38-aastane Silver: «Kui ausalt tunnistada, siis ega ma ühe armukadeduses tehtud teo üle uhke ei ole»
:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15373886t1h2799.jpg)
5. mai 2024, 15:00
Armukadedus on üks neist keerulistest emotsioonidest, mis võib suhteid nii tugevdada kui ka kahjustada. Ometi seisame ikka ja jälle küsimuse ees: kui palju on liiga palju? Millal muutub armukadedus üleliigseks ja kahjustavaks suhtes?
Eesti rahvatarkusest «Kaks pead on ikka kaks pead» ajendatuna otsustasin uurida kaasmaalastelt, mida nemad armukadedusest ja selle piiridest arvavad.
Marit (38) – Väike armukadedus teeb suhte vürtsikaks!
Armukadedus tundub minu jaoks veider. See on rohkem nagu inimese enda ebakindlus. Olen täheldanud, et armukadedad on kas need inimesed, kes on ise haiget saanud, või need, kelle enda käitumine on küsitav. Inimesed, kes petavad, on ise tihtipeale väga armukadedad ja kontrollivad teisi suhtes.
Elo (44) – Kes teisele nime annab, see ise seda kannab
Miskipärast on armukadedus nagu psühholoogiline reaktsioon – kui ise petad, eeldad, et ka partner petab. Sealt võib tulla ka see liigne kontrollimine. Samas...
Kui oled oma partneriga väga kaua koos olnud ja sul ei teki kasvõi väikest armukadedust, siis tasuks endalt küsida, kas sa oled jätkuvalt suhtest üldse huvitatud või oled selle juba lahti lasknud? Muidugi võib see vastupidiselt olla hoopis väga hea märk, et suhtes puudub igasugune kahtlus või armukadedusepisik.
Maris (23)
Ma pole olnud armukade. See on suht lamp!
Erki (44) – Ei mingit armukadedust!
Ma ei tunne mingit armukadedust, mu proua hoolitseb minu eest nii hästi. Eelmiste suhete taakasid pole juba ammu põhjust meeles pidada.
Artur (27) – Tegu on hoopis minu ebakindlusega
Armukadedus on põnev. Läbi erinevate suhete on igakord see tunne olnud kategooriliselt erinev.
Kui koolieas olnud «suhetes» tundsin armukadedust palju, siis hilisemates suhetes on armukadedus peaaegu täiesti kadunud ning alles on jäänud vaid harvad juhud, mil see endast märku annab.
Armukadeduse tähendus liikus territoriaalselt kadeduselt pelgalt hirmule. Mehed, keda pidasin oma silmas endast «paremaks», ei tekitanud minus enam kadedust, vaid hirmu.
Kooli ajal tekkinud armastused olid pigem noore poisi eneseavastamise seiklused, kus värske ja mehine tung olla «kõige kõigem» tegi ego kergesti riivatavaks. See avas ukse tugevale tundele, mis sai toona sildistatud «armukadeduse» nimega. Iga poiss, kellega minu tüdruk suhtles, tekitas kadedust. Piisas ka Instagramis jälgimisest või Facebookis piltide laikimisest.
Omanditunne
Tänaseks olen aru saanud, et see tunne ei olnud mitte armukadedus, vaid lihtne puberteeti läbiva poisi territoriaalne kadedus, mis tulenes haprast enesekindlusest. Puberteedieas tundsin, et minu tüdruk kuulub mulle ja nagu vanasti inimesed pidid oma maatüki säilitamiseks seda valvama, nii pidin ka mina kontrollima oma «valdust». Vastasel juhul võin ma ju sellest ilma jääda.
Kui lõppes kool, algas esimene tõsisem suhe ning armukadedus sai uue tähenduse. Tugevam sidumine ning plaanid ühisest tulevikust, koos päris maailmasse visatud noorele omase madala eneseväärtustamisega, tõid kaasa hirmu kaotuse ees. Kartus, et nii minu poolt pakutav kui ka mina ise ei ole piisav oma kaaslasele. Sedasi liikus armukadeduse tähendus territoriaalselt kadeduselt pelgalt hirmule. Mehed, keda pidasin oma silmas endast «paremaks», ei tekitanud minus enam kadedust, vaid hirmu. Muidugi selles hetkes ei tuvastanud ma seda emotsiooni hirmuna, vaid pidasingi seda armukadeduseks.
