/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
Teise maailmasõja keerises juhtus Eestimaal palju koledaid asju, kuid mõnes mõttes jätkus elu ka vanaviisi – ikka armuti, ikka leiti teineteist ja teinekord lõppesid suhted ootamatult traagiliselt. 21-aastane Karl Kamarik ei osanud ilmselt uneski ette näha, et temast saab esimene inimene Eestis, kellele määrab surmanuhtluse Saksa kohus. Ja seda armudraama tõttu.
1942. aasta märtsiks oli Eesti Saksa okupatsiooni all ning siin kehtis Saksa tsiviilvalitsus (Reichskommissariat Ostland), mis allus otse Kolmandale Reichile. Natsid olid Eesti okupeerinud 1941. aasta suvel, kui nõukogude väed siit taganesid. Koos Saksa haldusaparaadiga kehtestati ka Saksa kohtu- ja politseisüsteem, mis tähendas, et eestimaalased pidid alluma Saksa repressiivsele korrale ja kontrollile. Ning ka kohtumõistmine käis Saksa õiguse kohaselt, mitte Eesti seaduste alusel. Menetlused olid kiired ja ranged, sealhulgas ei oodatud pikalt ka hukkamistega.
Seda, kuivõrd Läänemaal Karuse vallas elanud Karl Kamarik end nende seadustega kurssi oli viinud, on muidugi tagantjärele keeruline öelda. Elas ta üsna tavapärast noore inimese elu – niivõrd, kui see okupatsiooni ajal võimalik oli. Töötas meiereis võimeistrina ning oli hakanud silma viskama Liine Vinkelile, kellega ta oli semminud juba 1940. aastast alates.
Asjad võtsid aga pöörde, kui intiimvahekorrale järgnes loomulik jätk – rasedus. Allikate andmetel teatas Liine raskejalgsusest Karlile alles kaheksandal kuul, mille peale soovitas viimane teha aborti, pakkus selle eest isegi raha. Liine keeldus sellest (ilmselt täiesti arusaadavatel) põhjustel. Häiritud Karli peas küpses selle peale aga jube plaan.
1942. aasta 8. veebruaril jõi meeleheitel Karl ära veerand liitrit viina, magas neli tundi, surus õhtul rusikad kasuka taskutesse ja sammus nelja kilomeetri kaugusele Liine elamisse. Läbi rehetoa akna nägi ta naist midagi kuduvat, lähedal istus ka Vinkeli isa. Seejärel võttis ta käe taskust, kust oli haaranud kaasa võetud käsigranaadi ning viskas selle läbi akna tuppa.
Õnneks granaat ei lõhkenud, kuna Kamarik ei osanud sellega õigesti ringi käia. See äpardus päästis kolme inimese elu, ehkki Karli jaoks tähendas see lõpu algust.
Esimene Saksa kohtu surmanuhtlus Eestis
Kohus Kamariku üle toimus vaevalt kuu pärast tapmiskatset, kolmapäeval, 11. märtsil 1942. Tegemist oli esimese Saksa erikohtu istungiga Tallinnas ja märgistas ühtlasi Saksa siinse kohtu tegevuse algust. Protsessi avas ametlikult kindralkomissar K. S. Lietzmann, kes hiljem jäi kohtuprotsessi jälgima terveks tunniks.
Kohal viibis ka Eesti Omavalitsuse kohtudirektori abi K. Grau. Kohtuistung toimus endise riigikogu saalis, kuhu istungi alguseks oli kohale ilmunud kohus koosseisus: eesistuja dr Michel ja kaasistujad linnakomissar dr V. Mentzel ning kohtunik Rossmann. Prokuröriks Saksa prokurör Platzer ning tõlgiks dr Vassiljev. Kaitsjaks oli määratud advokaat O. Pukk, kes protsessil esines nii saksa kui eesti keeles.
