Pimeda naise ehmatav reisikogemus: mõtlesin, kas see on pommiähvardus...
/nginx/o/2022/01/17/14313822t1hc146.jpg)
30. mai 2024, 12:00
Kuigi Julia on pime, on ta reisinud rohkem kui kümnes riigis ning kogenud seiklusi, mida paljud ette võtta ei julgeks. Näiteks on ta hüpanud langevarjuga ja läbinud valge kepi abil 360 kilomeetrit Santiago de Compostela palverännakul.
«Üritan läbi elu seigelda,» ütleb kahe teismelise lapse ema Julia Kabanova. Juliale meeldib liikuda ning nii on matkamisest kujunenud armastatud hobi. Julia üks suurimaid kirgi on ka reisimine ning ta teeb seda sageli koos lastega. Seda hoolimata sellest, et nägemispuue seab liikumisele lugematult piiranguid igal sammul ja ette võib tulla ka ehmatavaid olukordi.
«Pariisis oli selline olukord, et järsku kõik rongid jäid seisma. See oli küll kõhe tunne, tekkis korraks mõte, et mis see nüüd on, kas pommiähvardus... aga õnneks olid inimesed abivalmid ja me saime sealt maa alt välja,» räägib naine.
Üle kõige armastab Julia aga matkata. Matkapisiku sai ta külge 2015. aastal, kui osales telesaates «Piire ületades» ja läbis koos teiste erivajadustega inimestega kõigest 15 päevaga Eesti metsades 350 kilomeetrit. Nii pika matka läbimine oli esmakordne kogemus. «Kui saate jaoks nõusoleku andsin, siis ega ma tegelikult ei saanud aru, kui raske see tuleb,» meenutab ta. Matk inspireeris naist aga sedavõrd, et ta avastas, et soovib matkamist jätkata. «Ühest küljest see tohutult väsitab, aga teisalt annab emotsionaalselt palju juurde, saad olla iseendaga, oma mõtetega. Mul tuli see äratundmine, et see on äge. Tahaks edaspidi veel ja veel!»
Mõeldud-tehtud! Nii võttiski ta 2016. aastal ette hullumeelsena näiva plaani läbida pool teekonda kuulsast Santiago de Compostela palverännakust. Ja see plaan sai ka teoks, sest 11 päeva jooksul läbis ta saatja ja valge kepi abil 360 kilomeetrit (kogu teekond on 643 kilomeetrit pikk.) See ei olnud sugugi lihtne jalutuskäik laugel maal, vaid seljatada tuli mitmeid järske tõuse ning languseid, mütata mudas ja hüpata kivilt kivile. Millised takistused teda sel pöörasel teekonnal veel ees ootasid ja mida üllatavat seal veel kogeda sai, loe allolevast intervjuust.
/nginx/o/2024/05/22/16091170t1h98f9.jpg)
Kui kaua sa oled pime olnud ja kui palju sa praegu näed?
Kuigi minu lapsepõlv möödus tavalises Lasnamäe korteris, oli see kõike muud kui igav. Lapsena üldse ei osanud sellest välja teha, et ma ei näe ja tegin kõike: ronisin puude otsas ja katustel. Juba väga noorelt sattusin välismaale, sest asusin õppima pimedate ja vaegnägijate kooli Riias. Mul on kaasasündinud glaukoom ehk kõrgenenud silmarõhk. Nägin hästi, kuigi ma seda ise ei mäleta, kuni teise eluaastani. Seejärel nägin väga hägust pilti ühe silmaga ja umbes kahe meetri kaugusele ja mul ei olnud vaatevälja, nägin läbi mingisuguse augukese. Selliselt nägin kuni 25. eluaastani.
Praegu näen valgust ja värve. Näiteks kui ruumis on aken ja valge, siis näen, kus aken on, samuti näen kontraste, näiteks kui sein on tumedam ja uks heledam. Tuttavas kohas siseruumis liikumisel on sellest palju kasu. Inimesed, kes ei tea, ei pruugi arugi saada, et ma ei näe. Õues on palju keerulisem, aga minu jaoks on väga oluline, et ma iseseisvalt liigun.
Kuidas sul reisimise vastu huvi tekkis?
Olen lihtsalt nii püsimatu ja reisimisega seostub selline võimas tunne nagu vabaduse tunne. On mitmeid teisi asju ka, mis seda tunnet tekitavad, jalgrattasõit või langevarjuhüpe, mida olen ka elus teinud. Kui sa ei näe, on sul igapäevaelus väga palju takistusi, eriti liikumisel.
/nginx/o/2024/05/16/16076138t1hb9d3.jpg)
Kui sa ei näe, on sul igapäevaelus väga palju takistusi, eriti liikumisel.
Kellega tavaliselt reisid?
