Eestlastest reisisellid kihlusid paradiisisaarel: jah-vastust ei tulnud ega tulnud. Mis see nüüd olgu?
/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
16. aprill 2024, 20:00
Reisisellid Talvis ja Kaisa on jõudnud oma seiklustega troopilistele Seišellide saartele. Lisaks kõigele muule vahvale, mis loost selgub, saad teada ka, kuidas Talvis tegi Kaisale abieluettepaneku.
Seišellid on Aafrika väikseim, umbes 115 saarest koosnev vabariik India ookeanis (kuigi põhiseaduses on loetletud 155 saart). Seal asus sajandeid tagasi mereröövlite peidupaik. Siiani otsitakse Seišellidel taga mereröövlite aardeid, mille väärtus võiks tänapäeval ulatuda 1,4 miljardi dollarini. Pealekauba on see populaarne abieluturistide seas, aga sellest hiljem!
Nagu ikka algab reis imeilusasti, kõik reisid algavad ju nii. Seekord on ka kõik viimse detailini ette mõeldud ja rohkemgi veel. Kuni küsin tulevaselt abikaasalt, ega olnud viisat ikkagi vaja? Tuleb kindel vastus: «Ei, ei, ei ole vaja!» Oh, hea seegi. Aga kontrollin igaks juhuks üle, sest kõik peab olema ju tibens-tobens. Eelmisel aastal oleme paar korda juba sarnase «ootamatuse» tõttu lennult maha jäänud. Ja ongi tõsi, ei ole vaja mingit viisat, aga mida on vaja, on reisiluba! No mida?! Et siis hakkame nüüd reisiluba taotlema?
Kurgus kerge oksemaik, aga asun uurima, kas saab viisa ehk kiirkorras ära teha, sest muidu jääb meie reis ju katki. Ja mitte ainult reis, vaid ka üks veel olulisem asi! Jah, saabki kiirkorras teha. 24 tunni jooksul vaadatakse taotlus üle. No aga sellest ei piisa ju. Kerin muudkui edasi ja siis avastan: ühe tunni jooksul saab ka tehtud ja hind seitse korda kallim tavapärasest. Olgu kasvõi 20 korda kallim, aga õnneks koidab kuukiir ja täidan 15 minutiga vajalikud lahtrid, lisan hunniku faile ja maksan kahe eest 145 eurot. Jääme ootele, kas reis toimub. Iga 30 sekundi tagant värskendan e-postkasti ja ennäe, vahetult enne lennujaama jõudmist saamegi oma reisiload kätte. Küll on ikka hea meel, et oleme kogenud reisisellid ega tee enam ühtegi viga.
Nüüd on aga plaanis südamerahuga Seišellidele jõuda ja nautida puhast rannarõõmu, kuigi me pole mingid rannapiigad ja rannaskäigud on siiamaani kujunenud selliselt, et maksimaalselt korraks käime vees, teeme paar pildiklõpsu ja siis minek. Siin riigis aga ongi enamik tegevustest ja looduslik ilu seotud just randadega.
Rendime auto, ikka mõlkis. Mulle tegelikult meeldivad mõlkis rendiautod, siis ei pea iga kurvi viisakalt välja sõitma, vaid vahest saab ka viilida ja kui lähebki peegel vastu mäenõlva, siis üks kriim juures (või üks peegel vähem) ei tee ju autole liiga. Teed on väga kitsad, nagu naaberriigis Mauritiusel. Kõige ärevam on selle juures, et kohe, kui sõidutee lõpeb, on kas kuristik või siis sügav järsak. Üle tee ääre sõites on kindel, et auto jääb kas kõhu peale kinni või veereb heal juhul 20 meetrit allapoole pehmele liivarannale. Lisaks pole siin ka kõnniteid, seega väga ohtlik kombinatsioon.
