Kes söövad kõige kummalisemaid asju? Hiinlased tõenäoliselt võib leidlikkuse poolest edasijõudnute sekka arvata. Olgu skorpion, tõuk või rott - fritüürist läbi ja hambad sisse!
Pekingis keeb elu - tänavad on tunglevat rahvast tulvil. Saginast hoolimata on mõnelgi rasvane toidupala näpus, millest saavad osakesi külge ka juhuslikud möödujad.
Lugu ilmus Postimehes 2018, avaldame selle täinedatud kujul.
Ekstreemsed ampsud
«Mm, päris hea – nagu suvaline arusaamatu krõps,» teatab mu kaaslane reipalt, omal skorpioni võdisev sabaots veel huulte vahelt paistmas. Minu jaoks meenutab toimuv õudusfilmi. Hea seegi, et need tüübid ei liiguta!
Teeme põike ühele kuulsatest toidutänavatest Wangfujingis. Hiinlased on leidlikud ja aplad – mille kätte saavad, selle ära fritivad ja nahka panevad. Ole sa rott, tõuk või skorpion, söök on söök. Rahvast on murdu ja palukesi pillutakse jooksu pealt suhu, püstijalu keset siginat-saginat. Olen kohalike osavusest võlutud – žongleerivad kastmete ja minu silmis hiigelsuurte suupistetega nagu nalja! See pole kaugeltki kraam, mida oleks lihtne möödaminnes manustada. Pigem rikkalikud supikausid või kõrged salatikuhilad. Mul oleks nende viisaka sisselaadimisega tegu isegi rahulikult maas istudes ja nuga-kahvlit kasutades. Aga ma pole ka nii käbe nagu hiinlane. Mu kamraad läheb kohe äärmuste peale – vardake skorpione, sabad püsti, jalad all ja silmad peas. Tundub delikatess!
Küll aga maitseme igal moel küpsetatud krevette ja kuulsaid Hiina pelmeene. Mis seal sees, tuleb meile alati üllatusena, sest hieroglüüfe kumbki ei tunne ja kaupmeeste jutust aru ei saa. Küll aga saavad alati asjast aru nemad. Klassikaliselt toimub see umbes nii: küsime maitsmiseks üht munas küpsenud mereelukat, aga saame viis. Tellime ühe dumpling’u, aga saame suure vaagna, millel kuhi peal. Ja nii edasi. No pole hullu, kõik on särisev, ehe ja väga maitsev. Selgub, et hiinlased lihtsalt väikesi koguseid ei telli. Meie tahaks maistmiseks. Misasja, maitsmiseks? Toit on söömiseks!