MEELETU JULMUS ⟩ Kas sõit elevandi seljas on seda väärt, et teda aastaid peksta ja piinata?
25. jaanuar 2024, 15:30
Uuendatud 25. jaanuar 2024, 15:47
- Mis on tiigri kõrval tehtud foto tegelik hind?
- Miks on merikilpkonnade turvakodud seal, kus nad kõige enam levinud on?
- Kas sa metsseaga ratsutaksid või põdra kaisus heintes lesiksid?
Maailm on täis meelelahutust, mida loomad «pakuvad». Tais saab teha pilti krokodilli või lesiva tiigriga, kuskil teises kohas saab teha lõbusõitu elevandi seljas ja sa pole justkui Egiptuses käinud, kui pole fotot kaamli seljas klammerdumisest. Lisaks safarid ja tsirkused, leierkastimehed pärdikutega ja fotol poseerimiseks mõeldud värvilised papagoid.
Olin mõni nädal tagasi Sri Lankal jõekruiisil, kui pilku köitis väga jabur vaatepilt. Üks paat giidi ja kahelapselise perega oli ühe paadisilla külge köidetud ja paadimees sättis korpulentsele slaavi verd pereemale midagi pähe. Naine poseeris kuraasikalt, abikaasa pildistas, lapsed juubeldasid valju häälega. Nad olid veest võtnud krokodillibeebi ja selle pereema pähe pannud nagu maailma ägedaima trofee. Mul oli seda vaadates ebamugav ja kurb – vaevalt sellele krokodillititele meeldis seal juuksekuhja peal lesida. Ja kuskil on tema ema! Õnneks ma ei näinud, kas ta lõuad olid kuidagi kinni seotud või mitte, palusin sealt kiiremini mööda sõita.
Loomad on rohkem väärt, kui edeva inimese Tinderi profiilipildi jaoks poseerimine.
Olen saanud palju hämmingus pilke, kui olen turistide väljasõitudel keeldunud tiigrit paitamast, lõvikutsikaga pilti tegemast või elevandi seljas palmisalus jalutamisest. Eksootiliste loomade lähedus on midagi erilist, mõistan, et paljud soovivad seda kogeda, aga palun mõelge sellele, et need on nendes riikides samasugused metsloomad nagu meil karud või ilvesed.
Need elevandid saavad peksa, kui teevad midagi, mis inimene ei soovi, et ta hetkel teeks. Tiigritel pole hambaid ja nad on uimastatud, et inimesi ei ründaks, mis oleks muidu nende kaitseinstinkt. Delfiinid ja orkad, kes basseinides hüpetega esinevad ja soovijatega koos palli mängivad või ujuvad – neid ei treenita kahjuks värske kala ja hea sõnaga.
Kui järgmine kord poodi minnes oleks kaubanduskeskuse ette aedik sätitud, kus pikutaks uimastatud ja piinatud metssiga, siis ilmselt ei kipuks keegi talle kaissu ronima, et kihvu paitades üks naerune selfi teha. Samamoodi ei tahaks karuga pealtnäha armastavalt maadelda ja õnneks ei nuta ükski eestlane taga, et jõuluturgudel enam puurikitsesid ja -lambaid aedikutes ei hoita.
Tunnistan, et ma ise ei soovi enam isegi safaritel käia, sest ei soovi metsloomi nende kodus häirida. Absoluutselt ei tee maha kellegi soovi looduses eksootilisi loomi näha ja kunagi olen ise ka sellisel käinud. Aga piisabki, et mineviku-Triin korra autokastis oma tagumiku siniseks kloppis, eemalt leopardi varju nägi ja pimeduse varjus eemalt elevandikarjaga kohtus.
Ära osale väärkohtlemise ahelas!
Elevandi seljas sõita ja sellest tehtud uhkete piltidega sotsiaalmeedias eputada – see ahvatleb paljusid edevaid, rumalaid ja hoolimatuid inimesi. Kas tahad olla üks nende seast?
Ära lase end eksitada näiliselt sõbralikest loomataltsutajatest ja kuulekatest elevantidest, kes teevad otsekui meelsasti seda, mida neilt nõutakse. See pole nii! Taltsutajad kasutavad toorest jõudu. Elevant pole koduloom, ta allub üksnes surmahirmust. Elevante pekstakse terasest nuutidega, et tekitada neile maksimaalselt valu. Käske täidavad need targad loomad vaid piina vältimiseks.