Olen mitu korda reisinud ainult koos lastega. Ja olen lennanud täitsa üksi, niimoodi, et sõbranna tuli lennujaama vastu. Olen küll lugenud mõne pimeda kohta, kes üksi reisivad, kasutavad erinevaid äppe ja kohapeal otsivad inimesi, kellega näiteks ekskursioonile minna. Aga minu jaoks on reisil ühtlasi väga oluline olla inimestega, keda ma armastan ja kellega on lõbus. See on kvaliteetaeg.
Koos lastega olen käinud Pariisis, Disneylandis. Olen käinud ka Inglismaal, Soomes, Rootsis, Portugalis, Hispaanias, Türgis, Saksamaal, Belgias, Venemaal, Leedus, Lätis, Bulgaarias.
/nginx/o/2024/05/16/16076155t1ha77f.jpg)
Olles ise vaegnägija, võin öelda, et see mõte, et pimedana teise riiki üldse minna, nõuab tegelikult väga palju julgust ja enesekindlust.
Mina jälle tunnen, et peaksin väga pingutama, et kodus istuda. Inimesed on erinevad. Kui keegi ütleks, et istu kaks nädalat kodus, siis ma ei tuleks sellega toime. Ma ikka midagi korraldaks. Ma ei ütle, et ma ei karda midagi. Loomulikult kardan, eriti kui käin reisidel koos lastega.
Kui lihtne sul on reisimise jaoks raha leida?
Väga-väga raske. Ise ka imestan, et kust ma leian. Ma saan sellist pikemat reisi endale lubada kord aastas. Samas ma üritan hästi vähe muretseda raha pärast. Minu jaoks on see isegi põnev väljakutse, et kuidas odavamalt reisida. Ma kindlasti ei taha jätta muljet, et mul on reisimise jaks palju raha. Vastupidi, ma olen väga säästlik reisija. Ma olen ka tatrapakid ja kohvi reisile kaasa pakkinud, et söögi- ja joogi pealt kokku hoida. Aga turvalisuse nimel olen alati nõus natuke rohkem maksma, eriti kui reisin koos lastega.
Räägi, kust sul palverännaku idee tuli?
Läksin sinna koos sõbrannaga, kes on nägija, aga tal on ka erivajadus. Sel hetkel oli mul emotsionaalselt väga vaja sellist hingelist rännakut ja omaette olemise aega. Kokku kõndisime 11 päeva, 360 kilomeetrit. Seal tuli kõndida noolte järgi ja matkajad ikka tervitasid üksteist. Meenub, et lõunapakkumiste kõrvale said valida kas pudeli vett või veini, aga need oli sama hinnaga – üks euro. Paar korda võtsime siis ikka veini ka.
/nginx/o/2024/05/30/16107948t1h6219.jpg)
Reisimisega seostub selline võimas tunne nagu vabaduse tunne.
Mis oli kõige raskem selle juures?
Kuna ma ei talu külma, olid külm ja vihm paras katsumus, ja märjad jalanõud. Kui vihma kallab, siis ei kuule hästi, kuhu minna ja vihmakeep summutab ka heli. Ja suur seljakott seljas... valget keppi ka päev otsa ei jaksa kasutada, sest muidu öösel unes ka vehid sellega (naerab). Kunagi ei teadnud, milline kehaosa sul järgmisena valutab, aga midagi kindlasti.
Korra õnnestus mul põlv kuidagi ära nikastada, pidin võtma valuvaigistit. Mäe peal olid lahtised kivid, vesi vulises nende vahel ja peal. Kasutasin küll valget keppi, et kontrollida, millised kivid liiguvad ja millised mitte, kuhu saaksin astuda, aga samal ajal tuli ju hoida piisavalt kiiret tempot, et õigeks ajaks öömajale jõuda. Jalgadele oli see tohutu katsumus, kui ma seal ühe jala peal seisin ja kive testisin. Pärast seda iga kord mõtlesin, ei tänase õhtuni veel teen lõpuni ja siis vaatan, mis homme saab. Aga läbi selle valu ja ebameeldiva külma niiske tunde tulla oli kuidagi hea tunne ka, et oh, tegin ära!
Sel hetkel oli mul emotsionaalselt väga vaja sellist hingelist rännakut ja omaette olemise aega.
Ükskord tuli kõndida läbi tohutu savise muda. Oli tunne, nagu suusataks selle peal. Oli selliseid hetki, kus mõtlesin, et peaks mütsi maha viskama, oleks õhtuks veiniraha kokku saanud – rahvas ikka uuris mind (naerab). Muda sees olid kivid ja teised palverändurid lihtsalt hüppasid kivilt kivile. Mina tahtsin ju ka nii teha, ei tahtnud mudaseks saada. Siis ma seal seisin ja katsusin neid kive valge kepiga. Vahepeal sõbranna ütles mõne eriti ränga tõusu juures, et küll on hea, et sa seda kõike siin ei näe.
