:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
Igal inimesel on saladusi. Väikesed ja suured, süütud ja kohutavad. Mõned neist ununevad ajapikku, teised jäävad meie sisse elama. On asju, millest ei saa kunagi kellelegi rääkida — isegi mitte oma parimale sõbrannale.
Nüüd on aeg nendest saladustest rääkida. Otse ja avameelselt. Siin on eestlannade mõtted ja teod, millest ei ole nad varem mitte kunagi kellelegi rääkinud. Kohati on need suisa nii jahmatavad, et ei kannata kübetki päevavalgust — just seetõttu on asjaosaliste nimed selles loos muudetud.
Saladus, mis purustaks korraliku pereema kuvandi
Kadri (38): Ma armastan oma perekonda, ma tõesti armastan. Mu mees on hea, lapsed on toredad. Me elame ilusas kodus, mul on hea töö ja ma tean, et paljud vaatavad mind kadedusega.
Aga mõnikord tunnen, et see kõik on liiga… kitsas. Et ma lämbun. Ja siis ma kaon. Mitte otseselt, vaid vaimselt – ma sõidan teise linna, võtan hotelli, joon veini ja muutun kellekski teiseks. Ma lähen baari, flirdin, tunnen end jälle ihaldatuna.
See ei ole armastus, see ei ole isegi päris mina. Aga see on hetkeline vabanemine. Ja ma tean, et kui mu mees kunagi teada saaks, puruneks kõik. Aga see kihk on tugevam kui süütunne.
Saladus, mis lõhuks sõpruse
Sirje (52): Ma olin seotud inimesega, kellega ma ei poleks tohtinud seotud olla. Ta oli mu parima sõbranna mees. Ja ma teadsin, et ma ei tohiks isegi mõelda temale nii, nagu ma mõtlesin.
Aga see juhtus. Aastaid pidasime vastu – me olime sõbrad, me olime viisakad. Kuni ühel päeval… enam ei olnud.
Mu sõbranna ei tea siiani. Ta räägib mulle oma mehest, oma kahtlustest, oma armastusest tema vastu. Ja mina… mina istun seal, hoian oma kohvitassi ja tunnen end kohutavalt. Kuid ma ei suuda temast tegelikult ikka veel päris lahti lasta.
Saladus, mis röövib raha
Maarja (41): Ma ei suuda enam lõpetada. Mul on raha, ma ei vaja rohkem. Aga ikkagi, iga kord, kui ma ostan midagi, mida mul tegelikult vaja ei ole, tunnen ma seda väikest adrenaliinilaksu.
Esialgu oli see lihtsalt ostlemine. Siis tulid kasiinod, online-panused. Alguses olid need väiksed, siis suuremad. Ja nüüd… kui ma kaotan suure summa, tunnen ma end halvasti. Aga kui ma võidan? Siis on tunne, nagu ma oleks maailma tipus. See on sõltuvust tekitav ja ma ei tea, kuidas lõpetada.
Saladus, mis maksis töökoha
Kristi (45): See oli üks hetk. Üks kuradi hetk, kus ma olin vihane, pettunud ja haavatud.
Ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ausalt. Ma lihtsalt… ma tundsin end nii ebaõiglaselt kohelduna. Ma olin andnud endast kõik – tööl, kodus, sõprade jaoks – ja ometi tundus, et ma olin alati see, kelle vajadused jäid viimaseks. See kees mu sees juba pikemat aega.
Ja siis ta ütles mulle midagi. Midagi täiesti süütut, ilmselt isegi heaga mõeldut. Aga tol päeval, tol hetkel, mõjus see mulle kui järjekordne tõestus, et inimesed ei austa mind, ei väärtusta mind, lihtsalt kasutavad mind ära.
Nii et ma ütlesin midagi. Ühe lause. Ma ei mõelnud seda täielikult läbi, aga ma teadsin, mida see teeb. Kohe, kui olin selle öelnud, nägin, kuidas see lendas läbi ruumi nagu nooleots. Inimesed jäid vaikseks. Keegi hingas sisse. Keegi hakkas küsimusi esitama.
Ma mõtlesin, et see jääb lihtsalt kuulujutuks. Midagi, mis hajub paari päeva pärast. Aga ei hajunud. See jõudis õige inimeseni. Siis teise inimeseni. Siis juhtkonnani. Siis tema endani.
Ma mäletan, kuidas ta mulle otsa vaatas, kui ta aru sai, et see tuli minult. Tema näos polnud viha, ainult segadus. Nagu ta üritaks aru saada, miks keegi, keda ta pidas sõbraks, võiks midagi sellist öelda.