Sõidame «kodu» lähedal asuvale matkarajale, mille lõpus on Anse Major rand. Ilma on siin aasta ringi 30 kraadi lähedal, kuna asub ekvatoriaalses kliimas (soe ja niiske). Kuna mina teen aeg-ajalt ka tööd ja internet on hädavajalik, siis saan oma asjad ära ajada igas maailmanurgas, kui just levi ja internet otsa ei saa. Siin on aga mure, et Aafrika 1 GB nett ei ole sama, mis meil ja paljudes teistes veidi ausamates riikides. Kui tavaliselt saan vähese kasutusega 1GB kolme kuni nelja päevaga hakkama, siis siin kulub seesama juba enne päeva lõppu ära. Osa internetist «pannakse kõrvale», nagu kord ja kohus.
Aga tulles tagasi matkarajale, siis ootan parasjagu Eestis ehituspoes oleva töömehe kõnet, millal saan kauba eest maksta. Ja just siis, kõige magusamal ajal, kui kohe-kohe peaks kõne tulema, kaob ka levi. Saadan Kaisa matkaraja lõppu paradiisiranda, ise jooksen tagasi levi otsima. Paarsada mäkketõusu sammu tagasi ja levi leitud. Mäenukk oli levil ees. Õnneks on kaks minutit tagasi just töömees helistanud ja saan kehva levi kiuste ja vahetult enne interneti otsasaamist maailma ühel ilusamal ookeanivaatega matkarajal ikkagi asjad aetud.
Seišellidel elab maailma kõige raskem ja vanim elusolev vabalt elav hiidkilpkonn Esmeralda (kaal 304 kg ja vanus oletatavalt 170 aastat), kes võiks olla nime poolest naissoost, aga tegelikult on hoopis meessoost isend. Hiidkilpkonni elab siin saarte peal üsna palju ja ka meie kohtame neid mitmes kohas. Üks võibolla erilisem koht on Moyenne'i saar, kus hiidkilpkonnad jalutavad vabalt ringi ja, oh üllatust, neid võib isegi puudutada. Või õigemini, mitte ei või, vaid lausa tungivalt soovitatakse. Kilpidega konnadele meeldib väga, kui neid kilbi alt ja kaela pealt sügatakse. Inimese lähenedes sirutavad nad oma pika kaela välja ja tõusevad esijalgadele püsti, justkui hakkaks kätekõverdusi tegema.
Siia Moyenne'i saarele saab paadituuriga (kahele 75 eurot, lisaks sissepääs saarel asuvasse rahvusparki 15 eurot inimese kohta). Tuuriga kaasneb lisaks saarte külastusele ka snorgeldamispeatused. Teeme kahes kohas keset ookeani peatuse ja hüppame vette. Kui tavaliselt on paljudes maailmanurkades värvilised kalad üsna keskpäraselt väikesed, siis siin ei suuda ära imestada, kui suured ja erksavärvilised need on. Tahaks öelda, et nad on kolmemeetrised, aga tegelikkuses võib näiteks üks nendest, Acanthurus leucosternon, kasvada kuni 53 cm pikaks. Lisaks leidub siin ka merikilpkonnasid, kellest ühte me ka oma loomulikus keskkonnas kohtasime.
Liivarannad on siin maailma ühed kaunimad. Kõik need erilise kujuga suured graniitrahnud, minisaared, säravvalge liiv ja türkiissinine ookean. Taevas lendavad keset päeva suured nahkhiired (valdavalt Fruit Bat või poolnaljaga inglise keeles «leather mouse»), mida pole minu silm kuskil maailma otsas niimoodi lendamas näinud. Kohalikud nutikad rannaärikad on mõned nahkhiired müügipunkti juurde oksale riputanud ja ära kodustanud, et kliente lõbustada. Minul üritas nahkhiir nokamütsi peast võtta ja peaaegu et õnnestuski.
