/nginx/o/2024/11/29/16514811t1h48d9.jpg)
15. jaanuaril 1933 sai Viljandi politsei häiriva teate. Nimelt leiti Uue-Võidu vallas, Palu kõrtsi krundist eraldatud rentnikutalust 70-aastase Tõnis Kulli surnukeha. Mis asja eriti õõvastavaks tegi, oli tõsiasi, et kehal olid söömisjäljed. Ametnikud reageerisid kiirelt ning kohale sõitsid maa-arst T. Reimann ja kriminaalpolitseinik, kellega kaasas Uue-Võidu konstaabel H. Saabas.
Toonane ajakirjandus kirjeldab kohapealset stseeni. Rehetoa ahju ääres lebas selili põhkude peal Tõnis Kull. Vanakesel oli vasak jalg kuni luudeni ära näritud, vigastatud oli ka kubemepiirkond. Lähedusest leiti 10-rublane kuldraha, vene paberrahasid ja püksitaskust rahakott, milles leidus vaid üks kroon Eesti raha. Vihjeid sellele, mis juhtunud oli, leidus mitmeid. Rehetoa ahjus olevate tuletükkide järgi oletati, et üksiklasena elav vanakene tegi tule reheahju ja läks ise reheahju peale magama. Vingu tõttu aga kaotas teadvuse ja kukkus ahju pealt maha.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