Kuigi uue armukadeduse mõistega leevenesid piirangud, mis seda tunnet tekitasid, see tunne oli sügavam ning tõi endaga kaasa rohkem valu. Meessoost sõbrad ja sotsiaalmeedias jälgimised, «laikimised» ning suhtlemised ei häirinud mind enam. Küll aga tõi hirm kaotuse ees endaga kaasa ettevaatlikkuse ja valveloleku. Suutsin kiiresti selgeks teha teiste meeste kavatsused minu kaaslasega ning kui antud mees tundus minust «parem», lõi see sisse suure armukadeduse ehk hirmu. Olin lubanud endale, et ei hakka oma kaaslast piirama ega kontrollima, kuna säärase vägisi hoidmisega ei saagi kunagi teada suhte tegelikus sobimises. See aga tegi «armukadeduse» vaatenurgast olukorra enda jaoks raskemaks. Olukordades, mis hirmu tekitasid, otsustasin üksi ära kannatada, et mitte kaaslast n-ö lämmatada oma «kadedusega».
Viimasel ajal märkan, et armukadedus tekitab minus pigem tugevamat tõmmet oma kaaslase poole, mitte negatiivset kadedust. Näiteks, kui näen oma partnerit kellegi teisega südamest naermas, ei tekita see minus soovi seda lõpetada, vaid pigem soovi teda ise veel rohkem naerma ajada. Sellise arusaamaga tundub, et armukadedusel pole piirangut. Kui sina või su kaaslane tunnete, et armukadedusel on piir, mis võib suhet lämmatada, tuleb mõelda, kas oled armukadeduse sildi külge pannud hirmule kaotuse ees või territoriaalsele kadedusele.
Silver (38)
Kui ausalt tunnistada, siis ega ma ühe armukadeduses tehtud teo üle küll uhke ei ole...
Naine käis maniküüris vahepeal üsna tihti, no nii kaks korda kuus. Ühel hetkel tuli minu sisse kahtlus. Ma ei teagi, kust see tuli, sest põhjust otseselt selleks ei olnud... Aga helistasin siis ükskord salongi ja küsisin, kas mu naine on seal. Tuli välja, et on. Sellega sai kahtlus minetatud, aga halb maik jäi enda sisse küll. Pole sellest naisele rääkinud muidugi...
Maria (32) – Kas on okei jagada Facebooki parooli?
Mulle tundub üleliigne jagada oma paroole, aga mis ei ole üleliigne on asukoha jagamine (kui seda tehakse õigetel põhjustel).
Asukoha jagamine oli konkreetselt ühe juhtumi pärast, kui minu tolleaegne kaaslane oli peol liiga ülemeelikuks läinud, et me pidime hakkame teda sõpradega otsima. Sealt tuli ka hiljem mõte üksteisega asukohta jagada.
Reelika (44) – Mu mees on ihaldusväärne!
Mulle meeldib, kui teised naised viskavad mu mehele pilgu peale. See tekitab minus tunde, et pagana hea saagi oled saanud ikka! Meie omavaheline usaldus on nii tugev, et see ei tekita mul mingit kahtlustki.
Hetk, kui tunned, et sul oleks vajadust luurata teise järele, tuleks teil partneriga maha istuda ja rääkida, kust need tunded ja hirmud tulevad? Kas tegemist on sinu enda ebakindlusega või ongi päriselt kahtlus partneri osas?
Keili (27) – Hea armukadedus
Hea ja mõistlikus koguses armukadedusega on tegemist siis, kui näed, et keegi teine naine suhtleb mu mehega, siis lähed juurde ja teed viisakalt ja elegantselt selgeks, et te olete koos. See paneb hiljem alati hästi tundma, kui mina seda teen ja kui minu kaaslane seda minu jaoks teeb.
Mikael (28) - Bachata trenni ahvatlus
Minu kunagine kaaslane harrastas tulihingeliselt bachata't. Tegemist on ühe sensuaalseima Ladina-Ameerika tantsuga. Tegin endale selgeks, et see on tema hobi ja kirg ning mina kaaslasena tahan lasta tal vabalt tegeleda sellega, mis ta silma särama paneb. Jah, ei saa salata, vahel, kui ta näitas videoid trennist, kuidas mõned teised geelipead teda sensuaalselt keerutasid, ei olnud see mulle just kõige mõnusam vaatepilt. Aga ei teinud sellest ei endale ega talle suurt asja... Sest, kes olen mina keelamast kedagi tegelema endale südamelähedaste asjadega?
