NAISTEJUTUD ⟩ Lisette pihtimus: «Ta oli õrnalt vägivaldne. Eluohtlik ju polnud...»

7.01 kell: 18 Lisatud kirjad
Lisette Aro. Foto: Lisette Aro
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

Lisette on 25-aastane naine, kes otsib aeglast elu. Kuidas nii noor, kaunis naine selleni jõudis? Lisette elu on täis kannatusi, kohutavaid suhteid ja sügavat valu. Tal on olnud armusuhe vägivallatseja, sotsiopaadi ja sugukülma mehega. Ta teab, mis on manipuleerimine ja julmus. Kõige krooniks veel õnnetus, mille tagajärjel tuli uuesti kõndima õppida. Kuidas ta sellest kõigest eluga välja tuli? 

Lisette lugu on kirju nagu lapitekk. Kuidas ta sellest kõigest eluga välja tuli ja rahuni jõudis? Kuula, saad teada. Saade on täis hingekraapivalt valusaid lugusid, aga ka sügavaid taipamisi. 

Armastus ei päästa sind

Praegu on moodne probleemi korral silmad kinni pigistada, vaga ilme ette manada ja armastusse sukelduda. Raske öelda, on see kogemata juhtunud vääriti mõistmine või pahatahtlik ajupesu, kuid see ei tööta. Erimeelsused eituses ei kao.

«Ma olen ise selle sama asja läbi teinud,» jutustab Lisette. «Ma olin kaheksa aastat järjest suhetes nii, et heal juhul oli kuus kuud vahet. Ja sinna jäi väga jubedaid kogemusi.» Noor naine vajas paaniliselt turvatunnet, ei tahtnud üldse ise vastutust võtta ja see on, kurb tunnistada, klassikaliselt soodne pinnas kõige kohutavamatele suhetele, mida elus leida.

Lisette Aro kogub end hetke ja hakkab siis sügavalt südamepõhjast oma kogemusi jagama.

Lisette Aro.
Lisette Aro. Foto: Lisette Aro

Õrnalt vägivaldne

«Miks ma sukeldusin oma esimesse suhtesse? Ma tahtsin lihtsalt kodust eemal saada,» alustab Lisette. Emaga ta ühist keelt ei leidnud ja kodune olukord oli täiesti ebastabiilne. Sealt sai alguse tema ärevus. «Ma kompenseerisin suhtega kodus puuduvat turvatunnet.» Lisette oli toona 16-aastane. Järgmist partnerit vajas ta lihtsalt, et täita tühimikku – tüdruk oli just saanud 18, mees oli 25-aastane. «See on jube vanusevahe. Nüüd, kui ma tagasi vaatan – mina küll ei vaataks mitte kellegi poole, kes nii noor on!»

Kuid asjad läksid ainult halvemaks. «Edasi sattusin inimese peale, kes oli nii emotsionaalselt kui vaimselt vägivaldne. Ja ütleme ka füüsiliselt õrnalt vägivaldne. Ta ei läinud üle teatud piiri. Eluohtlik ju polnud ja tõsiseid kehavigastusi ka ei olnud.» Mida naine siis taluma pidi? Karistamist, näpistamist, sõimamist, avalikku alandamist. «Avalikus kohas läks käsi kõrile.»

Alguses oli suhe aga ülevoolavalt täiuslik – justkui õpikunäide! «Inimene pommitas mind armastusega ja mina, kes ma olin katkisest kohast tulnud, sisemiselt rahutu, vihane ja ohvri rollis, mul läks sassi, et see ei ole ju päris armastus tegelikult.» Kõike, mida naisel oli kriitiliselt puudu, sai ta korraga ülipalju.

Aga mida teha, kui sa viimaks taipad, et see suhe pole terve ja partner lõhub sind?

«Mis on tagasi vaadates väga oluline – jääda ei tohi!» rõhutab Lisette. «Tema puhul olid väga konkreetsed märgid tegelikult algusest peale olemas – tal puudus austus oma ema vastu. Samuti mitteaustav suhtumine ühiskonna ja reeglite vastu. Puudus empaatia teiste inimeste tunnete vastu. Ma ei saa küll diagnoosida, aga suure tõenäosusega oli inimene sotsiopaadi kalduvustega. Kui sul on vähegi tunne, et sind ei austata, siis see ei ole inimene, kelle kõrval olla! Oleksin pidanud kohe ära tulema.»

Kohe lahkuda naine siiski ei suutnud, sest ehkki teod olid inetud, siluti neid sõnadega. Samas käis pidev naise arvamuse mahategemine, tema välimuse ja kulutuste arvustamine. Mees leidis, et tema õigus on arvustada, mida naine oma elu ja finantsidega teeb. «Ja see oli päris räige. Sealt kõlas austuse puudumine algusest peale väga selgelt läbi.»

