Eleri: Danielisse armusin juba kolmandas klassis ja harjutasin salaja E. Viinalassi allkirja

Ele Kaldareporter-toimetaja

29. jaanuar 2024, 09:00

«Sa otsustad iga päev armastada seda inimest. Mitte et ühe korra otsustad, et hakkame käima või abiellume,» kirjeldas muusik Daniel Levi Viinalass, mida tähendab tema jaoks pühendumine. Danieli armastuslugu abikaasa Eleriga on justkui stsenaarium mõnest filmist. Nad tutvusid 1996. aastal kaheksa–üheksa-aastaste põngerjatena ning roosade dresside ja hobusepinaliga klassiõde veetles Danielit kohe oma malbusega. Põhikooli lõpus arenes sõprus loomulikult suhteks ning nüüd on nad abielus ja neil on kaks tütart.

Daniel ja Eleri on endiselt justkui armunud tuvikesed, kes vaatasid kogu intervjuu aja üksteisele sügavalt silma ja silitasid areldi kätt. Kas tõesti kukubki mõnele inimesele imeline armastus iseenesest sülle või on siin taga hoopis suur töö? Noored avaldavad, mis neid üksteise juures paelub, kuidas nad tülitsevad ja mis on nende armastuse keel.

Mida te mõtlesite, kui te üksteist esimest korda nägite?

Daniel: Eleri oli ülitubli tüdruk, õpetajate lemmiklaps, istus teises pingis ja tal oli hobusega pinal, roosad dressid. Sa olid mõnusalt malbe.

Eleri: Daniel oli kõige vaiksem poiss, sest ta ei osanud eesti keelt siis. Nüüd on imelik mõelda, et ta nii vaikne oli. Ja tal oli väga äge stiil, ta kohe eristus teistest eesti poistest. Kandis lohvakaid pükse, ameerikalikku pusa – ma mõtlesin, et sa näed väga lahe välja.

Te olite mõnda aega sõbrad. Millal armastus lahvatas?

Eleri: Mina armusin juba algklassides. Pidasin päevikut ja harjutasin seal E. Viinalassi allkirja ja unistasin. Olin nii armunud, kui teise või kolmanda klassi laps saab olla. Üheksanda klassi lõpus sai sõprusest kuidagi loomulikult midagi enamat.

Daniel: Me tundsime selliseid tundeid üksteise vastu juba varem, jah. Meil oli selline seik Kivilinna poe ees, kus ma ütlesin Elerile, et ta meeldib mulle, aga me oleme liiga noored, et käima hakata.

Eleri: Konsumi ees.

Daniel: See oli…

Korraga: Kolmas klass.

Daniel: Siis jõudis kätte üheksas klass ja polnudki enam nii noored. Kogu see teekond läks nii orgaaniliselt. Olime aasta aega enne käima hakkamist olnud parimad sõbrad, kes veetsid iga vaba hetke koos või suhtlesid MSNis. See arenes kuidagi järk-järgult ja loomulikult.

Eleri: Kui muidu on Daniel aktiivsem, siis seal me mõlemad tahtsime suhelda üksteisega.

Daniel: Võib-olla me ei tahtnud varem seda sõprust ka rikkuda. Oli tunne, et see on nii habras asi ja äkki läheb katki. Lõpuks ikka juhtus, mis pidi juhtuma.

«Sa loodad alati parimat, aga tuli välja, et see oligi parim,» kirjeldab Daniel oma abielu Eleriga. Foto: Renee Altrov

Te olite nii noored siis. Kas te olite ka üksteise esimesed suudlused?

Korraga: Ei! (Naeravad.)

Daniel: Kuid see-eest oleme viimased suudlused.

Millal te saite aru, et asi on tõsine?

Daniel: Eks see kõik kasvas järk-järgult. Mida kauem me suhtes olime, seda rohkem vähemalt mina veendusin, et me sobime nii hästi kokku. Ma õpin Elerilt nii palju ja klapime iseloomult ja meil on nii suur külgetõmme.

Eleri: Ilmselt sa ei lähe ühtegi suhtesse selle mõttega, et see nagunii ei jää püsima. Alati loodad ikka parimat. Ma arvan, et ma ei mõelnudki sellele, et see ei peaks olema tõsine.