Ühel hetkel tuli aga välja, et mu tüdruk oli siiski mind ühe tantsijaga petnud. Tundsin, et mind on ära kasutatud ja see tugev usaldus ühe hetkega purunenud tuhandeteks kildudeks. Olin ju endaga nii suure kompromissi teinud ja enda tunnetele alla andnud, aga see ei paneks mind ka järgmistes suhetes oma kaaslast keelama tegelema oma hobidega.
Marie (20) – Seda mängu peab maitsekalt mängima
Minu jaoks on armukadedus mõnus vürts suhtes, aga seda teatud piirini. Armukadedus näitab suurt kirge teise inimese vastu ning minu silmis on see tore ja mänguline asi.
Normaalne doos jääb minu arust mõne kiusliku kommentaari juurde, näiteks kui kutt küsib, misjaoks sa end nii ilusaks ehid või uurib pärast pidu, kes oli see müstiline mees, kellega sa sõnu vahetasid. Seda mängu peab maitsekalt mängima. Samuti on okei natuke kadetsed, kui keegi tundmatu sinu pilti kommenteerib sotsiaalmeedias või sulle nilbeid sõnumeid saadab.
Ilusate ja enesekindlate naistega tuleb kaasa palju tähelepanu, komplimente ja konkurente. Täpselt samamoodi väga ilusate meestega.
On okei küsida ka uue mehest/naisest sõbra, massööri, joogaõpetaja või kolleegi kohta küsimusi, sest me kõik teame seda filmilikku süžeed, kus naine või mees saab endale uue kuuma lapsehoidja või joogaõpetaja ning laseb sellega koos jalga.
Kust läheb aga piir?
Alustuseks, piiride kehtestamine ja enda soovidest rääkimine suhtes on ülioluline. Kuid igasugused ootused ja vajadused tuleks varem läbi arutada, et tulevikus ei tekiks mingisugust ebameeldivat ja mürgist olukorda.
Näiteks, kui sinu kaaslasele meeldib tegeleda mõne sensuaalse tantsuga, aga sina tahaksid teda keelata. Miks valida enda kõrvale inimene, kes armastab sellist eluviisi, ning kustutada temas põlev kireleek ning armastus, et sina end mugavalt tunneksid? Mehed, kes armastavad rohkem konservatiivsemaid naisi võiksid jääda samale marsruudile.
Mulle meeldib lause: «If you can’t handle a baddie, don’t date one» («Kui sa ei saa paharetiga hakkama, ära ole temaga koos» – toim). Ilusate ja enesekindlate naistega tuleb kaasa palju tähelepanu, komplimente ja konkurente. Täpselt samamoodi väga ilusate meestega.
Siis võiks pigem valida endale partneri, kes sulle kümne varba ja kümne sõrmega kaasa elab, kui sa Calvin Kleini pesus pildi paned – nii tunned end ju ka palju paremini.
Tähtis on valida enda kõrvale inimene, kellel on sinuga sarnased vaated sellistele asjadele ning kes on piisavalt enesekindel nii endas kui ka teie armastuses. Keegi, kes aktsepteerib ja armastab sind nii, nagu sa oled.
Mis veel…
Teada-tuntud teema on olnud, et naistel ega meestel ei saa olla vastassoost sõpru ning väga paljudes suhetes on see suur komistuskivi.
Ma eelnevalt mainisin, et küsimusi küsida on okei, samuti on oma tõsise mure rääkimine (on see siis eelmisest suhtest tulenev trauma, hirm, raskem periood suhtes jne). Me oleme inimesed. Kuid keelamine ilma igasuguse põhjuseta või selgituseta on minu arvates mürgine.
Olen ise olnud suhtes, kus igasugune klassivendade ja teiste kuttidega suhtlemine oli keelatud. Kaotasin tolleaegse kutist parima sõbra, kes tegelikult oli mulle väga armas ning suureks toeks (suhe oli täiesti platooniline). Pigem oli suuresti asi ka selles, et ma ei suutnud end kehtestada ning öelda teisele, et see pole normaalne.
Mina kannan, mida ma tahan! Olgu selleks kasvõi paljastav minikleit!
Mis pähe veel tuleb on ikkagi sotsiaalmeedia- ja garderoobiteemad. Ma arvan, et inimesed võiksid lõpuks endale truuks jääda ja postitada seda, mida nemad soovivad. Kõik on erinevad... Kui sa oma partnerit väga armastad, oled paindlik, võid sa mõned erandid teha, aga see võiks juba loomulikult tulla. Siiski, kui sinule meeldivad mingit sorti pildid, kuid sinu partnerile mitte, siis kahjuks see pole ühiste arvamustega tiim ning te jäätegi lõpmatult tülitsema. Siis võiks pigem valida endale partneri, kes sulle kümne varba ja kümne sõrmega kaasa elab, kui sa Calvin Kleini pesus pildi paned – nii tunned end ju ka palju paremini.
