:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Milline laps ei ole unistanud? Tegelikult oleks hea unistada ka täiskasvanuna. Aga kooli psühholoogia tundidest on mul eredaim mälestus õpetaja öeldud mõttest, et peamine vahe lapse ja täiskasvanu vahel on selles, et täiskasvanud kaotavad oma lapseliku uudishimu. Minu tagasihoidlikul arvamusel mõjutab see ka unistamist – sa ei julge endalt küsida, kas ma suudan või tahan või võin, sest sa kardad iseenda vastust sellele küsimusele.
Lapsena unistasin ma paljudest asjadest. Nagu iga nõukogude aja poiss unistasin ma kosmonaudiks, miilitsaks, sõduriks või tuletõrjujaks saamisest. Mind oli lapsest saati treenitud unistama kogukondliku hüvangu heaks olevatest tegevustest. Sest kogukond on olulisem kui üksikisiku lihalised ja väiklased huvid.
