/nginx/o/2024/12/25/16563339t1h915f.jpg)
Pärast seitset nädalat Maroko kaost ja kuut kuud üksi reisimist tundsin vajadust nii rahu ja vaikuse kui ka kogukondliku elu järele. Erinevaid võimalusi otsides presenteeriski ennast võimalus veeta kaks nädalat New Yorgi osariigi põhjaosas budistide meditatsioonitemplis. Tempel? USAs? Just nii!
Leidsin selle kummalise pakkumise Workaway lehelt, kus pakutakse võimalust elada looduskaunis kohas metsade keskel, õppida mediteerima, rahustada oma meelt ning vabaneda nii kaasaegsetest muredest, nagu ärevus, depressioon ja stress. Vastutasuks oodatakse nädalas 25 tundi tööd, mis katab söögi- ja elamiskulud. Mulle kõlas see nagu hea diil, seega võtsin keskusega ühendust, kes pärast tutvustavat telefonikõne leidsid mind olevat igati sobivana nendega liitumiseks. Nii ma end leidsingi esmaspäeva, 25. novembri hommikul ümber laua istumast koos üheksa vabatahtliku ja meie argentiinlannast tiimijuhi Isabellaga.
/nginx/o/2025/03/18/16720732t1hbf27.png)
Enne saabumist oli mulle selgitatud, et siin käib töö tegemine natuke teistmoodi. Töö on üks meditatsioonivorme ning eesmärk ei ole mitte lihtsalt nimekirjas olevad asjad saada tehtud, vaid hoida oma tähelepanu täielikult tehtaval ülesandel, keskenduda detailidele ja oma taotlusele. Isabellal on oma spetsiifiline süsteem, kuidas asju teha, et kõigil vabatahtlikel oleks ühine arusaam ja eesmärk. Tööks on valdavalt koristamine. Kuna keskuse sissetulek tuleb suuresti erinevatest retriitidest, tuleb iga päev voodipesusid vahetada, pesta, triikida ja voltida ning värskendada regulaarselt üldkasutatavaid ruume. Kuna ma olin varem juba hostelites vabatahtlikuna töötanud, ei olnud minu jaoks WCde koristamine ja voodite tegemine midagi uut. Olin valmis töömeditatsiooniga pihta hakkama!
Läbipõlemisest taastuva lääneinimese jaoks, kes on kasvanud teadmises, et aeg on raha, tundus täiesti arusaamatu, miks me raiskame aega mingite suvaliste küsimuste peale ja juba tööle ei hakka?! See oli minu esimene kannatlikkuse õppetund.
Ainult et Isabellal ei tundunud kuskile kiire olevat. Tema soovis kõigepealt päeva alustada tutvustusringiga, kus igaüks räägib põgusalt oma varasemast kogemusest meditatsiooniga ning miks nad otsustasid just siia tulla. Kuna seltskond oli kokku tulnud üle maailma, oli põhjuseid ja kogemusi erinevaid, kuid meid ühendas universaalne soov leida rahu ja saada järjele regulaarse mediteerimisega. Mulle jäi eriti meelde minuvanune hispaanlanna, kes oli väga temperamentne ja diip. Neiu tumedad intensiivsed silmad ja kräsused juuksed andsid talle müstilise mulje ning ta rääkis pidevalt surmast. Enne enesetutvustuse alustamist pööritas ta silmi, et on tüdinenud iseendast rääkimisest ja sama jutu kordamisest. Surm on tema jaoks edasiviiv jõud! Iga päev ärgates mõtleb ta surmale ja kuidas iga päev võib olla tema viimane, kuidas iga sekund, mis lõppeb, on kadunud igaveseks ja see aitab tal hoida elus perspektiivi. Noogutasime viisakalt kaasa, kuid oli näha, et teised laua ümber sellest ülemäära inspireeritud ei olnud. Minu jaoks on surm väga põnev teema ning üks põhjus, miks ma budismi vastu huvi tundma hakkasin, oli nende sümpaatne surmakäsitlus, kuid iga päev eelistan fookust siiski mujal hoida.
