Eestlane seljakotiga Senegalis: siis võttis ta krediitkaardi enda kätte ja vaatas seda nii ühelt kui teiselt poolt

Christin Krassajakirjanik

Talvis Lankots ja Kaisa Kuusmaailmarändurid

7. veebruar 2024, 15:00

Uuendatud 7. veebruar 2024, 14:48

Eestlasest reisisellil Talvis Lankotsil on ainuüksi eelmise aastaga kogutud passi 52 riigi tempel. Oma elukaaslasega, kellega tal on muideks ka uhke plaan külastada igat maailmariiki, peavad nad Instagramis ja Facebookis vahvat reisiblogi tripi.me. Täna jagab ta lahkesti Postimehe lugejatega oma äsja asetleidnud seiklust Senegalis.

Maandun Dakari lennujaamas varahommikul kell 2.30. Järjekord on pikem kui pikk poiss. Võiks olla üsna lühike, kui iseteenindusboksid toimiks kõikide passidega, mitte ainult üksikutega. Seega 1,5 tundi ootejärjekordades, sealhulgas nii passi- kui ka pagasikontrollis, ja magamata öö saab loodetavasti peagi lõpu.

Rännumees Talvis Lankots. Foto: Erakogu

Lennujaama ees on nagu ikka hunnik taksosid. Guugeldades selgub, et öine takso võiks maksta 20 000 CFA (Lääne-Aafrika franki, u 30 eurot). Esimene, kes mu varrukast kinni haarab (tegelikult on siin piisavalt soe ja varrukaid mul T-särgil peaaegu et polegi), pakub head diili 45 000 Lääne-Aafrika frangi eest.

«Oi, nii kallis,» vastan juba nagu kogenud turist. Loomulikult pean korduvalt veel hinda alla küsima, kuni jõuame summani 15 000 franki (23 eurot). Aga just siis tuleb ametliku takso esindaja ja ütleb, et ma selle võõra nässiga ei läheks ning valiksin ikka ametliku taksojuhi. Olgu nii, sest sedasi tundubki öisel ajal tundmatus Aafrika riigis veidi usaldusväärsem. Ainult nõuan, et hind jääb samaks, nagu eelmise seltsimehega oli kokku lepitud ehk 15 000 franki. «Diil,» vastab härra ja juhatab mind taksosse. Taksojuhiga räägin üle, mis hind oli, ta noogutab pead ja asub teele.

Kirev ja suminat täis elu bussjaama ees. Foto: Erakogu

Paarsada meetrit edasi keset pimedat vaikust seletab taksojuht prantsuse keeles, et hind on ikkagi 20 000 franki ja asi mutt. Imestab veel, et ma ei räägi nende keelt – tema pole inglise keelt isegi kuulnud. Õnneks on kell liiga palju (või vähe), seega, mis seal ikka vaielda ja lepin kallima hinnaga.

Näitan juhile GPSilt, kuhu vaja minna. Algus on ju lihtne, lennujaamast tunnike linna ja oledki peaaegu kohal. Kui aga vaja õigesse punkti jõuda, siis läheb juba keeruliseks. Mul on eSIM, seega on internet täiesti olemas. Helistan öömaja tädile ja ulatan telefoni juhile. Tundub, et ta saabki aru, kuhu minna. Näitan ka oma GPSilt, aga seda vaatab ta ainult korra, justkui ei saaks aru. Ja nii ongi. Küsib peale seda, kui on mitu kvartalit ringi sõitnud, kuhu ikkagi minema peaks. Lõpuks saame peale 20-minutilist lisatiirutamist minu GPSi abiga kohale. Nagu selgub, siis Senegali kodanike kirjaoskus (võib öelda ka, et GPSi kasutamise oskus) on kõigest 57,7 protsenti eestlaste 99,8 protsendi vastu. Seega anname andeks.

Samal teemal

Reis

9. jaanuar 2024

Suur lugu

PÖÖRANE TAI ÖÖELU ⟩ Kuidas eestlanna sattus jubedasse Bangkoki stripiurkasse ja sealt põgenes (2)

Öömaja asukoha tuvastamisega oli juba muideks enne pisut keeruline. Google näitas nime järgi üht kohta, aadressi järgi oli öömaja aga kilomeetreid teises suunas ja GPS koordinaatide järgi veel kolmandas kohas. Viimane osutus siiski õigeks.

Jõuan öömaja korterisse ja tädi selgitab, et peab ikka mulle kahjuks teise ja palju kehvema toa andma, kus pole isiklikku WC-d ega dušši, käterätti, konditsioneeri ega ühtegi muud lubatud asja. «Üks prantsuse paar ei tahtnud välja kolida,» kõlab vabanduseks. Mis seal ikka, soovin endale head und, sest kes see magades ikka vetsus käib, lohutan ennast. Etteruttavalt võin öelda, et karma saab need «kurjad prantslased» kätte.