Daniel: Sa loodad alati parimat, aga tuli välja, et see oligi parim.

Eleri: Jah. Võib-olla ülikooli esimesel aastal tuli see, et kui me oleme nüüd koos, siis oleme abieluni.

Daniel: Jah, pärast keskkooli sai see selgeks, et me olemegi kokku loodud.

Kuula ka saadet Danieliga:

Samal teemal

Naine

27. jaanuar

Suur lugu

NAISTEJUTUD ⟩ Daniel Levi avaldab karisma saladuse: see on julgus olla...

Mida teie jaoks tähendab pühendumine suhtes?

Daniel: Sa otsustad iga päev armastada seda inimest. Mitte et ühe korra otsustad, et hakkame käima või abiellume. Ma otsustan iga päev, et sa oled mulle kõige tähtsam inimene.

Eleri: Ma mõtlen, et pühendumine ongi see, et koos heas ja halvas. Kui tulevadki mingid halvad asjad – või midagi käib vahel ka lihtsalt pinda –, siis proovid näha neid häid asju.

Mida on teil üksteise juures kõige raskem mõista ning mis võib erimeelsustenigi viia?

Eleri: Daniel on alati hästi positiivne ja lootusrikas – et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vahel võib tekkida tunne, et ta ei hooli piisavalt, sest ta ei võta asja tõsiselt. Ta lihtsalt näeb lahendusi ja võtab vabamalt. Et see ei ole maailmalõpp, nagu vahel mulle võib tunduda.

Daniel: Lõpuks me vaatame ikka sama asja, aga eri tahkusid. Mina näen asju lootusrikkalt ja sina näed puudusi ja kritiseerid – mis on sinu ellujäämisinstinkt. See on minu tüpaažist nii erinev, mistõttu mul ongi seda keerulisem mõista. Me oleme aastate jooksul küll lihvinud seda ja üksteise omadused on ka veidi külge hakanud.

Eleri: Ma tahaks öelda, et ma toon välja selle teise poole. Kui sa tood välja negatiivse, siis mina toon positiivse ja vastupidi. Ma teen oma peas alati kulu-tuluanalüüsi, laon plussid-miinused ritta. See ei pruugi alati muidugi toetavalt mõjuda, et kui ta tuleb mingi ideega ja mina toon negatiivse välja. Sealt võivad tulla erimeelsused. Ja see on midagi, millega ma pean veel tegelema – teadvustama seda, et olla toetavam.

Daniel: Me mõlemad peame sellega tegelema.

Eleri: Kokku lepitud. (suruvad kätt)

«Seda me oleme õppinud abielu jooksul, et pole nii, et probleem on meie keskel ja meie teine teisel pool, vaid me võiks võtta, et probleem on meie vastane ja meie oleme koos,» ütleb Eleri. Foto: Renee Altrov

Milline on teie tülitsemisstiil?

Daniel: Siin on kolm varianti: win-win – sa tahad, et mõlemad võidavad selle argumendi, win-lose – tahad ise võita ja teist maha teha, lose-lose – tahad, et mõlemad kaotaksid.

Eleri: Mis sul on?

Daniel: Ma tahan võita ja sinu argumendid maha teha.

Eleri: Ja mina tean, et mul pole lootustki võita ja siis ma tahan, et me mõlemad kaotaksime.

Daniel: Me oleme oma tülide jooksul avastanud, et meil on sellised kombed.

Eleri: Kuid me oleme rahulikud tülitsejad. Mina hakkan nutma ja siis me räägime. Olenevalt sellest, kas on viha- või kurbusetüli, võib ka hääl natuke tõusta, aga me ei karju teineteise peale.

Daniel: Lõpuks me räägime ikkagi samast asjast. Mingi aja pärast ei saa me kumbki enam aru, miks me vaidleme, sest hoopis mingid muud asjad on välja tulnud. Olen märganud, et kuni ma pole nõus nägema asja sinu vaatenurgast, siis ka süda ei muutu. Ma pole valmis vastu tulema. Sel hetkel, kui ma olen valmis nägema asja sinu perspektiivist, läheb asi oluliselt lihtsamaks.

