:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Mis saab pisikesest tüdrukust, kes jääb ilma oma emast-isast? Keda kimbutavad paanikahood? Karmen Pedarut pole elu just hellitanud. Kuid tema ammutas katsumustest tahtejõudu ja pööras ärevuse loominguks. Maailma tippmodellide sekka jõudnud Eesti kaunitar võidab aina enam tuntust ka oma siidist kallistusega, mida kanda just kodus.
Supermodell Karmen Pedaru karjäär sai alguse 2005. aastal. Esimest korda kõndis ta moelaval 2007. aastal. Aasta hiljem esines ta New Yorgi moenädalal juba 43 show’s. Kuid kiire edu pole kunagi Karmeni pead segi ajanud – ta teab täpselt, kus on tema väärtused ja süda. Karmeni soovil ütleme teineteisele sina.
Väikesest Eesti külast pärit naine on aastate jooksul saanud palju ülemaailmset tähelepanu, ja pole kahtlust – Karmen Pedaru kuulub juba täna stiili- ja moeikoonide sekka. Aga mitte ainult! Karmen Pedaru üllatas hiljuti ka omanimelise pidžaamabrändiga, mille taga peitub põnev ning eriline lugu.
Oled öelnud, et siidist pidžaama selgapanek mõjus sulle kui teraapia. Mis tunnete eest sa kaitset või vabanemist tahtsid leida?
See võib kõlada natuke klišeelikult, aga see tuleneb mul ilmselt lapsepõlvest. Mul oli lapsepõlves väga vähe armastust, keegi ei kallistanud kunagi, ja õrnust oli ju kuidagi vaja. Imelik öelda, justkui pidžaama seda kõike tooks, aga sa tõepoolest tunned nii. Pidžaamat selga pannes ununevad stress ja mured. Eesmärk oligi tuua rahulolu, mugavust ning veidi rõõmu inimeste ellu ja ka endale.
/nginx/o/2024/10/03/16395711t1hbfb3.jpg)
Miks keegi ei kallistanud?
Elu lihtsalt oli selline. Mu ema suri, kui olin alles väga väike tüdrukutirts. Isa mul ei olnud, aga see-eest oli mul vanaema. Ta oli super, aga selleaegsed kasvatusviisid lihtsalt olid teistmoodi. Inimene ei teadnud, kuidas last paremini kasvatada, et soojust ja lähedust oleks ka vaja. Vanaema andis endast alati parima. Näiteks on mu teatripisik temalt saadud. Aga mõnikord jäi seda hellust lihtsalt väheks.
Kuidas meil praegu on maailmas seis puudutuste ja lähedusega? Meil on küll komme kallistada, aga sageli on see kallistus hingetu ja mehaaniline.
Juba see ütlus: «Kuidas sul läheb?» Me väga ei mõtle selle peale. Küsime inimeselt, kuidas sul läheb, ja juba pöörame otsapidi ringi. Kallistustega on sama, väga ei näe, et keegi tõesti kohal oleks ja sind kaua hoiaks. Eestis on vist rohkem käesurumist ja niisama tsautamist.
/nginx/o/2024/10/03/16395354t1h32d3.jpg)
Karmen, sa oled edukas modell olnud 18 aastat. Kust tuli mõte hakata just pidžaamasid disainima?
Abikaasa ütles mulle, et peaksin seda tegema. Mäletan, et vingusin pidžaamade pärast alati, ja siis ta küsis, et miks ma ei tee neid siis ise. «Sa ju joonistad iga päev ja sa kannad ju neid pidžaamasid. Pane see kõik kokku, tee ise need mutrid ja hakka tegema.» Sain sel hetkel aru, et kui otsin loomingulist väljundit, mis oleks täiesti mina, siis siidist pidžaamad ongi see! See hetk, kui tuled pärast pikka tööpäeva koju, võtad riided seljast ja viskad siidpidžaama selga – see oli parim tunne üldse. Ja nii see peale hakkaski.
See tuli sellest, et väikesest peale, tänu lapsepõlve traumadele, ma joonistasin hästi palju ja see aitas mul paanikahoogusid maandada. Kuid mul on olnud mõte ka kehaõlisid teha. Mind paelus männilõhn ning armastan männimetsa. Aga kui ma hakkasin uurimistööd tegema, sain aru, et see valdkond siiski ei ole mulle südamelähedane. Ma olen pigem hea klient kehaõlidele, aga mitte nende looja.