Kui sina tunned end mugavalt, rõõmsana, hästi ja endana – see peaks sinu kaaslast ka õnnelikuks tegema.
Hanna (24) – Kontrollimine pole okei!
Teise elu kontrollimine ei ole okei. Pidevate küsimuste küsimine nagu: kus sa oled, kellega sa oled, kas sa valetad, lisaks pidev helistamine, vaimselt terroriseerimine, kui sa oled sõpradega väljas, reisidel, laagrites või festivalidel, pole okei. Süüdistused nagu sa petad mind, sa valetad, sa varjad, sa oled halb, pole samuti okei.
Railit (19) – Sotsiaalmeedias feikimine
Populaarseim trikk, mida ma kunagi tegin, oli see, et ma ostsin kas endale ise lilli või tegin oma ema lilledest pilti, et tunduks nagu uus kavaler on mulle lilli toonud. Tegin isegi vahepeal spetsiaalselt ilusa meigi ning pildistasin nendega koos. Hea oli sotsiaalmeediasse postitada, et teine arvaks ei tea mida. See sotsiaalmeedia trikk on üldse olnud kõige popim vist neiude seas. Lähed lahku, hakkad postitama eriti ilusaid ja seksikaid pilte, et nad näeksid, millest nad ilma on jäänud. Kõige paremaks tegi veel asja see, kui viskasin paar tsitaati lahkuminekust või mõne eriti emotsionaalse lause, mida kutt kunagi meie suhte ajal ütles.
Triin (40) – Armukadedus sõprade pärast
Mul enda praeguses suhtes pole eriti armukadedusel asja olnud. Vähemalt mitte klassikalises mõttes, et kus sa olid ja miks sa teda vaatasid. Kuna meil mõlemal on palju ringi sõitmist, kaks kodu ja ühel poolel lapsed, saame vahel vähem koos olla, kui hing ihkaks. Siis olen vahel natuke armukade ajalises mõttes, et pagan küll, peab ta nüüd just nii kaua tööl olema või miks meil ei võiks komandeeringud samal ajal olla, et ei peaks mitu päeva lahus olema. Aga see on ka harv ja hetkeline, ei midagi hirmsat.
Hoopis tihedamini olen kokku puutunud armukadedusega sõprade pärast, aga pean ka seda normaalseks. Kui pikalt vallaline olnud sõbranna silmini armub, on mul tema pärast hirmus hea meel, aga samas olen kitsilt kade: mis mõttes tema uus peiks nüüd minu aega napsab! Mis mõttes pole mina enam esimene, kellele ta mure, rõõmu või lotovõiduga helistab? See kõlab väiklaselt, aga usun, et see emotsioon pole üldse mitte vähestele tuttav.
Ta valetas, et ma kiiremini koju tuleks...
Mu kunagine eksmees oli meie suhte esimestel aastatel meeletult ja jaburalt armukade. Alguses ei löönud see välja, sest armununa ei olnud nõus temast eraldi kuskile minemagi, aga umbes teisel kooselu aastal tekkis tõeline äng ja õud. Ta tunnistas seda ise ka, et eelnevate suhete pettumused on ta kontrollimatult tundlikuks teinud, püüdsin teda lohutada, põhjust seda vastikut tunnet tunda tal üldse polnud, aga selgus, et meie peres ei hüüdnud tulles lisaks õnnetustele ka armukadedus. Kui sõpradega välja läksin, helistas kümneid kordi, see oli ülitüütu. Pidin ütlema enne minekut, millal koju tulen – kamoon, ma pole astumagi hakanud, ma ei ole alaealine, miks sellest probleem on?
Ühel markantsel korral, kui ütlesin talle viisakalt, et palun ärgu muretsegu ega tüüdaku, see rikub nii minu kui seltskonna tuju, tuli tal eriti räme plaan. Ta nimelt helistas ja ütles, et mu kass pääses uksest välja ja on kadunud, tulgu ma ruttu koju ja aidaku otsida. Loomulikult tormasin koju, aga kass põõnas kenasti voodis ega olnud põgenemisele mõelnudki. Mehe kiituseks ja tunnustuseks tuleb öelda, et pärast seda pöördus ta lõpuks ka terapeudi poole ja see õudne armukadedus muutus normaalseks armukadeduseks, enam nii hulle kriise ei tulnud.