Eleri: Kui sa paned end teise kingadesse, siis see kindlasti aitab mõista.

Daniel: Eriti kui me oleme koos palvetanud, siis see kohe maandab ründava hoiaku ja tekib kohe see tunne, et me oleme koos selle probleemi vastu, mitte me ei võitle üksteise vastu.

Eleri: Seda me oleme õppinud abielu jooksul, et pole nii, et probleem on meie keskel ja meie teine teisel pool, vaid me võiksime võtta, et probleem on meie vastane ja meie oleme koos. Vahel on vaja ka protsessida natuke, et ma lähen teen midagi ja siis saavad esimesed emotsioonid rahuneda.

Daniel: Teisest küljest oleme märganud, et kui sa lased mingil vestlusel settida, siis see mure läheb justkui minema, kuid kas see nüüd tegelikult lahendatud saab, seda me ei tea. Sellepärast on meie stiil olnud alati, et me arutleme pikalt, kuni me jõuame kokku.

Eleri: Ma ei saa lihtsalt muudmoodi olla ka. Kui mingi asi jääb kripeldama, siis ma tunnen, et see mõjutab kõike, kogu suhtumist tervesse päeva ja inimestesse, ja ma muretsen. See lihtsalt närib seest.

Daniel: No mina hea meelega ei räägiks, aga ma tean lihtsalt, et see toob tulemust. See on vist iga asjaga nii, et kui sa oled valmis end haavatavaks tegema, siis see toobki tervenemist.

Eleri: Kui sa midagi alla matad, võib see tuua ühel hetkel kibestumuse.

Kummas leeris olete: kas suhtes peab vaeva nägema või kui suhtes peab vaeva nägema, siis järelikult on midagi mäda?

Daniel: Need inimesed, kes on meile kõige lähedasemad, on need, kellega me tunneme end kõige mugavamalt. Me julgeme olla väga haavatavad nende inimeste ees. Me elame seal kõige rohkem oma emotsioone välja, mis on loomulik. Need lähisuhted vajavad pingutust. Ma ei taha öelda, et ükski lähisuhe ei tule niisama või lihtsalt, aga minu kogemus näitab, et sa pead võitlema endale oluliste suhete eest.

Eleri: Meie moto on ikkagi, et ei ole mäda. Võitlus tähendab ju, et sa leiad aega inimese jaoks, sead selle suhte oma elus esimeseks.

Daniel: Kas sa otsustadki jätta selle suhte sinnapaika, kui tekib mingi ilge takistus, ning alustada nullist, kus on algul lihtne ja mugav, või sa oled nõus sellesse suhtesse nii palju panustama, et sellest takistusest koos teisega üle minna. Ja ma arvan, et need hetked, kus sa saad päriselt jagu mingist tõkkest, kasvatavad ja toovad teid kokku. Meie oleme seda meelt, et lähisuhted vajavad pingutust, aga iga suhe on unikaalne ja vajab sellist käsitlust, nagu just tema jaoks õige on.

Eleri: Ja vahepeal tulevad ka mingid perioodid, kus sul on rohkem aega, et koos olla. Mingitel hetkel, kus on rohkem tegemist, peab ka rohkem pingutama.

Daniel: Kogu aeg ei tohiks raske olla. Kuid tuleb ära tunnetada, kus on see hetk, millest me peame üle saama, et saaks hakata jälle loomulikumalt minema.

Eleri: Ma ei mõtle isegi seda, et peaks üle saama, vaid et hoida seda, mis on.

Daniel: Just. Ma arvan, et kõik vaikimisi lasevad liugu suhte pealt, aga vaeva nägemine võibki olla, et me võtame teadlikult hetki üksteise jaoks.

Eleri: Näiteks täna kutsusin ma Danieli endaga lõunale. Seda ei juhtu iga päev.

Daniel: See oli väga tore. Aitäh.

Eleri: Palun.

Samal teemal

Naine

1. jaanuar

Suur lugu

Merle Palmiste: ilusatel naistel on elus ainult kaks probleemi (11)

Suhetes ei saa kunagi üle sellisest teemast nagu armukadedus. Kuidas te sellega toime tulete? Ja kas teil on vastassoost sõpru?