Meil kujunes välja mitu toredast teekaaslast, matkasõpra. Üks Poola noormees, kellega paaris ööbimiskohas kohtusime, tuli mind raja lõpus, Santiago linnas, kus tunnistused kätte saime, kallistama ja ütles, et olin tema rännaku suurim elamus. Ta küsis, kuidas ma seda või teist asja teen – tema suur mees ja kõik korras, aga ikka on raske... Minu puhul oli nii, et ma kuskilt raadiost kuulsin, et vanad inimesed, 70+, käivad ka seal palverännakul ja mõtlesin, et kui nemad juba jaksavad, suudan mina ka!
/nginx/o/2024/05/16/16076165t1hb8a0.jpg)
Mis tunne on olla pime?
Julia töötab massöörina ja korraldab juba üle kümne aasta väga populaarseid pimeõhtusööke. Lisaks osutab ta teenuseid eripedagoogi ja kogemusnõustajana.
Kuna massööriamet mõjub tervisele rängalt, tuli naisel välja mõelda endale täiesti uus amet. Nii töötas Julia hiljuti välja elamusraja «Kogemused pimeduses», kus osalejad saavad, silmaklapid ees, ise kogeda elu pimedana. «See on üks põnev seiklus, mida ma üritan inimestele pakkuda, sest ka mu enda elus toimuvad pidevalt seiklused, mis mind ennastki motiveerivad ja inspireerivad,» ütleb ta. Loe ka artiklit sellest, kuidas Postimehe digiajakirja ajakirjanik kogemusrada läbis:
Järgmine kogemusüritus «Elamused pimeduses» toimub aadressil Tondi 8a 4. juunil algusega kl 17.30. Osalemiseks võta ühendust pimekogemus@ppy.ee või 5880 0962. Vaata lisa siit.
Kas inimeste suhtumine pimedatesse on riigiti kuidagi erinev?
Lennujaamades mulle täitsa meeldib, saab enamasti hästi hakkama. Tavaliselt tellin endale assistendi, kes mind vajaliku väravani saadab. Saatja liigub koos minuga, ma hoian temast kinni ja ta aitab läbida ka turvakontrolli. Eelis on ka see, et puudega inimesed lubatakse enne teisi lennukisse. Paar korda on siiski juhtunud, et assistent ei tule kohale või ma ei leia teda üles. Väga paljudes välismaa muuseumites pakutakse nägemispuudega inimestele ja nende saatjatele soodustusi või lausa tasuta sissepääsu. Mulle tundub, et välismaal on need reeglid ja võimalused paremini paika pandud kui Eestis.
Vahepeal sõbranna ütles mõne eriti ränga tõusu juures, et küll on hea, et sa seda kõike siin ei näe.
/nginx/o/2024/05/22/16091168t1hcc75.jpg)
Millega sa kindlasti arvestad, kui reisile lähed?
Oluline on võtta kaasa mugavad jalanõud ja vaadata, et seljakott ei oleks liiga raske, sest tõenäoliselt on vaja väga palju liikuda. Mina jälgin ka blogijaid, et teada saada, mida külastada. Programm tuleb mul tavaliselt hästi tihe, sest ma ei taha millestki ilma jääda.
Kas on mõni sihtkoht, kuhu tahaksid veel tagasi minna?
Portugal väga meeldis. Samuti tahaks Prantsusmaad rohkem näha, aga mitte nii väga Pariisi. Pariis mulle väga ei meeldinud, natuke tundus ebaturvaline.
Mis on kõige närvesöövam olukord, kuhu reisides oled sattunud?
Ükskord Portugalis istusime vale bussi peale, aga siis oli ka nii, et bussijuhil hakkas meist nii kahju, et me ei pidanud piletitki ostma. Pariisis oli selline olukord, et järsku kõik rongid jäid seisma. See oli küll kõhe tunne, tekkis korraks mõte, et mis see nüüd on, kas pommiähvardus... aga õnneks olid inimesed abivalmid ja me saime sealt maa alt välja.
/nginx/o/2024/05/16/16076150t1h3180.jpg)
Milliseid põnevaid ligipääsetavuse lahendusi oled välismaal kohanud?
Pariisis olid rääkivad valgusfoorid. Minu arvates ütlesid need ka tänavanimesid. Disneylandis oli selline tore asi, et pimedad ei pidanud järjekordades seisma, aga Disneyland ju ainult järjekordadest koosnebki, nii et see oli ikka väga suur asi, kuigi me saime sellest kahjuks liiga hilja aru. Portugalis oli mitmes muuseumis audiogiid, mis oli samuti abiks. Halva näitena meenuvad Portugali kõnniteed, mis olid ülikitsad, nii et pidid end vastu maja seina suruma, kui auto tuli.
Millised on sinu järgmised unistuste sihtkohad?
Neid kohti on nii palju. Väga tahaks minna Jaapanisse, Marokosse, Madeirale, Gruusiasse. Tahaks veel mägedes matkata.