:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
Mis juhtub, kui paluda tehisarul kujutada, milline võiks välja näha eestlane tuhande aasta pärast? Võtsin ette väikese eksperimendi tehisarupõhise pildigeneraatori abil. Mõistagi on see kõik põnev mõttemäng, mitte täpne tulevikukirjeldus, aga just selliste mängude kaudu saame küsida suuremaid küsimusi: mis meis muutub? Mis meis jääb?
Tehisaru usub, et kui tänapäeva Eesti naine otsib tasakaalu oma juurte ja globaalse maailma vahel, siis aastal 3025 ei ole need enam vastandid, vaid ühte sulanud.
Ühelt poolt väärtustab Eesti naine pärandit – vanaema kätega kootud rahvariideseelik on kapis, sugupuu uuritud, ta oskab laulda regilaulu ja läheb jaanipäeval sõnajalaõit otsima. Teisalt võib Eesti naine töötada rahvusvahelises ettevõttes, kirjutada oma mõtteid üles inglise keeles, tellida raamatuid Amazonist ja pidada Zoomis koosolekuid kellegagi Buenos Airesest.
Eesti naine tahab aastal 2025 säilitada sidet oma kultuuriga, aga samas peab kohanema maailmaga, mis liigub kiiremini, kui jõuab kalendril lehte keerata. Ta on korraga pärimuskandja ja tulevikutooja, vahel väsinud sellest tasakaalu hoidmisest.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777927t1h0d3a.jpg)
Aastal 3025 ei vali Eesti naine enam juurte ja tehnoloogia vahel, sest need kaks on sulandunud. Tema rahvariidemuster ei ole enam pelgalt kangas – see on valgusmustritest kood, mis peidab endas infot esivanemate, rahvusmuusika ja isiklike mälestuste kohta.
Tema keel ei ole üks või teine – see on eestikeelne mõtlemine, mis liigub valguskiirusel läbi kultuurikihtide, vajadusel muutudes sekundiga sõnadeks, heliks või pildiks. Ta elab maailmas, kus piirid on lahustunud.
Keha võib olla biotehnoloogiliselt täiustatud: vastupidavam, muudetav, iseparanev. Identiteet võib olla soopõhiselt paindlikum või isegi mittesoopõhine – «Eesti naine» võib tähendada midagi palju mitmekesisemat kui praegu.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777932t1hf0cb.jpg)
Ta ei pruugi valida pere ja töö vahel, sest ühiskond ja tehnoloogia võimaldavad täiesti uusi elumustreid. Võib-olla ei olegi enam tööd traditsioonilisel kujul, vaid ta realiseerib ennast projektide, mõttevälgatuste ja koostööde kaudu.
Kui tänapäeva Eesti naine küsib: «Kuidas ma saan olla mina, kui maailm nõuab kõike?», siis Eesti naine aastal võib aastal 3025 vastata: «Ma olen kõik – juured ja tulevik, muusika ja tehnoloogia, vabadus ja kuuluvus.»
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777923t1heece.jpg)
Milline võiks olla Eesti mees tuhande aasta pärast?
Tänapäeva Eesti mees on rahulik, vastupidav, vaikne ja mõtlik. Tehisaru ennustab, et tuhande aasta pärast pole ta enam tugev vaikija, vaid häälekandja, kes oskab kuulata ja sõnastada; on osa kogukonnast mitte ainult töö, vaid ka emotsionaalse intelligentsi ja kohalolu kaudu. Ta võib lugeda põllu olukorda, lapse tervisenäitajaid või partneri meeleolu nanoandurite kaudu – aga teeb seda hoolivusest, mitte kontrollist.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777935t1hbd94.jpg)
Ta ei pea enam tõestama mehelikkust, sest ühiskond ei määra teda stereotüüpide kaudu. Mehelikkus ei ole kest, vaid mehe loodud ruum, kus on turvaline kasvada, jagada, luua.
Kui tänapäeva Eesti mees küsib: «Kuidas ma püsin tugev, kui ma tunnen nii palju?», siis Eesti mees aastal 3025 võib vastata: «Ma olen tugev just seetõttu, et tunnen. Ma olen vaikne, aga kohal. Loon ruumi, kus saab kasvada nii teine kui mina ise.»
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777937t1h5905.jpg)
Millised võiksid olla Eesti pulmad aastal 3025?
Paneme nüüd tuleviku Eesti naise ja Eesti mehe paari. Pulmad võivad toimuda näiteks virtuaalruumis, mis on loodud nende ühismälestuste põhjal: metsas, mida pole enam füüsiliselt olemas, aga mis elab alles andmejälgedes ja lugudes. Naise kleit ei ole kangast, vaid reaktiivne valgusmuster, mis muutub tema pulmatõotuse rütmis – iga sõna, mida ta ütleb, loob uue kujundi.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777938t1h3c20.jpg)
Pulmapäev algab ühise hingestatud vaikusega, millele järgneb laul, kuid mitte traditsioonilises mõttes, vaid helide, valguste ja mõtete kombinatsioonina, mida külalised tajuvad nii kuulmise kui keha kaudu.
Pulmalauas pakutakse nanopulbreid, mille abil saab muuta toitude maitseid. See aga ei tähenda, et päris toidud kaoksid. Keegi peab ju valmistama päris pulmatordi, ainult et need on nüüd tehtud 3D-printeriga, et tort oleks igast küljest ideaalne.
Pulmatõotused salvestatakse ühismälupilve, kus need jäävad järgnevatele põlvkondadele. Kohal on nii füüsilised kui digitaalsed külalised – mõned ainult holograafiliselt või mõttekujundina. Ka esivanemad ja tulevased järglased võivad virtuaalselt kohal olla, tajutavad pelgalt tunde kaudu.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777940t1h4072.jpg)
Eesti naise ja mehe abielu aastal 3025 ei tähenda omamist ega sõltuvust, vaid ühist rada, kus kumbki on autonoomne, aga avatud. Neil ei pruugi olla lapsi bioloogilises mõttes – aga neil võivad olla põlvkond-projektid: olendid, ideed, lood, mille nad loovad, üles kasvatavad ja maailma saadavad.
Nende abielu ei lõpe surmaga – sest teadvus võib jätkuda ka pärast kehalise vormi kadumist, jäädes teineteise mäluosakestesse.
Nende lubadus üksteisele:
«Ma ei seo sind endaga, vaid hoian ruumi, kus sa saad kasvada. Ma ei vali sind ainult täna, vaid kõigis aegades, kus meie teed kohtuvad. Sina elad minus ja mina sinus – seni, kuni valgus mäletab.»
Me keegi ei tea, mida tulevik toob, kuid kindlasti on see täis üllatusi, tehnoloogiaimesid ja huvitavaid võimalusi.