Eleri: Mina olen kindlasti armukadedam. Ma ei tea, kas Daniel üldse on armukade. Võib-olla laste peale (naerab).

Daniel: Me ei tegele päevast päeva sellise teemaga. Aga vastassoost inimestega suhtleme me palju.

Eleri: Meil on vastassoost sõpru, aga nad on ka kõik abielus, eriti mul. Danielil tuleb oma töös ja üritustel rohkem vastassooga suhtlemist ette. See on tekitanud minus armukadedust, aga enam mitte. Seda oli rohkem, kui olingi lapsega kodus ja tundsin, et mu elu on igapidi muutunud. Siis tekibki rohkem selliseid mõtteid.

Daniel: Õnneks enam pole päevakajaline teema.

«Eesti laulule» unelauluga

«Ma teadsin, et «Over the Moon» on minu enda jaoks eriline, aga ka teised inimesed on sellega samastuma hakanud,» kirjeldab Daniel pala, millega ta 17. veebruaril Eesti Laulul võistlustulle läheb. «Iga laul peab leidma üles oma inimesed ja mul on hea meel, et see laul on seda tegemas.»

Kuidas lugu aga sündis? «Hakkasin seda laulu ümisema lastele unelauluna ja sealt see arenes. Ümisesin üht viisi, mis mind mitu õhtut kummitanud oli, siis hakkasid juba sõnad tulema. Mõni aeg hiljem sattusin stuudiosse koos Victor Crone ja Vallo Kikasega, kellega mõtlesime, mis laulu kirjutada võiks. Käisin selle mõtte välja ja nad olid kohe teemas, ehkki ma imestasin, et nad on unelauluga nõus.»

«Enne stuudiosse minekut läksime sööma ja Victor tundis, et tal kurgus sügeleb. Tal on pähkliallergia ja tuli välja, et toidul oli pähklitega mingi kokkupuude. Ta tegi endale kohe süsti ja pidi haiglasse minema, kuid temaga sai kõik korda,» kirjeldab Daniel, et kõik ei kulgenudki nii sujuvalt.

«See kõik toimus enne suve, kuid siis tuli «Eesti laul». Ja mul oli äsja album välja tulnud, tuur tehtud. Aeg puhata ja võtta vabalt. Aga mulle tuli millegipärast just see laul meelde. Kõige jaburam mõte on saata lauluvõistlusele unelaulu. Seal on ju ikkagi kärts-mürts, mustkunst, keegi tuleb leekides lavalt alla – see tundus nii vastuoluline. Ja järsku ma sain teada, et see pääseb otse finaali. Mingi laul võib olla sinu ja su pere jaoks oluline, aga ma ei eeldanud, et see peaks kõigile meeldima. Võib-olla oligi asi selles, et ma ei läinudki suurt hitti kirjutama. See tuli südamest ja võib-olla selles see võlu ongi. Olen saanud inimestelt nii palju tagasisidet, et neil tekib klomp kurku või kananahk.»

Mis on teie armastuse keel? (Armastuse viis keelt: teenimine, julgustavad sõnad, kingitused, füüsiline puudutus ja kvaliteetaeg).

Eleri: Mul vahepeal muutub. Muidu on mul olnud teenimine, sest ma ise näitan armastust välja sellega, et ma koristan, teen süüa, hoolitsen. Vahel on mul ka julgustavad sõnad. Lõpuks on muidugi kõik hea – tahaks natuke kõike.

Daniel: See oli nii naiselik vastus: tahaks seda ja seda, tegelikult kõike. Eks me olemegi kombo sellest kõigest sõltuvalt olukorrast ja ajast. Minul on füüsiline puudutus … julgustavad sõnad on ka head. Kui me oleme koos, siis me ei pea isegi rääkima, vaid piisab sellest, et Eleri lihtsalt silitab mind. Siis ma tunnen, et ma olen armastatud.

Eleri: See oli vihje, jah? (Teeb pai.)