Senegal on tugevate kontrastide maa, kus hobune on ikka veel aus transpordivahend...

Nimelt ühel õhtul kuulen välisukse kella ja nii korduvalt, umbes mõnekümnel korral mitme tunni jooksul. Ma ei tee sellest suurt numbrit, sest keegi on alati ukse lahti teinud. Mingil hetkel kirjutab öömaja tädi, et ma välisukse lahti teeks, sest prantslased on seal juba 4 tundi ukse taga passinud ja mind oodanud, et ma neile ukse avaks, kuigi ma ise ei teadnud sellest midagi. Prantslased pääsevadki lõpuks kella 22.30 paiku sisse.

Foto: Erakogu

Hommikul või tegelikult juba lõunal peale ärkamist on juba parem tunne, sest on ju magatud, mis sellest, et vetsus peab käima kahasse naabritega ja WC-paberit pole. Seda tuleb ise kuivatusruumist virutada või endaga kaasa võtta. Plaanis on minna La Rosa (Retba) järve äärde, mis peaks olema üks väheseid looduslikult roosat värvi veekogusid maailmas. Roosa värv tuleb järves olevatest bakteritest ja seal on kohati kuni 40-protsendiline soolasisaldus. See värv tuleb esile kuival perioodil, eriti aga jaanuari lõpust märtsini. Seega on täitsa õige aeg külastamiseks.

Minna tuleb jällegi taksoga, sest need on kuidagi «erilised» siin. Kirjutan taksojuhile tõlkeäppi ilusa ja lihtsa prantsuskeelse teksti: «Tere, soovin minna La Rosa järve äärde ja tagasi. Kohapeal olen kaks tundi. Sinna minnes soovin käia läbi bussijaamast, et osta pilet ja võtta sularahaautomaadist raha välja. Palju see kokku maksab?» Lihtsamat teksti annab ju leida.

Autopesu peale pole siin küll mõtet kulutada vett ega raha. Foto: Erakogu

Esimesed kaks taksot keelduvad. Miks? Ei tea. Kolmandaga hakkab juba kujunema. Vaatab mu telefonist prantsusekeelset selgitust, veerib tähthaaval umbes kuus kuni seitse korda läbi, aga aru ei saa. Huvitav, kas ma kirjutasin liiga segaselt või Google tõlgib valesti? Juht annab siis mööduvale koolipoisile telefoni ja palub ära tõlkida, mille järel on diil tehtud ja hinnaks kujuneb 35 000 franki (53 eurot). Asume teele.

Teeme kokkulepitud vahepeatuse bussijaamas ja küsin kassas bussipiletit naaberriiki Gambiasse Serekundasse. «Ei, meil ei ole selleks kuupäevaks pileteid, aga hilisemateks kuupäevadeks saate osta siit kõrvalkassast.» Teise kassa juures küsin uuesti piletit samaks kuupäevaks ja saan rõõmsalt vastuseks, et muidugi on pileteid saada. Pileti hinnaks ütleb koos praamiga 15 000 franki, aga maksan millegipärast vaid 13 000 franki (see tähendab, ulatan 20 000 franki ja ta annab tagasi 7000 franki). Kõige tipuks on tšekk hoopis kolmandale summale – 12 000 frangile. Milline neist kolmest summast õige on, ei teagi. Kusjuures kassades juhtub esimest korda nii, et minu ees on keegi, kes räägib inglise keelt. Korraks veidi lohutab, kuna tekib tunne, justkui räägiks oma emakeeles.

Samal teemal

Reis

18. jaanuar 2024

Suur lugu

PARIISI SÜNDROOM ⟩ Miks tabab mitmeid Prantsusmaad külastavaid turiste ootamatu haigus? (2)

Seejärel otsejoones La Rosa järve poole. Otse loomulikult ei oota ma sujuvat sõitu. Mul on alati GPS lahti, et ikka teada, kas suund on õige. Vastvalminud tee ja ilma ühegi ummikuta. Äkitselt aga keerab juht paremale. No ju on vaja. Muudkui sõidab ja sõidab läbi tiheda asula otse ummikusse ja lõpuks tuleb 30-minutiline ring. Miks? Tundub, et neil on mälu järgi vana sissesõidetud rada ja uus tundub liiga kahtlane või lihtne. GPSi siiani ükski taksojuht ei ole kasutanud. Otsustan tagasiteel talle GPSi võlusid näidata.