/nginx/o/2025/03/18/16720736t1he78a.jpg)
Tutvustusring tehtud, tundus, et on aeg tööd ära jaotada. Töödejuhataja Isabella luges väga malbe ja pehme häälega ette meie tänased ülesanded ning rõhutas, et mitte mingil juhul ei tohi stressi minna. Tööd tuleb teha rahulikult, mõtestatult ning kui tunned väsimust, siis on aeg puhata. Enne tööga pihta hakkamist palus Isabella kõigil enda sees teha taotlus ning mõelda nendele inimestele, kes siia retriiti tulevad ning kuidas meie töö toetab nende heaolu, puhkamist ja tasakaaluni jõudmist. Noogutasin innustunult kaasa ning sügelesin juba valmisolekust tööle hakata, kui Isabella küsis, et kas kellelgi on enne alustamist mingeid küsimusi. Saksa neiu tõstis käe: «Minul on! Miks reinkarnatsioonis peetakse loomade tasandit madalamaks ja halvemaks?» Vaatasin talle tuhmilt otsa. Küsimusi TÖÖ kohta, mitte reinkarnatsiooni! Kuid Isabella ei lasknud end sellest üldse häirida ning asus rahulikult ja põhjalikult budistlikku õpetust selgitama. Vaatasin kella ja tundsin, kuidas kärsitus kasvab. Läbipõlemisest taastuva lääneinimese jaoks, kes on kasvanud teadmises, et aeg on raha, tundus täiesti arusaamatu, miks me raiskame aega mingite suvaliste küsimuste peale ja juba tööle ei hakka?! See oli minu esimene kannatlikkuse õppetund.
Pisarad hakkasid silma tõusma ja juba jooksidki pikad soojad nired mööda mu põski alla. Purskasin endalegi ootamatult nutma. Mitte keegi pole mind kunagi niimoodi hinnanud!
Edasi jaotati meid kolme töögruppi ning mehhiko neiu asus mind, Gruusiast pärit Mariat ja brasiillannat Ceciliat juhendama. Juhendamine toimus pikalt, rahulikult ja üksikasjalikult. Kõigepealt näidati ära, kust saab töövahendeid, seejärel selgitati üksipulgi iga töövahendi eesmärki ning lõpuks jõudsime vist esimese kolme tunniga ka ühe väikse toa neljapeale koristatud. Minul tiksus terve aja kuklas, kuidas seda kõike oleks saanud kiiremini ja efektiivsemalt läbi viia, kuid proovisin kohaneda uue tempoga. Mul polnudki vaja midagi öelda, sest Maria, kes oli varem koristajana töötanud, pidas vajalikuks iga natukese aja tagant vahele pista oma «tarkuseid» ja kuidas tema on harjunud asju tegema. Samuti tundus, et kogu tema sisekõne väljendub väliskõnena. Ta noogutas konstantselt kaasa ning kordas ja tõlgendas, mida mehhiklanna parasjagu meile selgitas:
«Ahah, nii et WCd koristame sinise lapiga. Sellega riiuleid ei pühi, mhmh. Et vannitoa bakterid ei satuks tuppa, aa! Nende plekkide jaoks oleks hea valgendajat kasutada, ma lähen otsin! Ja see on siis aknapesuvedelik? Sellega saame peegleid puhastada. Mina ise olen kasutanud kätepaberit. Aa, tolmuimeja on siin, jah? Mm, Dyson, see on hea firma. Ja siin hoiate puhtaid linu. Neid, mida me kasutame voodite tegemiseks tubades. Kas ma muidu kööki ka saan mõni päev tööle minna? Mulle lubati, ma olen koristanud piisavalt.»
/nginx/o/2025/03/18/16720740t1hb899.jpg)
Tundsin, kuidas mul hakkab kannatamatusest vererõhk tõusma, kuid ei tahtnud kuidagi ebaviisakas olla. Nägin, et mehhiklanna oli ka natuke hädas oma pidevate segavate küsimustega ning lõpuks ei suutnud ma vastu panna ja torkasin vahele: «Võib-olla kuulame lihtsalt praegu ära, kuidas siin senini on asju tehtud?» Maria aga ei saanud vihjest aru ja selgitas, et kuna tema on varem seda tööd teinud, siis ta soovib oma kogemusega lihtsalt kasulik olla. Vahepeal käisime keskpäevasel meditatsioonil, millele järgnes tunnine lõunapaus, seejärel jätkus töö kella neljani.