Daniel: Samas mina võin sind mingi tund aega silitada ja sa ikka ei tunne end armastatuna. Kui kodu on must ja ma lihtsalt silitan sind, siis see on sulle mõttetu.

Eleri: Kui panna need keeled järjekorda, siis koristamine näitab mulle kindlasti rohkem, et sa hoolid minust.

Mida abielu tähendab teile?

Daniel: See tähendabki pühendumist ja ühist elu. Ja ma tahan toetada sinu unistusi ja sina minu omasid. Me ütlesimegi üksteistele jah.

Eleri: Nii ilusti sõnastatud. Kristlastena oli meil ka see põhimõte, et enne abielu me ei ela koos. Me hakkasime käima 2004 ja 2011 abiellusime ning kolisime kokku. Meie pulmaöö oligi uues kodus ja esimest korda koos. Nii et abielu tähendas meile ka seda, et me hakkamegi koos midagi ühist looma.

«Ma olen mõelnud, et kui isad on tütardele esimesed eeskujud meestena, siis sellega on hästi,» kiidab Eleri Danielit. Foto: Renee Altrov

Teil on kaks tütart. Mis on tütarde kasvatamisel suurimad hirmud?

Daniel: Minu suurim hirm on, et äkki nad ei arva, et on piisavalt ilusad või kardavad, et nendega on midagi valesti. Et nad hakkavad end kellegagi võrdlema ja tundma oma identiteeti selle kaudu, et nad peavad olema ilusamad, kui nad juba on. See on nii suur lõks ja ma soovin, et nad ei peaks seda kunagi kogema või tundma.

Eleri: Väiksemale tütrele Ellale meeldib kleite vahetada ja siis läheb küsib uue kleidiga: «Issi, kas ma olen ilus?» Ja siis Daniel küsib: «Kas sa tead, mis sind tegelikult ilusaks teeb?» Ja vanem tütar hüüab: «Jaa, ma tean, meie süda!» Daniel on tõesti algusest peale seda öelnud, et välimus või ükski riietus ei tee ilusaks, vaid sinu süda ja kuidas sa teistesse suhtud ja kui lahke sa oled.

Daniel: Kui nad ütlevad, et neil on väga ilus kleit või kroon või muu, mille kohta nad tunnevad, et see muudab nad ilusaks, siis me alati ütleme, et tõepoolest, see on imeilus. Kuid sellesse kleiti võivad tekkida augud, see võib mudaseks saada. Isegi meie nahk läheb kortsuliseks, juuksed lähevad halliks ja tulevad peast ära – aga hea süda teeb meid elu lõpuni ilusaks. Soovin, et nad saaksid sellest sõnumist üdini aru ja kui neil ka on omad võitlused ühel või teisel moel, siis midagi jääks meelde.

Eleri: Ma olen mõelnud, et kui isad on tütardele esimesed eeskujud meestena, siis sellega on hästi. Daniel on väga hea eeskuju neile. Kuid väljakutse iseendale on see, et kas ma ikka teen piisavalt. Vahel kui nad mängivad rollimänge ja ütlevad midagi lahket teineteisele, siis ma mõtlen, et väga hea, et nad on seda õppinud. Kui nad aga käratavad, siis ma mõtlen, et nad jällegi on seda ju minult õppinud. Nad imiteerivad seda, kuidas mina nendega suhtlen. Kuid see hirm on ilmselt üldiselt lastekasvatusega seotud, mitte vaid tütardega.

Mida te olete oma vanematelt lastekasvatusest üle võtnud?

Eleri: Kui me enne rääkisime armastuse keeltest, siis mu ema on samuti kogu aeg väga teeniv olnud ja nüüd ka minu lastega. Isa on mul aga alati olnud väga ettevaatlik ning olen ka selle üle võtnud.

Daniel: See on ka viis, kuidas sa neid armastad. Ma olen võtnud oma vanematelt palju eeskuju. Meil olid alati kodus toidupalved ja nüüd ka meie võtame enne igat toidukorda hetke, et olla tänulik, et meil toit laual, kodu, perekond. Need on väiksed, aga suured asjad.