Sel ajal, kui turist elevanti ei näe, hoitaks neid aheldatuna jõhkrates tingimustes. Tasub ka teada, et elevant on karjaloom, tema vajadus on elada oma perega koos. Need loomad, keda turiste lõbustama sunnitakse, on aga oma perest eraldatud, sageli päris tillukese elevandipojana röövitud ning nad kannatavad selle all väga. Kujutlege väikest last, kes oma vanemaid igatseb.
Igaüks kes elevandiga ratsutab osaleb loomade väärkohtlemises ja on osaline julmuses. Teadmatus ei ole siin vabanduseks.
Allikas: Wildlife Conservation Society wcs.org
Loomi saab näha ka teisiti
Muidugi tahan, et maailm oleks parem paik ja loomadega seotud turistilõksud välja sureksid, aga ma ei taha moraali lugeda, kui valesti keegi käitub. Mulle endale meeldib loodus väga ja loomad vaat et veel rohkem – aga püüaks tibusammul sinnapoole, et vaataksime neid pärislooduses, kus nad ei ole vangistatud ja piinatud.
Ahvid ja linnud metsades on ausõna megaägedad. Jõgedel seilates tasub tähelepanelik olla ja pilku teritada, sest kui ühel hetkel näed, et see puurondi sarnane veest välja ulatuv mügarik on silmadega, võid endale õnne soovida, sest kohtasid just krokodilli. Rannas võid näha, kuidas varaan atsakal sammul hotelli terrassi alla suundub ja vilkad palmioravad, kes päevitustooli juurde musutama tulevad, teevad küll kõik südamed hellaks. No ja siis veel ootamatumad kohtumised, kui napilt pääsed mao peale astumisest või paat, millega kaljukoopaid läksid vaatama, peab natuke aega seisma, sest uudishimulikud delfiinid tulid vaatama, kelle ja millega tegu. Ja muidugi hiidkilpkonnad, kes elavad Seišellidel oma saarel ja tulevad julgelt ise uudistama. Seal avastasin mitu korda, et kännuks peetav suur muhk on jalad alla võtnud ja ligi astunud.
/nginx/o/2024/01/24/15847979t1h5b0e.jpg)
Kas varjupaigaelu on õilsam kui mõni teine vangistus?
Sansibaril külastasin heategevuslikku loomade varjupaika, kus vabatahtlikud aitavad hättasattunud loomi, ostes neid kohalikelt elanikelt. Tundub sürreaalne? Tegelikult on põhjus lihtne. Näiteks elab seal kopsakas püüton, kes leiti ühes lähedal asuvast külast kanakuudist. Ettevõtlik madu oli sinna loomulikult jahile läinud, aga selle asemel, et ta maha lüüa, oli külarahval motivatsioon ta hoopis kinni püüda, varjupaika toimetada ja veidi raha saada. Samamoodi oli seal hiiglaslikke kilpkonni, kes kalavõrkudesse olid takerdunud ja teisi loomi. Varjupaik elab vabatahtlike tööst ja külastajate annetustest, loomad on seal kinnisel ja suletud territooriumil, kuid elus. Ka mitte oma loomulikus elukeskkonnas, mis pole kindlasti ideaalne, aga nad saavad elada. Nii et mine võta kinni – kas mõni vangistus on parem ja õilsam kui teine.
/nginx/o/2024/01/24/15847904t1hc917.jpg)
Sri Lankal on jällegi merikilpkonnade haudejaamad-varjupaigad. Kilpkonn poetab oma munad mõnusa sooja rannaliiva sisse, aga neil ei lasta seal rahus haududa. Näiteks tahab ablas inimene neid ära süüa. Jällegi – varjupaik ostab nendelt mõnesaja ruupia eest kilpkonnamunad ära, paneb hauduma ja õigel ajal laseb beebikilpkonnad merre.
/nginx/o/2024/01/24/15847980t1hdf66.jpg)
Ka on seal väikesed basseinikesed kilpkonnadele, kes looduses hakkama ei saaks. Näiteks on seal albiinokilpkonn, kes on üks miljonist – aga ta ei jääks meres ellu, kuna torkab liialt silma. Seal on kilbusid, kellel on üks kuni mitu loiba maha lõigatud – nad takerdusid röövpüüdjate võrkudesse ja päästmise asemel oli mugavam neilt jalad küljest lõigata ja saatuse hoolde jätta. Mõned neist on turvakodus hulpimas, sest ise nad turvaliselt toitu ei saaks püüda ja neid ootaks näljasurm või mõne kiskja teravad hambad.
Naudime edasi loodust ja loomi, aga proovime nii, et nõrgematele teadlikult liiga ei teeks.