Olin hämmingus, kui vähe me selle päevaga tehtud saime ning kuna käis pidev seletamine ja küsimine, ei olnudki võimalust mingit töörütmi leida ja meditatsioonini jõuda. 15 minutit enne tööpäeva lõppu teatas mehhiklanna, et on aeg lõpetama hakata, aeglustuda ja töövahendid ära viia, sest ega enam nagunii midagi teha ei jõua. Päeva lõpus kogunesime taaskord ümber laua, Isabella tänas meid kõiki panuse eest ning palus mõttes pühendada oma tehtud töö kellegi hüvanguks. Maria küsis selle peale, et miks ta ei või tööd endale pühendada, tema ju tegi seda tööd. Pööritasin silmi nii kõvasti, et need tahtsid silmakoopasse kinni jääda. Isabella kinnitas, et loomulikult võib ka iseendale pühendada.
Järgmisest päevast olime töötegemisel juba iseseisvamad, kuid mina, Maria ja Cecilia jätkasime ühises tiimis töötamist. Sain aru, et pean midagi ette võtma oma ärritusega Maria suhtes, sest see rikub minu enda sisemist rahu ning on tema suhtes ebaaus. Ilmselgelt ei saa ma ju panna teda teistmoodi käituma, seega pean muutma enda suhtumist. Kuna sain juba esimesest päevast kiita, et olen tähelepanelik ja õpin kiiresti, otsustasin kolmanda päeva alguses pühendada oma päevatöö neile, kes vajavad ja otsivad kiitust ja tunnustust ning keda julgustav sõna toetaks. Päeva lõpuks sain aru, et ma ei olnudki enam nii ärritunud, ning et olin pühenduse teinud Mariale – tema käitumise põhjuseks oligi ju lihtsalt soov olla kasulik, märgatud ja tunnustatud. Sealt edasi asusin algselt veidi vastumeelselt ja masinlikult, kuid järjepidevalt kiitma ja märkama neid hetki, kui Maria midagi jälle kõva häälega teavitama tuli. Tema kergelt kohmetust naeratusest sain aru, kui oluline hea sõna tema jaoks oli.
/nginx/o/2025/03/18/16720744t1h1352.jpg)
Hakkasin mõistma, et see keskus on justkui üliagara läbipõlenud kaasaegse lääne inimese rehabiliteerimine, kes on harjunud elama ajalise surve ja piitsa hirmus. Nüüd, kui välist «kubjast» ei olnud, märkasin, et olen iseenda sisemine kubjas. Kui jäin hommikul liiga kauaks hommikusöögiga venitama ja laua taha jutustama, hüppasin kella märgates ehmunult püsti ja hakkasin kiirustades asju kokku korjama. Hetk hiljem peatusin ja jäin mõttesse: kuhu ma täpselt kiirustan? Kõrvalmajja kõndimine võtab aega alla minuti, kõik teised istuvad ka alles kohvitasside taga ning midagi ei juhtu, kui me tööpäeva viis minutit hiljem alustame. Vau, milline uus vaatenurk!
Samuti mõistsin lõpuks, mida töö abil mediteerimine tähendab. Hakkasin väga nautima tubade koristamist ja voodite tegemist, hoides pidevalt mõttes kedagi, kes on ületöötanud ja väsinud ning tuleb siia metsade vahele vaikust otsima. Mis tundega ta siia tuppa tuleb ning kuidas selline väike asi nagu juuksekarv voodilinadel või prügikasti ebamugav asukoht võib sel hetkel frustratsiooni tekitada. Seega vaatasin valmis toa alati üle sellise pilguga, et kas mul oleks hea tunne siia saabuda. Nii võisin ma igast toast lahkuda hea sooja tundega, et olen endast andnud parima. Ning minu pingutused ei jäänud tähelepanuta – töödejuhataja Isabella lõi iga kord tube kontrollides käsi kokku ja õhkas (võib-olla tegi ta seda kõigiga, kuid see polnud antud hetkel oluline), et kohe näha, kui inimene teeb tööd armastusega. Punastasin iga kord kohmitsedes, et ah, mis nüüd mina, ma lihtsalt teen, mis vaja. Isabella aga pani mulle käe õlale, vaatas sügavale silma sisse ja lausus: «Ei, ei, Kärt. Seda on näha, kui inimene teeb tööd pühendumuse ja hoolega. Sinu head energiat on tuppa sisenedes tunda.» Naeratasin ja lasin lõdvaks selle eestlaslikku ah-mis-nüüd-mina-hoiaku ning lubasin endal kiitusest rõõmu tunda.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/28/16619330t1hcf9e.jpg)
Ületöötamisest tervenemise kulminatsioon saabus teisel töönädalal. Istusin üksi ühes alumise korruse tühjadest magamistubadest, ümbritsetuna puhaste linade ja rätikute kuhjadest. Olin endale võtnud ülesandeks voltida ja panna kokku vabatahtlike komplektid. See on siis kotike isiklike puhaste linade ja rätikutega, mis antakse igale vabatahtlikule, kes keskusesse saabub. Isabella oli meile õpetanud väga spetsiifilise viisi linade voltimiseks, mille õppimine oli paras nuhtlus, kuid kui see lõpuks selgeks sai, oli ilus tulemus vaeva väärt.
