Saada vihje

SEIKLUS TENERIFEL «Vaatan enda ette ja mõtlen, kust kohast see valgus tuleb – kas tõesti kuu tõuseb altpoolt mind?!» (1)

Christin Krass seikleb El Teide rahvuspargis Tenerifel. Foto: Erakogu
Copy

Kui keegi küsiks mu käest, mis on see koht, kuhu ma iga kell tagasi läheks, siis oleks mul vastus varnast võtta. El Teide vulkaan Tenerifel – üldse mitte meist väga kaugel asuv eksootika. Vähe sellest, et tegemist on ühe maailma parima tähevaatluspaigaga, meelitab see olenemata aastaajast kohale tuhandeid matka- ja seiklushuvilisi.

Sattusin esimest korda Atlandi ookeani saarte kõrgeima mäetipu, 3718 meetrise Pico del Teide vulkaani juurde (tippu oleks nüüd vale öelda, aga palju puudu ei jäänud!) mõned aastad tagasi. Küll aga päevasel ajal, kui olime isa ja vennaga otsustanud ette võtta jalgsimatka kraatri suunas. Otsest plaani ei olnud, otsustasime matkata nii kaua, kuniks valgust jätkub.

Pico del Teide.
Pico del Teide. Foto: Jerome Grenier / Shutterstock

Parkisime auto umbes 3000 meetri kõrgusele, et siis kondimootoriga edasi põrutada. Vaatan ümbruskonda: kuldkollased-punakad laavakivimid, lõputud väljad, mida piiravad teravatipulised mäed. Muideks, Tenerifel on iga mägi vulkaan! Saar hakkas vaikselt tekkima umbes 20–12 miljonit aastat tagasi, kui vulkaanilised kivimid hakkasid merepõhjas järk-järgult üksteise peale kuhjuma, kuniks ühel hetkel pea merest välja pistsid ja nii üheskoos moodustati laavakividest koosnev saar. Miljonite aastatega on Tenerifel vohama hakanud värvikirev eksootiline loodus, mis on teinud Hispaania alla kuuluvast saarest eurooplaste seas ühe populaarseima reisisihtkoha! 

Tenerife on eurooplaste seas üks populaarsemaid puhkuskohti.
Tenerife on eurooplaste seas üks populaarsemaid puhkuskohti. Foto: canadastock/Shutterstock

Kuid tagasi El Teidele. 

Mulle meeldivad sellised isoleeritud, justkui tsivilisatsiooni raamidest väljapoole ulatuvad paigad. Kipun neis tundma, kuidas rahu voolab kehasse, meel läheb ärksamaks ning vaim tunneb sügavamat sidet Kõikvõimsusega. Ma tajun, kuidas iga sammuga pudisevad argimõtted mu kulunud ketsidelt maha ja aina suurenev pühaduse tunne langeb nende asemel helgusega peale. Mõistan, miks inimestele meeldib mägedes olla. Mäed on aukartust äratavad. Oma massiivsusega tuletavad nad meile meelde, kui väikesed ja tühised on inimolendid looduse jaoks. Samas oma taevasse küündivate grandioossete tippudega süstivad nad meisse eneseusku ning tuletavad meelde, et ühelgi meie unistusel või ideel ei ole piiri – lase neil lennelda nii kõrgele või kaugele, kui soovid! 

Olime juba 3–4 tundi matkanud. Õhk oli parajalt hõredaks läinud ning tuul tuure tõstnud. Isa oli üksjagu meist vennaga eespool. «Pimedaks hakkab minema, tagasi on sama palju käia. Teinekord tuleme tagasi,» ütles ta. Teadmine, et tipust jäi mõni sada meeter puudu, ei morjendanud meid sugugi. See-eest minu armastus El Teide vastu sai sellest korrast alguse. 

Taaskohtumine

Taaskohtumine El Teidega toimus mõned aastad hiljem. Hotellis oli reklaamitud Pico del Teidet, kui üht maailma parimat tähevaatluspaika. Olen suur astronoomiahuviline olnud juba väikesest peale ning tundsin, et sellist tuuri ei saa maha magada! 

Üsna pea leidsin end ülesse mäkke loksumas bussitäie Inglise pensionäridega. Olin ainuke noor inimene meie grupis. Aga, kes on maailmas natuke ringi reisinud, teab, kui vahvad ja meeleolukad britid on. 

