Naine võttis varjupaigast kõige kauem kodu otsinud kassi: vaeseke oli nii hirmul, et esimesed paar päeva...

Maarja-Liis OrgmetsLemmiku portaali toimetaja

MTÜ Pesaleidja

11. jaanuar 2024, 13:00

• Karamell (endise nimega Siiri) päästeti Kose vallast 2019. aasta kevadel.
• Neli kuud tagasi leidis ta endale lõpuks kodu.
• Argliku kassiga sõbrunemine võtab aega.

Üle poole oma elust varjupaigas veetnud Karamelli pikk ootamine tasus end kuhjaga ära. «Ta on üks intelligentsemaid loomi, kellega olen oma elus kokku puutunud,» ütleb perenaine Maria, kes soovis kodu pakkuda just kassile, kes on pidanud oma uut pesa ootama liiga kaua.

Mõni kuu tagasi kohtus kassipreili Karamell (varjupaigas Siiri) Mariaga, kellest on praeguseks saanud tema perenaine.

Uue kodulooma otsinguil vaatas Maria koos elukaaslasega Pesaleidja kodulehelt kõige kauem varjupaigas olnud kasse. Karamell oli toona veetnud varjupaigas rohkem kui neli aastat ning hoidjate sõnul kaotanud lootuse päris oma kodu leida. Nii ta Mariale hinge pugeski.

Varjupaigas kandis Karamell nime Siiri ja oma uut kodu ootas ta seal üle nelja aasta. Foto: Pesaleidja

Karamell jagab uut kodu kassitüdruk Mokaga, kes on samuti varjupaigast adopteeritud. Kuna peres elas juba varem üks varjupaigast võetud kiisu, oli Marial ja tema elukaaslasel enne uue looma võtmist paratamatult hirme.

«Pelgasime, et kass ei pruugi kodus kohaneda või ei leia ühist keelt juba olemasoleva kassiga,» jagab naine. «Kuna Moka sai samuti võetud varjupaigast pärast enam kui kaht aastat seal ning tema usalduse võitmine võttis üle poole aasta, pelgasime, et uue looma võtmine võib olla tema jaoks löök.»

Karamell uues kodus oma perenaise Mariaga. Foto: Erakogu

Samal teemal

Lemmik

22. november 2023

Varjupaigast kassi võtnud naine: mõtlesime heateo teha, aga ootamatult juhtus hoopis nii, et...

Tagasi vaadates saab öelda, et Karamelli kohanemine läks palju kiiremini ja valutumalt, kui oleks osanud oodata. «Reaalsuses istus loom vaid paar päeva kapis ja oli kardina taga peidus,» jagab Maria. «Juba kolmandal päeval tuli elutuba uudistama!» Nädalaga oli söögirežiim paigas ning isegi lemmik magamiskoht diivanil valitud. Kui pererahvas õhtul koju tuleb, on Karamell ukse peal tervitamas.

Karamell naudib kodust elu täiel rinnal. Foto: Erakogu

Puudutuste osas oli kiisupreili esialgu väga arglik ja läks eemale, kui pererahvas teda paitada proovis. Nüüd, nelja kuu möödudes, laseb Karamell end juba kõrva tagant sügada ja mõned korrad on Maria teda isegi nurrumas kuulnud.

Enne kassi võtmist kartsid noored, et varem adopteeritud kiisu võib uue looma vastu agressiivne olla. Olukord laabus aga üllatavalt sõbralikult. «Karamell oli algusest peale Moka suhtes väga uudishimulik ning läks tihti tema lähedusse pikutama,» meenutab Maria. Ta tõdeb, et Moka lajatas uustulnukale küll mõned korrad käpaga, kuid erimeelsused said õige pea lahendatud. Nüüdseks on kiisud teineteisega harjunud ja magavad tihti lähestikku.

Karamell on loomult väga viisakas ja leplik kassitüdruk. «Kui hommikul ja õhtul kassidele pehmet toitu anname, siis Moka tormab kohe esimese kausi suunas, aga Karamell ootab viisakalt oma poolel kuni toidukauss õigesse kohta maha pannakse,» räägib perenaine ja lisab, et Karamell on kindlasti üks intelligentsemaid loomi, kellega ta on elus kokku puutunud. Pere esimesel kiisul pole hambaid, mistõttu sööb ta uuest vurrulisest palju aeglasemalt. «Isegi kui Karamell oma maiuse kiiremini ära sööb, ei roni ta Moka kaussi lisa võtma,» kiidab Maria uut pereliiget.

Karamell uues kodus. Foto: Erakogu

Kiisupreili meelistegevusteks on mõistagi söömine ja magamine. Valdavalt põõnab loomake diivani lohus ja külmal ajal radiaatori peal. Mängida ta veel täisvõimsusel ei julge ning ka jooksmisega on pigem tagasihoidlik.

Maria soovitab ka teistel adopteerijatel kaaslast eelkõige varjupaigast otsida. «Varjupaigast võetud loomad on südamepõhjani tänulikud hoole, soojuse, rahu, toidu, tähelepanu ja armastuse eest, mida saame neile pakkuda,» arvab ta. Naisel on varem olnud ka uhke tõupaberitega kassipoeg ning kuigi see oli üliarmas kassitüdruk, ei tekkinud tal loomaga erilist sidet.