Samuti külalislahkus. Meil kogu aeg kodus võõrad inimesed tulid ja läksid. Uks oli lahti, keegi ikka tuli õhtusöögile või meile ööbima. Läksin koolist koju ja kunagi ei teadnud, kes kodus on. Teismelisena see muidugi häiris mind, aga praegu ma tahan, et meie kodu oleks samamoodi kõigile alati avatud.

Eleri: Ja sa mürad lastega. Ma mäletan algklassidest, et sinu isa ka alati müras lastega põrandal maas.

Kuidas teie lastel nutiseadmetega on?

Daniel: Õnneks nad veel pole sealmaal. Kuid nad kindlasti näevad, kui palju meie nutiseadmetes oleme ja kujundavad oma arusaama sellest, nii et me proovime olla teadlikud.

Eleri: Vanem tütar oskab kaamerat telefonis lahti teha ja teeb Danieli Instagrami videoid järele. Nii et midagi nad õpivad, aga endal neid nutiasju pole. Multikaid vaatavad telekast hommikuti pool tundi. Pole lasknud neil ka autos olla telefonis. Oleme mõelnud, et kui anda ühe korra, siis hakkavadki nõudma. Praegu nad isegi ei tea, et on võimalik autos telefonist multikaid vaadata.

Daniel: Nii lihtne on teha mingeid otsuseid vastavalt sellele, mis on mulle kui lapsevanemale sellel hetkel kõige mugavam. Selle filtri võiks ka lasta oma otsustest läbi, et mis on lapsele kasulik viie või kümne aasta pärast. Kui me oleme autos või restoranis laua taga, siis me ei anna neile multikaid vaadata, sest see on meie pere ühine aeg, kus me oleme koos, vaatame üksteisele otsa, ajame juttu, joonistame kasvõi.

Mis teile üksteise juures kõige rohkem meeldib?

Daniel: Sa hakkasid juba algklassidest silma oma siirusega. Sa suudad alati jääda iseendaks. Su väärtused on paigas, sa hoolid inimestest, su võime panna end teise inimese olukorda on täiesti hämmastav – see julgustab mindki rohkem teisi märkama. See, kuidas sa meie perekonda armastad ja teenid meid nii hästi oma armastuse keele kaudu. Näitad seda nii palju meile välja. Sul on hea huumorimeel, sa oled naljakas ja lõbus. Sa ise ei algata kuigi palju seiklusi, aga kui seiklemiseks läheb, siis sa oled alati teemas. Ja muidugi oled sa ilus inimene – nii südamest kui ka väljast. See on mulle suur õnnistus ja au, et saan sinuga elu jagada ja meil on ühine teekond. Ja kõige põnevam on alles veel ees.

Eleri: Sinus on nii palju häid omadusi, aga esimesena tuleb mõttesse, et sa julged unistada ja mõelda kastist välja. Kui minu praktiline meel kahtleb, kas see on isegi võimalik, siis sa leiad, et kui takistusi pole tulnud, siis on kõik võimalik. Paljud ägedad asjad on teoks saanud, sest sul on visioon või sa näed, et millestki võib midagi saada. Sa oled andekas nii paljudes asjades. Musikaalselt, kujundamises, sa oled maitsekas, tark – sa tead maailma asjadest nii palju, kuigi ma ei näe, et sa otseselt uudiseid loeks. Sa lihtsalt haarad hästi kiiresti, oled õppimisvõimeline, näiteks keeli sa ka haarad. Ma imetlen ka, milline isa ja abikaasa sa oled. Sul jääb kõikide rollide jaoks aega. Sa suudad enne veel mürada lastega, kuigi pead 15 minuti pärast minema esinema. Suudad end väga hästi ümber lülitada, oledki hetkes ega mõtle, mis tulevikus saama hakkab.

Samuti su huumor ja hooliv armastav süda. Juba Tartu ajal, kui me veel abielus ei olnud, nägin ma, kui sa olid noortejuht ja kodututele jalanõusid muretsesid. Ja su usk ja väärtused. Sa juhid meie peret hästi. Loomulikult oled sa ka väga seksikas mees. Ja mul on hea meel, et kui kuskil juuksekarvad vedelevad, siis ei pea mind süüdistama.

Daniel: Lõpuks see kõige tähtsam asi.