Esimesele kohtuistungile oligi määratud vaid üks süüteoasi. Kaebealuse pingil istub Massu meierei võimeister: 21-aastane Karl Kamarik. Teda süüdistatakse tapmiskatses. Seejuures toodi välja, et käsigranaadi enda juures hoidmine oli seadusevastane. Loata relvahoidmist enda juures põhjendab Kamarik sellega, et ta küll teadnud, et relvad tulevat ära anda või registreerida, kuid ta ei olevat teadnud, et see kehtib ka käsigranaatide kohta, kuigi vägede juhatus avalikult väljapandud üleskutseis oli sõnaselgelt väljendanud, et ka käsigranaadid kuuluvad äratoomisele.
Kohtus esines Kamarik külmavereliselt. Ta selgitas, et tahtis oma kallimat tappa, sest ei uskunud, et Liine just temast rasedaks jäi – ta võis jääda rasedaks ka mõnest Vene sõdurist, kellega Liine olevat vahetevahel külatänavail jalutanud ja nendega teiste külatüdrukute kombel rääkinud. Samas puudusid tal muidugi igasugused tõendid, et Liine oleks jutustamisest sõduritega kaugemale jõudnud. Süü võtab ta omaks, kuid palub viimases sõnas kergemat karistust.
Kaebealuse süüd tõendavad ka ülekuulatavad seitse tunnistajat. Prokurör nõuab kohtualusele surmanuhtlust, kuna see on korda saatnud raske süüteo. Tema kavatsuse täideminekul oleks surma saanud mitte üksnes Liine Vinkel, kelle vastu atentaat oli mõeldud, vaid ka neiu isa ja veel teisi, kes sellal samas majas viibisid. Kamariku süütegu on seda raskem, et ta käsigranaati, millega ta atentaati sooritas, seadusevastaselt enda juures varjas hoolimata sellest, et ta omakaitselasena väga hästi teadlik oli, et relvade, seal hulgas ka käsigranaatide, varjamine oli keelatud.
Prokurör juhtis tähelepanu asjaolule, et eriti sõja ajal on kohtu ülesandeks kaasa aidata, et tagala elu võiks häirimata areneda ja et ka sisemine vaenlane ei saaks kahjustavalt tegutseda. Kaitsja advokaat O. Pukk palus kohut otsuse tegemisel arvestada praegust erakordset aega, kus kommunistliku korra miljöö on inimestesse jätnud jäljed, mille tõttu kaebealuse süütegu ka osalt on toimunud.
Pooletunnilise nõupidamise järel kuulutab kohus surmaotsuse. Kohtu eesistuja märgib, et Saksa erikohus mõistab kohut Saksa seaduste põhjal, mille järgi mitte ainult tapmiste, vaid ka tapmiskatsete eest võib kohus määrata surmanuhtluse. Kõnealusel juhul leidis kohus süüaluse süüdi mitte ainult tapmiskatses, vaid ka vägivalla tarvitamises, võttes arvesse «Vägivalla kasutamise vastu võitlemise määruse», mis kõneleb süütegudest vägistamises, tänavail röövimises või pangaröövimises jt raskeis vägivalla tarvitamises relva või muude taoliste vahendite abil, ohustades sellega kaaskodanike elu või tervist. «Mis puutub kommunistliku korra miljöö mõjudesse, siis see ei saa vabandada kuritegu,» oli kohtu selge seisukoht.
Erikohtu otsusele ei ole edasikaebamist, oli ainult võimalik esineda kohaliku kindralkomissari kaudu armuandmispalvega Idaterritooriumi riigikomissarile. Patarei toimiku andmetel lastigi kusagil Tallinna lähedal metsas Kamarik koos paarikümne teise surmamõistetud mehega maha 1. aprillil 1942. Tõenäoliselt toimus see Viljandi mnt alguses (endise Raku sohvoosi lähedal), hukatud maeti ühishauda, kus peaks olema ka 1965. aastal avatud mälestusmärk.
Mis sai aga Liine ja Karli lapsest, on teadmata. Liine nimekaimu, kes sobib nii vanuselt kui piirkonnalt selle loo tegelasega kokku, leiame Genist üles küll ja näeme, et ta on abiellunud ning elanud pika elu, kuid lapsi pole talle siiski märgitud.