/nginx/o/2024/10/03/16395714t1h8bee.jpg)
Mis siis tavalistel pidžaamadel viga on?
Mul on üks lugu, kus ma sain aru – iga pidžaama ei tööta! Tulin just Pariisi moenädalalt, olin väga väsinud, mul oli 40-kraadine palavik. Ainus, mis ma tahtsin, oli jõuda koju, käia pesus, panna pidžaama selga ja terveneda. Aga kuna mul olid need «naiste probleemid» ka samal ajal, siis ma olin veidi turses, ning kujutad ette – pidžaamapüksid ei läinud mulle enam jalga! Need ei veninud ja ma hakkasin lohutamatult nutma. Ise mõtlesin, et oh my god, ma nutan mingite pidžaamapükste pärast.
Väga paljudel on esiosas värvel ja kumm ainult taga, mina tegin üleni elastse, et oleks tingimata mugav. Ja teine teema on taskud – vahel need on, vahel pole. Mõnikord ei tea, mida kätega teha või kuhu neid panna – siis paned need lihtsalt tasku. Aga eks see alati oleneb ju inimesest – mis kellelegi meeldib.
Sa ise ütled – pidžaama on ideaalne riietus, millega kodus olla.
Ma ise tõesti elangi nendes. Saan selles kõike teha – süüa teha, raamatut lugeda, magada. Aga miks mitte külalisi vastu võtta? Hästi mugav ja piisavalt elegantne ja sõpru hea kallistada. Ma ise mõtlen enda jaoks, et disainin asju kodus kandmiseks. Aga tihtipeale jalutavad mulle minu loodud siidpidžaamad vastu ka mõnel peol või tänaval, kõrged kontsad all, miks mitte!
/nginx/o/2024/10/03/16395713t1h3b2e.jpg)
Inimesed valivad asju alati tunde pealt. Sul peab tekkima mingi tugev emotsionaalne side. Asju on maailmas nii palju, et sul ei ole neid vaja, kui mingit tunnet ei teki. Mis on sinu emotsionaalsed laengud, mida sa oma disaini sisse peidad?
Kui sa mõtled pidžaamast, siis sa mõtled ju mugavusest, pikale päevale järgnevast lõõgastusest. Tahan, et oleks mugav kanda, värvid pakuks midagi meeltele, ja nauditav puudutada. Siidi eelistest saadki aru puudutades! Ma oleksin võinud teha ka polüestrist või mingist odavamast materjalist. Aga ma tahtsin teha kvaliteeti. Alguses ma ei teadnudki, mis on mooruspuu siid, aga kui seda esimest korda puudutasin, olin sekundiga müüdud. Ja siis tahtsin loomulikult, et iga detail oleks kvaliteetne. Jah, loomulikult on sellel ka kõrgem hind, aga vähemalt on see miski, mis peab palju aastaid vastu, selle ilu ei tuhmu ning saad oma pidžaamast pikka aega rõõmu tunda. Sama on ka pakendiga – ka see peab olema midagi meeltele, nagu kingitus, mis täidab su rõõmu ja heaoluga. Vaata galeriid Karmen Pedaru loomingust ja vestlusõhtult Lartusis, kus on võimalik tema siidist pidžaamasid oma käega katsuda.
Mooruspuu siid – mille poolest see eriline on? Vahuveinil ja vahuveinil on ju kilomeetripikkune vahe.
Mooruspuu siid on üks kvaliteetsemaid siide maailmas, üks vastupidavamaid ja pehmemaid. Nende siidiusside dieediks on ainult mooruspuu lehed. Ja siidi tootmisel suhtutakse ussidesse hellalt, nad jäävad tootmisprotsessis ellu.
Sinu kollektsiooni kõik mustrid on unikaalsed. Räägi, kuidas need sündisid?
Need olen kõik ise joonistanud, nii hästi, kui ma suudan neid liblikaid joonistada. Samuti need värvikujundid. Triibud olen ka oma käega teinud. Paljud mustrid on sündinud kollaažis – olin nagu väike laps selles protsessis, võtsin käärid ja liimi ja hakkasin orhideesid suurele taustapaberile sobitama. Mul oli terve elutuba pilte täis, kogu aeg käisin ringi, trampisin peal ja mõtlesin, kuidas ja mida teha. Vahepeal võtsin inspiratsiooniks pokaali veini.
Mitu töötundi sa kollektsiooni loomisesse paned?
