koeraga aega veeta, see tõesti paneb silma särama.
Läks Türgis kodututele koertele appi
Viimastel kuudel on Kelly tegelenud veel lisaks ühe teemaga, mis on kulgenud oodatust keerulisemalt. Nimelt sattus ta sügisel Türgis puhkusereisil olles ootamatute sündmuste keerisesse ja korraldas lõpuks päästeoperatsiooni kuue imearmsa kutsikaga koeraemale.
Antalyas puhkusel viibides nägi Sildaru tänavatel palju kodutuid koeri, kuid üks neist, kuue pojaga koeraema, kes nende hotelli juures elas, läks talle eriliselt hinge. «Kuigi koerad tundusid terved, oli mul väga kahju neid seal ilma kodu ja oma inimeseta näha. Juba alguses kaalusin neid Eestisse ära tuua, aga hakkasin asja uurima ja see protsess tundus keeruline,» rääkis Kelly Lemmikule vahetult pärast reisilt tagasijõudmist.
Puhkuse viimasel päeval basseini ääres päevitades aga juhtus midagi ootamatut ning kiiresti sai selgeks, et koeri sinna saatuse hooleks jätta ikkagi ei saa. «Nägime, kuidas kohalikud mehed, töötajad, seal ühte koera jalaga peksid,» meenutas Kelly, kes sai seejärel kohalikega rääkides teada, et eelmisel aastal hukkasid kohalikud sama koeraema kutsikad. Kelly sõnul öeldi talle, et valitsus tahab koerad ära viia, aga kuhu täpsemalt, ei öeldud. «See tundus väga kahtlane ja saime kokkuleppele, et viime ise koerad kuskile.»
Esialgu viidi koerad kohaliku veterinaari juurde, hiljem leiti Ankaras asuv varjupaik, kuhu koerad toimetada, et vajalikud protseduurid enne Eestisse saabumist tehtud saaks. Seal aga ei läinud asjad sugugi nii, nagu plaanitud.
Varjupaigas võttis päästeoperatsioon kurva pöörde, sest koerad jäid haigeks ning kuuest koerapojast on tänaseks elus vaid kaks. Koeraema on täie tervise juures. «Võibolla nad olid haiged juba siis, kui me nad varjupaika viisime. Või said nad selle varjupaigas, sest vaktsiine neil ei olnud, seda ei tea,» ütleb Kelly.
Koerad haigestusid parvoviirusesse ehk kutsikate katku, mis on väga ränk haigus ning mille diagnoosimine on keeruline, kuna peiteaeg on umbes kaks nädalat. Karm haigus on aeg-ajalt kimbutanud ka Eestis varjupaiku ja kodutute loomade päästmisega tegelevaid organisatsioone. Loe haiguse kohta pikemalt SIIT.
Sildaru sõnul on pigem harukordne, et kutsikad sellest haigusest tervenevad. Kahel vapral kutsikal õnnestus see haigus üle elada ning Sildaru plaanib nad koos emaga tõenäoliselt märtsis Eestisse tuua. «Kurb, et nii läks, aga need kaks kutsikat on tublisti kosunud ja kasvanud,» ütles ta.
Ühel emasel kutsikal on omanikukandidaat olemas, isane kutsikas aga otsib endiselt veel armastavat inimest. Kuigi pole teada, kes on kutsikate isa, on kutsikad tõenäoliselt pigem suuremat kasvu, kaaludes täiskasvanuna umbes 25 kilogrammi.
Kohalik asjaajamine türklastega on Sildaru sõnul olnud väga käänuline, aga ta on püüdnud kogu protsessi, kuidas koerad Eestisse tuua saaks, endale selgeks teha. «See protsess on olnud päris stressirohke. Ei osanud absoluutselt ette kujutada, et see kõik nii keeruliseks osutub,» sõnas ta. Tõenäoliselt saab koerad Eestisse tuua alles märtsis.
Vaata videoklippe kutsikatest, kelle Kelly Türgis päästis:
Koerad viibivad praegu Türgis loomakliinikus, sest seal tundub turvalisem ning varjupaika tagasi enam ei lähe. Lisaks peab Kelly ise koerte ravikulud katma.
Kui soovid koertele kodu pakkuda, võta Kellyga ühendust näiteks Instagramis või Facebookis või aadressil kelly.sildaru@gmail.com.