Pererahva teadlik valik oli adopteerida kassid, kes on pikalt ootama jäänud ning kelle kojujõudmise tõenäosus on nullilähedane. «Jah, nende kohanemine võtab aega ning me ei välistanud ka varianti, et kummastki kassist ei saa kunagi sülelooma,» räägib Maria. «Õnneks kogemus näitab, et kui olla ise tagasihoidlik ja kannatlik, siis varjupaigast võetud loom kohaneb ja annab vastu nii palju truud armastust, et natuke ootamist on seda väärt.»

Samal teemal

Lemmik

27. november 2023

SÜDANTLÕHESTAV ⟩ Varjupaiga kass leidis omale kodu, kuid sai seal olla vaid mõne päeva

Maria toob veel välja, et varjupaigast võetud kassid on iseseisvamad – oskavad uues kodus kohe liivakasti kasutada, ei ole toidu suhtes pirtsakad ning teevad üldiselt vähem pättust.

Mõned näpunäited, kuidas aidata varjupaigast võetud kassil kergemini kohaneda:

• Anna talle aega. On täiesti tavaline, et kassitoas või hoiukodus kassiga tutvudes on ta julge ja sõbralik, ent koju jõudes poeb kohe peitu. Ta on ju täitsa võõras kohas. Tähtis on talle anda aega. Kui ta tunneb, et peab mõnda aega peidus olema, lase tal olla.
• Anna talle ruumi. Kui kass on koju jõudnud ja kardab, ei tasu talle suhtlust kohe tugevalt peale suruda. Kui ta hakkab vaikselt ringi uudistama, lase tal seda rahus teha.
• Meelita teda hea toiduga. Oma uut pereliiget võib vaikselt meelitada näiteks hea konserviga või maiuspaladega. Ent ära üle pinguta. Kui ta ei ole harjunud sööma palju konservi ja maiustusi, siis selline järsk muutus toidus võib tema kõhule halvasti mõjuda.
• Meelita teda mänguga. Aeg-ajalt ürita temaga vaikselt mängida. Enne mängimist luba tal mänguasja nuusutada, siis ta teab, et see on ohutu.
• Räägi temaga. Kiisuga ja ka lihtsalt kiisu juuresolekul soovitatakse õrnal toonil rääkida, sest siis harjub ta oma uue pere häälega. Kui kiisu lubab, võib talle samal ajal ka õrnalt pai teha.
• Pane liivakast, vesi ja toit kättesaadavasse kohta. Kui pere võtab endale kassi, on enamasti juba kodus välja mõeldud, kus võiks olla liivakast ja kus toidu-veekausid. Kui kass julgeb kohe uues kodus ringi liikuda, leiab ta tõenäoliselt need ilusti üles. Ent kui uus pereliige ei ole veel nii julge, võib juhtuda, et ta ei leia neid üles või ei julge sinna minna, mistõttu tuleks argliku looma puhul liivakast ja vee-toidukausid talle esialgu lähemale tõsta.
• Tutvusta talle oma lõhna. Et kass sinuga ära harjuks, võid talle teha ka pesa millestki, millel on sinu lõhn küljes, näiteks rätik, tekk, sall.

6 aastat ootamist tasus end ära

Pesaleidja jagas veel ühte näidet kassist, kelle pikk ootamine end mullu suvel kuhjaga ära tasus. Armas Obivan ootas Pesaleidjas oma päriskodu koguni kuus aastat, kuni ta ühel päeval oma uue perenaise Helle tähelepanu köitis.

Uus perenaine tõdes, et mõte veel teinegi kass võtta, tuli juba neli aastat tagasi musta kassi kuul. «Mõtlesin, et võtaks oma vanale kassile seltsilise ning aitaks ühtlasi üht musta kassi,» meenutas ta. «Juhtus aga nii, et leidsin detsembri esimesel nädalal tänavalt 6-kuuse kassipoja, kes oli punast värvi nagu mu endagi kass.» Niisiis jäi must kiisuke toona võtmata.

Obivan ootas varjupaigas kuus aastat. Foto: Pesaleidja

Mullu suvel aga märkas naine Obivanist kirjutatud jutukest ning otsustas loomale kodu pakkuda. Otsust ta ei kahetse – seda enam, et Helle leidlaps Tiiger oli harjunud teise kassiga koos elama ja tundis end üsna üksikuna.

Uues kodus oli Obivan esialgu väga arglik. «Esimesel päeval peitis ta ennast kapi all, aga toidulõhna peale tuli ikka välja,» märkis Helle. «Lasin tal kõigepealt ühe toaga kohaneda, käisin ainult toitu panemas ja liivakasti korrastamas.»

Edaspidi jättis perenaine juba ukse lahti – Obivan oli uudishimulik ning tuli ise kööki ja muid tube üle vaatama. Nädalaga oli kass juba nii harjunud, et ei jooksnud enam iga liigutuse peale teise tuppa peitu. Kuu möödudes läks Obivan koos Helle ja teise kassiga diivanile televiisorit vaatama.