Ilmselt iga sekundi. Kogu aeg mõtlen ja ammutan välisest maailmast inspiratsiooni, kasvõi taksoga sõites. Ikka hakkavad silma inimeste huvitavad rõiva- või mustrivalikud. Hoiad lihtsalt silmad lahti, kogu aeg ei pea telefonis olema. Kõige paremad inspiratsiooniallikad on filmid ja raamatud. Disainer ma ei julge enda kohta veel öelda, see on liiga uhke tiitel.
Ometi see, et olla kunstnik või disainer, eeldab vaid üht – et süda on õige koha peal, ja julgus ennast väljendada.
Tegelikult nii ju ongi. Kõik maailmakuulsad teosed sünnivad siiralt sellest, mis inimese enda seest tuleb. Sa ei pea olema otseselt hea selles. Su käsi võib väriseda, aga see on sinu looming. Sarnaselt nagu sina ei mõtle keegi teine.
/nginx/o/2024/10/03/16395716t1hbadc.jpg)
Joonistamine oli sinu jaoks nagu teraapia. Kuidas see toimis?
Kui mul tekivad paanikahood, hakkangi lihtsalt kritseldama ja lasen end värvidest kanda. Mõte läheb loomingusse, aidates mul rahuneda. New Yorgis ja Roomas elades oli mul oma tuba, kus ma maalisin tunde ja tunde, kui tundsin ärevust sisse pugemas.
Kas aitas ja ärevus lahtus?
Jah, mõtted koonduvad teise kohta. Kas või juba see värvide kokkupanek – see protsess mulle väga meeldib ja on mind väikesest peale aidanud.
Sa oled elanud paljudes kohtades. Mille poolest inimeste vaated, kodud ja elustiil riigiti erinevad?
Rooma oli mulle kui hingetõmbestaap. Seal on inimesed elurõõmsad, stressi pole ja iga päev on nagu puhkus. Elunautlejaist inimesed on väga külalislahked, aga nad võivad end ka päevadeks sinu poole unustada. Eestis naeratatakse vähe, võrreldes teiste riikidega.
Millised on Itaalia kodud?
See kõik oleneb inimesest ja tema maitsest. Ma ei jõudnud kellegi teise juurde, kõik olid kogu aeg minul külas.
Oled elanud pikalt ka New Yorgis, millised on inimesed seal ja kui palju nad inimestele külla ronivad?
New Yorgis on õnneks vähem neid, kes sulle külla tükivad. New Yorgi inimeste puhul ei meeldi mulle näiteks see, et nad käivad välisjalanõudes igal pool ringi. Kas ronivad voodisse või su diivani peale. See on tohutult ebameeldiv, eriti kui vaadata New Yorgi tänavaid.
Linn ise juba on selle eest ebareaalselt lahe, mitte ükski teine linn pole nagu New York. Seda on raske üle trumbata. Elustiil on lihtsalt nii erinev. Inimestel on kogu aeg kuhugi kiire. Kogu aeg joostakse, aga ma ei saa aru, kuhu nad jooksevad.
Eestis punase foori taga kõik alati ootavad. Aga New Yorgis keegi seda ei tee! Ja see hakkab külge. Tallinnas sain ükskord ühelt emalt pahandada, kuna läksin punase tulega üle tee. Ühtegi autot ei olnud, aga ta tõreles minuga halva eeskuju pärast.
/nginx/o/2024/10/03/16395718t1hb366.jpg)
Tulid paari päeva eest tagasi Pariisi moenädalalt. Milliste muljetega sa sealt naasid?
See oli väga romantiline, vihma sadas ja olemine oli täpselt nagu filmis. Oli tore, et samas sõus olid minuvanused naised ka, modellid, keda pole ammu näinud. Kõigil on juba pered ja lapsed. Moenädalad on mõnikord täpselt nagu kooli kokkutulek.
Mis on see põhjus, miks just sind tagasi kutsutakse?
Astusin üles Balmaini show’s. Neil oli vanemaid tüdrukuid vaja. (Naerab.)
Inimesed tõsimeeli usuvad, et modelli töö on maailma kõige kergem. Lihtsalt oled ilus. Mis on reaalsus?
Reaalsus ei ole midagi keerulist. Me ei ehita midagi, me ei tassi midagi. (Naerab.) Moenädalatel on kurnav pigem see, et sa ei maga mitte kunagi. Sul on viis show’d päevas, lisaks viis riideproovi. Kell kuus hommikul jõuad koju, käid duši all ja lähed uuele ringile. Ja see kestab nii kuu aega. Ja eks me kõik väsiks selle peale ära.
