:format(webp)/nginx/o/2024/12/10/16536078t1h608d.jpg)
Tartus elav Kaili Mikk kaotas nägemise paarkümmend aastat tagasi ning kasutab igapäevastes toimetustes juhtkoera abi. Paraku tuleb liikluses ikka ja jälle ette päris ohtlikke olukordi, mis tulenevad sellest, et autojuhid ei mõista, kuidas pimeda juhtkoer töötab. Kaili selgitab, juhtkoera ülesanne on kätte näidata koht, kust algab ülekäigurada, kuid otsuse, kas selle ületamine on turvaline, peab pime inimene ikka ise tegema.
Ikka ja jälle kohtun inimestega, kes imestavad, kuidas juhtkoer töötab, kes alles minu jutu järgi mõistavad, miks valgusfoorid piiksuvad. Ja veel nii mõndagi. Niisiis, mu selgitus, miks ma vahel seisan ja seisan ja seisan tee ääres, aga üle tee ei lähe.
Seisan teeveerel, vöötraja ees. Mu kõrval on koer, juhtkoer. Mina ei näe mitte midagi. Mina kaen elu kõrvadega. Koer mu kõrval on mulle abiks. Ta ei tee otsuseid, ta ei ütle minule, kuhu minna, kuidas käituda. Ikka mina. Mina jälgin liiklust, kuulan, kustpoolt tulevad tõukerattad, kuidas liiguvad autod. Kui olen kindel, et teed ületada on ohutu, ütlen koerale, et läheme üle tee. Koerakese ülesanne on märku anda teel olevatest rantidest, tõuksidest, lompidest. Ta viib mind takistustest mööda, rantide ees jääb seisma.
Seisan tee ääres. Vöötraja ees. Üks auto näib mulle teed andvat. Noogutan tänulikult talle ja alustan teeületust. Teed andnud auto hakkab sõitma veel enne, kui olen jõudnud tee keskel pikutavale ohutussaarekesele. Lisan ehmunult sammudele rutakust. Libastun, koperdan, aga jään püsti.
Seisan sõidutee keskel, jalakäijale mõeldud saarekese peal. Selja taga vuravad masinad, undavad bussid, möirgavad rekkad. EI KUULE! Mitte midagi ei kuule. Siis tajun, kuidas mu ees võtavad hoo üles autod. Taipan, et nad on oodanud pikalt, et ma üle tee läheksin.
Pagan küll, ma ei kuulnud selja tagant kostva müra taustal mitte midagi, ei kuulnud, et minu eesoleva sõidurea peal on ka autod seisma jäänud, et teed anda kõledas tuules lõdisevale jalgsikõndijale, kes ei näe. Võib küll olla, et autojuhid on koerale naeratades viibanud, et minge üle tänava. Aga nagu mainitud, siis otsuseid tee ületamiseks ei tee koer, vaid mina. Mina kuulan, jälgin, otsustan, annan käskluse. Nojah, isegi autotulede vilgutamisest ei ole abi, kui teeveerel seisab inimene juhtkoera või valge kepiga. Ta lihtsalt ei näe seda.
/nginx/o/2024/12/10/16536059t1h078b.jpg)
Mida see pikk ja naljakas jutt nüüd siis tähendab?
Hea liikleja! Kui Sa maldad oma auto soojas põues istudes teed anda temale, kes ei näe, kes on kas valge kepi või juhtkoeraga Su pilgu ees, siis ehk leiad veel neli-viis sekundit, et Sa ei hakkaks kohemaid sõitma, kui see inimene on ühe osa teest läbinud.
Aitäh Sulle ja Sulle ja Sulle, kes Sa leidsid aega, et mitte jalamaid sõitma hakata, kui pime inimene on Sinu eest läbi kõndinud, ent tal on vaja veel ka teine osa sõiduteest teeületusel läbida. Ja kui Sa võtsid viivu, et autoaken pimeda inimese läheduses alla kruvida ning hüüda autoaknast, et võib liikuda. Ja kui Sa kogu ses kurblikus, lödises, rõskes ja linnatulede hämaruses võtsid aega, et tulla autost välja, et aidata kaks kurvakuju rüütlit üle tänava. Aitäh!
Ja ikkagi: mõtle selle peale, et kui mina seisan kesk sõiduteed, küll ohutussaarekesel, siis ei julge ma teeületust sugugi lõpule viia, kui mu selja taga ruttavad «külmetavad» autod... Mis sest, et mu ees on terve kolonn teedandvaid masinaid.
Head autojuhid, kes te näete, et pime inimene seisab ja seisab ja seisab teeserval, ta ei kipu mitte üle tänava kimama, siis kaege ka ise, ega läheduses suuri müratekitajaid ei leidu. Kui on, siis mõelge tiba-tibakene selle peale, et kui müra on suur, siis kõrvad ei näe.
Teised ajakirjad