/nginx/o/2024/12/23/16561544t1h105f.jpg)
Istun kliiniku põrandal, vaatan kõhetu, vaevu jalgadel püsiva loomaga tõtt ja nutan lohutamatult. Tohter kutsus hüvasti jätma. Kass vaatab puurivalt otsa – justkui oleks tal midagi veel öelda – ja istub siis mu jalalabale lebama. Ta nurrub ja ma tean, et see võib olla ka valu väljendus.
FIP ehk kõhukelmepõletik, eriti märg versioon, on enamasti surmaga lõppev haigus. Eriti eakate kasside puhul. Liisu on 14. Kinkisin ta oma õelapsele viiendaks sünnipäevaks ja pikki aastaid oli Liisu mu armsa vanaema lahutamatuks kaaslaseks. Ehk omal moel viimane side siit ilmast lahkunud vanaemaga. Ratsionaalselt mõistan, et ta on olnud parima spetsialisti hoole all ja mul pole kahtluse raasugi, et on tehtud kõik, mis võimalik. Olen pidanud nõu teiste valdkonna parimatega ja tean ka, et ühtki nii eakat FIPi diagnoosiga ellujääjat pole olnud.
:format(webp)/nginx/o/2022/10/12/14895009t1hee00.jpg)