Kujuta ette, keegi tirib su juukseid viis korda päevas, ja su nägu on nagu carpaccio (toored lihalõigud – toim) päeva lõpuks. Meik peale, meik maha, kogu aeg üks õudne kraapimine. Mentaalselt on teinekord keeruline, aga see töö ei ole midagi kontimurdvat. Ma vaatan mõnikord ehitajaid, kes kell kuus hommikul on juba katusel. Lund sajab ja mida kõike veel, ja siis ma mõtlen küll, et tegelikult ei tohiks üldse vinguda.
/nginx/o/2024/10/03/16395712t1hb760.jpg)
Karmeni rõõmuallikad
Kass
Tänulikkus
Abikaasa
Hea tervis
Inimesed ta ümber
«Iga päev ei ärka hea tujuga. Aga kui päeva lõpus on need olemas ja kõik korras, siis on juba väga hästi,» kinnitab Karmen.
/nginx/o/2024/10/03/16395358t1h2a21.jpg)
Miks moenädal nii hullumeelne on?
Pärast #MeToo liikumist on asjad paranenud. Minu ajal oli teistmoodi. Diskrimineerimist või kellegi kohtusse kaebamist toona ei olnud. Ükskord pandi meid trepikotta kuueks tunniks kinni – seal oli kottpime ja külm – sõnadega: sina ootad siin, kuskile sa ei lähe. Ja keegi ei solvunud kunagi, see oli normaalne nähtus. Keegi ei mõelnud sellel ajal, et see imelik on. Sa lihtsalt teadsid, et inimesed, kes moemaailmas tegutsevad, on kõik tohutud fännid, aga kõik kiiksuga.
Milliseid isikuomadusi on vaja, et moemaailmas pinnale jääda?
Vastupidavust ning mingil määral peab kindlasti õnne ka olema. Keegi ei taha töötada inimesega, kes kogu aeg vingub. Ma arvan, et on teatud iseloomujooned, mida me kõik siin elus eduks vajame. Tuleb aru saada, et elus ongi mõnikord kiired perioodid. Aga see kõik on mööduv. Kuu aega jooksed ajaga võidu, ja seegi on vaid korraks. Pärast magad end välja ja lähed edasi.
Kust vastupidavust ammutada saab?
Seda peab mingil määral inimese sees olema. Tihtipeale kui keegi moenädalal jälle mu juukseid kõvasti kiskus, siis olid ka mul väga karmid mõtted peas. Aga sinus peab ka teatavat vaoshoitust olema.
Väiksena meeldis mulle palli taguda ja visata. See nõudis ka omajagu vastupidavust. Mul oli kolm trenni päevas, kell 12 öösel jõudsin koju, siis pidin õppima ja jälle ringiga tagasi. Aga mulle meeldis! Jalgpallis läks ka päris hästi, sain isegi koondisesse, aga ma valisin modellinduse sel ajal. See kindlasti andis seda vastupidavust.
Mis on sinu unikaalne trump, miks inimesed tahavad, et just Karmen Pedaru oleks nende show’s või kampaanias?
Ma ei tea, mis neil inimestel viga oli. (Naerab.) Alguses olid castingu’d, kus oli 1000 tüdrukut ühes toas. Üks ilusam kui teine. Ma ei tea, miks nad mind valisid. Sa pead küsima seda disaineritelt. (Küsisime disaineritelt, Katrin Kuldma vastas: «See on talent! Karmenil on anne olla erakordselt hea modell.» – K. K.)
Oled üks maailmakodanikke, kes on tagasi Eestisse kolinud, mis siin parem on?
Eesti õhk! Tuled toast välja ja sul on hea õhk, mida hingata. Pluss siin on nii turvaline. Inimesed ei saa isegi aru, kui suur eelis see on! Mul on nüüd rutiiniks saanud, et käin iga hommik kell kuus jalutamas. Olgugi juba pime, siiamaani pole keegi kallale tulnud. Miks ma jäin – praeguse abikaasaga kohtumine sai otsustavaks. Ei olnud mõtet kuhugi mujale kolida.
Kuidas said aru, et oled leidnud õige inimese?
See käis kiiresti, järgmine päev käisime juba käest kinni. Käisime õhtusöögil, jutt jooksis, ja oli selline tunne, nagu tunneksin seda inimest juba väga kaua. Nüüdseks oleme viis aastat koos olnud. Kui tunne on lihtsalt õige, siis saad sellest kohe aru.
/nginx/o/2024/10/03/16395715t1hbca4.jpg)