Hinnad on Seišellidel üsna krõbedad, aga saab ka odavamalt. Kui rannarestoranis on krabiprae hind 30 eurot inimese kohta, siis sealsamas paar sammu edasi tänavarestoranis saab sarnase toidumoona kätte 10 euroga. Ja maitseelamus on garanteeritud. Õlu maksab poes 4,5 eurot (650 ml).
Aga see üllatus. See üllatus, mis mind siin reisil olles justkui ühelt poolt rõõmustab, teiselt poolt ootan paaniliselt mingit hetke, kus seda ellu viia. Nimelt veidi ajaloos tagasi minnes, selle aasta naistepäeval, jäi keset kaubanduskeskust tee peale ette kullapood. No ja mõtlesin, et ostaks pruudile sõrmuse, lilli ju kingitud küll. Kui aga olin kiiruga ära ostnud, siis hakkas peas keerlema igasugu kummalisi mõtteid – mida ta küll mõtleb, kui selle kingin, et kas kihlasõrmus? Ei, mitte mingil juhul, mis abielu, milleks? Siis tuli kaval mõte, et palun ta endale tüdruksõbraks. Ametlikult ju me ei olegi paar, vaid oleme justkui nagu 4,5 aastat sõpradena koos elanud. Nii saigi tehtud ja kõik oli justkui hästi. Siit edasi hakkas aga veidi kripeldama. Pole ju elus kunagi enda pulmas käinud ja parasjagu on tulemas nagu tellitult pulma- ja paradiisirandade sihtkoht Seišellid.
Ja siis. Vahetult enne starti Tallinna lennujaama poole jooksen uuesti kullapoodi ja ostangi juba päris ehtsa (ma ei tea, mis see muidugi tähendab) kihlasõrmuse, mässin selle ümber Rimi kilekoti ja viskan lohakalt seljakotti, et ei tekiks mingit kahtlust. Kahtlus küll vahepeal tekkis, et mis see kilekotihunnik siin seljakotis teeb, aga õnneks kahtluseks see jäigi.
Nüüd aga tagasi Seišellidele. Mitu päeva Rimi kägardunud kilekott seljakotis, ootan seda õiget hetke. Käime läbi mitmed mahajäetud hotellid, üks neist kunagine luksuslik Sheratoni keti hotell, mis oli populaarne abieluturistide seas. Sinna pääsemiseks peab mööda kallast rinnuni vees tükk maad hiilima, sest tegelikult on ala suletud ja tee pealt tulles on ka valvur. Üleni läbimärjad, aga saame ka selle operatsiooni edukalt läbitud. Tasub külastamist! Lisaks käime läbi mitmed imeilusad rannad ja ühe võssa kasvanud vana vanglahoone, aga ei tule seda õiget hetke.
Eelviimasel päeval, maagilisel 1. aprillil, otsustan selle igal juhul ära teha, kui ikka ilm kannatab ja ilusa koha leiame. Kaisa ei tea, mis toimuma hakkab. Terve päev sajab vihma, seega on kõige kehvem päev teha abieluettepanekut. Vihm aga päeva lõpuks taandub, päike hakkab sirama ja nii meelitan Kaisa ühte ilusaimasse Mahe saare randa Port Glaud Lagoon. Ronime kivirahnu tippu ja paigaldan kaamera oksa külge, et «meist pilti teha». Tegelikult panen aga video käima ja peale pikka sättimist maandun ühele põlvele ja küsin inglise pudikeeles: «You very many expensive Kaisa me wife?», mis tõlkes tähendab «Kas sina, väga kallis Kaisa, tuled mulle naiseks?». Aga seda jah-sõna sealt ei tule ega tule. Selle asemel on tema nägu täis üllatunud pilke, kisub nutta ja noogutab takka. Äkki see ikkagi tähendab «jah». Nagu hiljem selgub, siis nii see ongi.
/nginx/o/2024/04/16/16008636t1h2c3d.jpg)
Talvise ja tema kihlatu Kaisa tegemistel saab silma peal hoida Facebookis ja Instagramis @tripi.me.