Muide, Isabella ei öelnud kunagi, et me teeme midagi valesti. Ta vaatas lihtsalt noogutades valesti volditud linade kuhja, tänas meid tehtud töö eest ja lausus: «Nüüd me võtame need linad ja paneme natuke teistmoodi kokku.» Minu sisemine detailidele orienteeritud perfektsionist oli aga lõpuks leidnud endale positiivse väljundi. Valisin hoolikalt linu ja rätikuid, sobitades neid värvitooniti kokku ning silusin piinliku täpsusega kõik nurgad kenasti sirgeks. Vaatasin valmislaotud komplektne ning kujutasin ette, kuidas keegi, kes saabub pärast pikka reisi võõrasse riiki ning saab endale ilusad puhtad pesud.
«Naeratasin ja lasin lõdvaks selle eestlaslikku ah-mis-nüüd-mina-hoiaku ning lubasin endal kiitusest rõõmu tunda.»
Samal hetkel, kui ma oma tööd imetlesin, astus tuppa Isabella, kes jäi tummalt seisma ning vaatas kordamööda linadehunnikuid ja mind. Tundsin end nagu väike laps, kes on just hobuse joonistamisega edukalt hakkama saanud ja presenteerib uhkelt oma tööd: «Näed, ise tegin!» Isabella asus mind taas taevani kiitma, kuid sel korral võttis ta ette ka minu iseloomu: «Kärt, see on lihtsalt nii imetlusväärne, kuidas sa teed oma tööd nii pühendunult, kui kiiresti sa oled kõik selgeks õppinud, kuidas sa juhendad ja õpetad ka teisi vabatahtlikke… Sinust on nii palju abi ning sinu ilus hing ja armastus on kõik nendes voodipesudes näha!» Selle peale läks minu sees midagi liikuma ning ma ei suutnud laviini enam takistada.
Pisarad hakkasid silma tõusma ja juba jooksidki pikad soojad nired mööda mu põski alla. Purskasin endalegi ootamatult nutma: «Isabella, mitte keegi pole kunagi mind nii palju hinnanud!» Isabella kükitas minu juurde ja nii me seal puhaste linade vahel embasime, mina tema õla najal nuuksudes. Tundsin, kuidas kogu maailma raskus langes järsku õlgadelt, kõik need aastad frustratsiooni, ületöötamist, läbipõlemist, orav rattas tühja jooksmist. Sain aru, et ma pole kuskilt otsast katki, vaid olen olnud lihtsalt valedes tingimustes. Et ma pole osanud kanaldada oma oskusi õigetesse allikatesse, et perfektsionism pole halb omadus, et südamest tulev tunnustus on edasiviiv jõud ja kui sa oled väsinud, tuleb seda tunnistada ja lubada endale puhkust.
Need lühikesed kaks nädalat olid tõesti elumuutvad. Meie kõigi jaoks, kes me seal vabatahtlikena olime. Nägin, kui oluline on elada ja töötada kogukonnana, üksteist märgates ja toetades. Ma ei tundnud end kordagi üksildasena selle perioodi jooksul. Alati oli võimalus kellegagi arutada oma mõtteid, minna koos metsa jalutama või siis istuda hoopis üksi meditatsiooniruumis, et saada natuke distantsi ja vaikust. Templi juures elavad nunnad, residendid, õpetajad ja külalised olid alati huvitatud, kuidas sul läheb. See ei olnud ameerikalik pealiskaudne viisakus, vaid nad vaatasid päriselt huvitatult sulle silma sisse ja uurisid, et kauaks sa siia tulnud oled, kuhu edasi lähed ja milline on elu kodus. On nii tore mõelda, et kusagil New Yorgi osariigis USAs on metsade vahel üks koht, kuhu olen alati avasüli oodatud.