La Rosa järve ääres tõlgin äpiga juhile paar rida, kuigi ta väga ju lugeda ei oska, nagu olen aru saanud. Vehin käte-jalgadega juurde, et olen kaks tundi siin ja peale seda põrutame tagasi. Siis hakkab aga suur kisa ja kõigest täpselt aru ei saa. Igatahes tekib trobikond kohalikke turismiputkade poisse, kes oskavad ka «minu keelt» ja tõlgivad ära, et tema tahab ikka raha juurde, sest ta peab kaks tundi siin ootama. Näitan poistele oma tõlget ja ütlen, et leppisimegi nii kokku. Poisid on õnneks minu poolt, sest hind pidi õiglane olema ja umbes nii siin taksodega ka käiakse. Aga kisa läheb järjest suuremaks ja läheb üle tuliseks karjumiseks. Ütlen siis neile, et tulen kahe tunni pärast, te vaielge senikaua omavahel (minu) asjad selgeks.

Retba järv Senegalis. Kas järv vastas sellisele pildile ka tegelikkuses? Foto: Vera Larina / Shutterstock

Jalutan lootusrikkalt roosat vett vaatama, aga selgub, et see roosa pole mitte roosa, vaid tavaline kolepruun. Selgub, et siin oli 2022. aastal üleujutus, mille järel on järv vaid harva roosat värvi. Kahju. Siis ju polegi midagi vaadata. Saab küll kaameliga sõita, ATVga rallida ja paadiga pruuni järvevett vaadata, aga lähen otsin parem restorani. Kohalik «turistipüüdja» meelitab mind kõige paremasse kohta. Avan menüü, aga hinnad ei ärata usaldust, sest siin pidi hea hinnaga kohalikku järveandide toitu saama. Lähen jalutan veel ringi ja leiangi umbes kolm korda odavamate hindadega samaväärse restorani. Ainus häda on aga see, et mõnekümnest toiduvalikust on ainult üks järel – krõbekana riisi ja praesibulaga (3 000 franki ehk 4,5 eurot). Maitseb hästi, aga ei tahaks kööki piiluda, sest siinkandis on kõik kuidagi veidi lipa-lapa. Õnneks pole kuuma toiduga üldiselt muret.

Senegal on mitmekesise kultuuripärandi ja kauni loodusega riik Lääne-Aafrikas. Selle pealinn on Dakar ning terves riigis kokku elab ligikaudu 17 miljonit inimest.

Huvitavad faktid: 

Senegal on koduks Gorée saarele, mis oli kunagi oluline orjakaubanduse keskus. Tänapäeval on saar UNESCO maailmapärandi nimistus.

Riik on tuntud oma muusika poolest, mille kuulsaim žanr on Mbalax. Seda populariseeris maailmamuusika staar Youssou N'Dour.

Senegali rahvusspordialaks on jalgpall, millega nad on saavutanud rahvusvahelistel võistlustel märkimisväärseid saavutusi.

Peale kahetunnist ringisiblimist lähen taksosse. Juht on maha rahunenud, aga seletab ikka mingit arusaamatut juttu. Ignoreerin ja esialgu õnnestubki. Lähen tõlkeäpiga uuele katsele: «Soovin sularahaautomaadist raha välja võtta» ja näitan oma krediitkaarti. Juht võtab krediitkaardi enda kätte ja vaatab nii ühelt kui teiselt poolt, aga tema jaoks jääb midagi segaseks. Et milleks see plastijupp vajalik on? Igatahes sõidame tagasi Dakari poole, seekord minu GPSi näitude järgi, kuigi see ei tekita temas usaldust ja ta küsib korduvalt kohalikelt teed. Seekord GPS võidab ja otseteed mööda ilma 30-minutilise ringitiirutamiseta jõuame pealinna.

Siiski ei reageeri mees mu korduvale sularahaautomaadi jutule, kuni teen selgeks, et ega ma enne ju raha ei saa maksta, sest see on vaja kõigepealt välja võtta. Lõpuks saab ta aru ja hakkame automaati otsima. Esimene automaat ei tööta, järgmises pangas ei saa valuutat vahetada ega pole ka automaate. Leian Google’i abiga lõpuks ühe tõsiseltvõetava koha ja saamegi suure hädaga tehingu tehtud. Jään endale kindlaks ja lisaraha ei maksa ja üllatuseks on ka taksojuht rahul.

Aga muidu on Senegal tugevate kontrastide maa, kus hobune on ikka veel aus transpordivahend, islamiusk laialt levinud, autod sõidetakse viimseni ribadeks ja elu on üllatavalt turvaline.