Päikesest kõrgemal

Meie esimene peatus oli päikeseloojangu vaatepunktis. Astusime bussist välja, mõnusalt karge õhk silitamas soolasest ookeaniveest kuivenenud nahka. Aga ai, kuidas mulle meeldib, mida päike ja ookeanivesi meiega korda saadavad! Seda jume ja värskust ei ületa mitte miski. Meile anti pihku cava'ga täidetud pokaalid, et elamust veelgi suurendada. Kihisev mull paari kilomeetri kõrgusel koos vahva seltskonnaga – mida veel tahta!

Seisime pilvepiirist kõrgemal ja seega vaade päikeseloojangule oli midagi nii erilist: ma ei olnud kunagi näinud endast allapoole loojuvat päikest! 

Päikeseloojang valab vulkaanikivimid oma punaka valgusega üle. Tekib tunne, nagu oleks Marsil!
Päikeseloojang valab vulkaanikivimid oma punaka valgusega üle. Tekib tunne, nagu oleks Marsil! Foto: Christopher Moswitzer / Shutterstock

«Kas te sooviksite, et teen teist pilti?» küsin enda kõrval seisvalt paarilt. Otseloomulikult olid nad sellega nõus ning kutsusid mind ennastki pildile. Muideks, suhtlus šotlaste Timi ja Margarethiga püsib kenasti ka seitse aastat hiljem. Iga jõul saadame me üksteisele e-kirja koos pühadesoovide ja piltidega. Mul on päris oma kirjasõbrad!!! 

Pärast päikeseloojangut suunati meid tagasi bussidesse, sest meid ootas ees õhtusöök Tenerife kõrgeimal asuvas restoranis. Kõik see kuulub tähevaatluspaketi sisse. Ma ei tea, kuidas hinnad küll praegu on, aga umbes seitse aastat tagasi oli terve õhtuse paketi kogumaksumuseks 80 eurot

Kui olime maitsva steigi pintslisse pistnud ning paraja koguse head punast veini alla kulistanud, ootas meid ees õhtu peamine tegevus – giidi juhendatud tähevaatlus. 

Eks igal inimesel ole neid hetki, mida nad ei unusta mitte kunagi ära. See vaatepilt, mis minu ees avanes, kui restoranist õue astusin, on mul ka tänasel päeval nii eredalt meeles. Minu ees laiub taevalaotus, mis on tähtedest nii pungil, et sõna otseses mõttes ei ole seal kohta, kus tähte ei oleks! Ja igaüks neist tundub tänu valgusreostuse puudumisele käega katsutav! Ma ei tee nalja, kui ütlen, et mõni täht tundus olevat vaid mõnekümne meetri kaugusel.

Meie humoorikas kohalik giid võttis Star Warsi mõõka meenutava rohelise laseri välja ning suunas ereda valgusvihu tähtede peale. «Näe, siin on Suur Vanker! Kui asetad pöidla ja nimetissõrme vankri esiratta ja ülemise osa peale ning liigud viis vahet ülespoole, siis jõuadki Põhjanaelani! Ja kui Põhjanael on tuvastatud, siis selle järgi saad hõlpsalt orienteeruda. Põhi on seal ja kõik ilmakaared vastavalt sellele.» Ääretult põnev ja vajalik teadmine! 

Siis anti meile võimalus üksinda vabas looduses kõndida. Olin ühe künka otsa poole minemas, kui äkitselt nägin enda ees asuvatele mägedele langevat valgusvihku. «Kust küll see valgus tuleb? Suunasin pea taeva poole, et leida Kuu, aga ühtegi valguskera ma seal küll ei näinud...Hmm, huvitav,» mõtlesin endamisi. Ühel hetkel läks valgus aina tugevamaks ja järgmisel sammul märkasin, kuidas Kuu asus minust allpool! «Ei, see ei saa võimalik olla?! Minu füüsikateadmiste põhjal see lihtsalt ei mahu mulle pähe. Kuidas on võimalik, et Kuu tõuseb minust altpoolt?» olin vaatepildist sõnatu. 

Olen korduvalt ka pärast seda El Teidele läinud. Sellest on saanud minu jaoks selline koht, kuhu tunnen, et kord aastas võimalusel minna tahaksin. Lihtsalt selleks, et üüratult suure taevalaotuse all selili lebada, kuulatada vaikust, haista karget pea neljakilomeetri kõrgust õhku enda ninasõõrmetes, imetleda miljonivaadet ning tunda, et olen üks Universumiga.

Artikli foto
Foto: Erakogu

Märksõnad

Teised ajakirjad

Tagasi üles