Ta püüdis end kaitsta. Aga kui kuulujutt on juba lendu läinud, ei aita enam miski. Lõpuks ta lahkus. Mitte ainult töökohalt, vaid linnast.
Aga mina ei ole seda kõike siiani unustanud. Ma saaksin minna ja rääkida tõtt. Aga kuidas sa võtad tagasi midagi, mis on juba kellegi elu hävitanud? Ma ütlesin midagi, mida ma ei saa enam tagasi võtta. Ja see on minu rist kanda.
Saladus, mis annab elus eeliseid
Johanna (27): Kõik ütlevad, et ma olen hea kuulaja. Ja see on tõsi – inimesed räägivad mulle oma saladusi. Nad usaldavad mind.
Aga mida nad ei tea on see, et mõnikord ma kasutan seda infot enda kasuks. Mitte otseselt, mitte pahatahtlikult – aga kui ma saan kellegi üle eelise, siis ma kasutan seda.
Ma tean, et see pole ilus. Aga see on minu ellujäämisinstinkt.
Saladus, mis lõhkus sõbranna suhte
Mariliis (34): Ma olen alati olnud veidi… noh, kontrolliv. Mitte otseselt, mitte nii, et keegi seda märkaks. Aga mulle meeldib teada, mis toimub. Mulle meeldib, kui asjad lähevad nii, nagu mina tahan.
Üks mu parimaid sõbrannasid oli aastaid suhtes mehega, kes mulle ei meeldinud. Mitte sellepärast, et ta oleks halb inimene – lihtsalt mulle ei sobinud mõte, et mu sõbranna veedab temaga rohkem aega kui minuga. Ma tahtsin, et ta kuuluks mulle.
Alguses olid need süütud märkused stiilis «Kas sa ei arva, et ta käitub vahel natuke üleolevalt?» või «Ma lihtsalt tunnen, et sa oled viimasel ajal kuidagi õnnetu». Sõbranna naeris mu küsimused välja ja raputas pead.
Siis hakkasin tegutsema. Saatsin talle anonüümselt sõnumi, vihjates, et tema mees võib-olla petab teda. Või et ta pole see, kes ta ütleb end olevat. Muidugi kontrollis ta seda. Muidugi ta kahtles. Lõpuks nad läksid lahku.
Ta tuli minu juurde, nuttes ja segaduses. Mina olin seal, tema tugi ja turvalisus. Ta ei tea siiani, et mina olin see, kes selle kõik kokku keeras.
Saladus, mis paneb endas kahtlema
Anneli (39): Ma ei armasta oma lapsi nii, nagu ma peaksin. Kui keegi mulle kunagi ütles, et emadus on raske, siis ma noogutasin ja arvasin, et saan sellest aru. Aga ma ei saanud.
Kui ma oma esimest last ootasin, tundsin ma rõõmu ja ärevust. Kõik ütlesid, et kui sa oma beebit esimest korda süles hoiad, siis tabab sind mingi seletamatu armastuse laine. Aga kui ta sündis, siis… ei juhtunud midagi.
Ma olin väsinud, ma olin kurnatud ja ma vaatasin teda nagu võõrast. Kõik rääkisid, kui imeline ja eriline see aeg on. Aga ma lihtsalt ei tundnud seda.
Aastad möödusid. Ma hoolitsesin tema eest, ma tegin kõik õigesti – söötsin, pesin, käisin arstide juures, naeratasin teistele emadele ja rääkisin, kui imeline see kõik on. Aga mu sees oli tühjus.
Kui ma sain teise lapse, lootsin, et see tunne muutub. Et see paneb mind tundma seda, mida ma peaksin tundma. Aga ei.
Ma olen hea ema, ma tean seda. Ma ei jäta oma lapsi hooleta, ma ei ole kuri, ma teen kõik, mida üks ema peaks tegema.
Aga ma kardan, et ma ei armasta neid nii, nagu teised emad armastavad oma lapsi.
Saladus, mis purustaks abielu
Eliise (33): Ülikooli ajal olin ma vaene. Ma ei saanud endale midagi lubada. Ühel päeval kohtusin mehega, kes pakkus mulle raha. Alguses oli see lihtsalt õhtusöök, siis arenesid asjad edasi ja lõpetasime voodis. Ma olin noor ja naiivne, kuid nautisin luksust. Ma olin kellegi armuke viis aastat ja nüüd, kui olen abielunaine, kardan, et keegi avastab minu mineviku.