Kirjad saatele:

Hea Kristina

Kogu südamest, suured tänud viimase saate eest! Wow, millise külalise Sa leidsid, aplaus Lisettele. Koristasin garderoobi, töö lendas käes ja kuulasin ja mõtlesin kaasa. Ja mõtlen edasigi. Õnnerikast uut aastat, inspiratsiooni ja rõõmu igasse päeva! M.M.

*** 

Kiri Lisettele: Kuulasin eile Naistejuttude podcast'i.  Nii hea kuulamine oli! Aitäh, et jagasid oma lugu ja oma mõtteid. Väga värskendav oli kuulda teist vaatenurka ja sa oled nii vahva!

***

Tere, Kristina! Eriline tänu «Naistejuttude» saadete eest. Nii mõnusa sügava ja rahuliku tunnetusega on need tehtud, tõeline kohalolu meistriklass. Kaja

***

Kuulasin. See oli nii hea saade Lisettega! Kohe inspireeris mind ennast kirjutama ka.

***

Lisette ise kirjutas peale saadet nii:

Kui ma käisin Kristina juures «Naistejuttude» osa salvestamas, siis tegelikult oli mul sel ajal kõige sügavam ja madalam hetk üle pika aja.

Kõik tundus tume ja kogu senine laksas üle pea. Seal salvestusel kõik justkui vabanes ja see oli nagu teraapiaseanss.

Rääkisin seal asjadest, millest ma pole julgenud varem rääkida. Pean tunnistama, et võttis ikka veidi värina sisse.

Igal juhul loodan, et see annab teile midagi juurde ja ka julgust, et elu on tegelikult rohkem võimalusi ja eneseületust täis, kui arvate.

Hämmastav on, et täna tark ja teadlik naine õigustab endiselt oma kunagist kaaslast ja püüab teda välja vabandada! Kuid see ongi kahjuks tavaline muster tugevalt traumeeritud ohvrite käitumises. «Ma kaitsen seda inimest, kuigi ma tegelikult üldse ei peaks teda kaitsma,» märkab ka Lisette ise.

Vägivaldses suhtes pidas noor naine vastu kaks aastat. «See on päris pikk aeg tagasi vaadates. Muidugi ma käisin teraapias peale seda suhet.»

Aeglane elu

Suhtlemisel kimbutas Lisettet sotsiaalne ärevus ja ta sai aru – suhtlus väsitab teda. Kuid mitte iga suhtlus. Erinevus on mõtteviisis! Suhtlus ei võta energiat siis, kui sa ise ei kiirusta ega muretse selle pärast, mida teised inimesed sinust arvavad. Kui sa ei anna ise pidevalt hinnanguid sellele, mida ütled või teed. Kui sa pidevalt ei püüa vastata teiste ootustele, vaid tegutsed kooskõlas enda sisetunde ja tõega. Peaosas ja otsustaja rollis oma elus oled ju sina ise! Ka siis, kui sul on teine pool. See oligi vabanemise hetk.

«Tegelikult see on ärevus. Sain aru, et see ei võta minult energiat, kui ma naeratan inimestele ja suhtun neisse hästi,» taipas Lisette. «See ei ole raske.»

Teiste õpetuste ja kõikvõimalike eluõpetajate suhtes soovitab ta aga säilitada valvsust. «Mina ise kadusin ühel hetkel spirituaalsusesse ära,» tunnistab naine. «Siuke tunne, nagu oleks mitu aastat lihtsalt udu sees elanud. Ma ei ütle, et spirituaalsus on halb, see aitab paljusid. Aga see, mis on ühiskonnas võimust võtnud, on ülekäte läinud! Ennast tuleb sel teekonnal hoida.»

Lisette usub, et nagu temagi kannatab diagnoosimata ärevushäire all palju inimesi, kes pole sellest teadlikud. Ta ise sai oma probleemist aru perearsti toetusel ja on lõputult tänulik. «Ärevushäire, millega ei ole tegeletud, rikub elus väga palju asju ära,» teab naine. «Mingi üldine värelus on kogu aeg sinu sees. See sunnib sind midagi tegema. Sa ei saa isegi ennast vaikseks tõmmata ega päriselt kohale tulla. See oligi mõistmine, et aeglane elu on minu teema. See mõtteviis toob hetkesse ja võtab kogu selle taustamüra sealt tagant ära.»

Lisette Aro tunnistab südamepõhjast, et on tegelikult lapsest saadik ärevuse all kannatanud. «Väga vähesed teavad seda, tollal ei diagnoositud nii.» Aastaid keskendus ta enda keset tunnetamata ainult sellele, mida teised temast arvavad, piitsutas end pidevalt viimase piirini ja edasi veel ning ei olnud ikka kunagi endaga rahul. «Kuni ma lõpuks põlesin täiesti läbi. Rabelemine mitmel rindel, ülikool ja kogu ärevus veel otsa... Aeglase elamise teema on mind nii palju aidanud! See andis mulle loa mitte ennast teistega võrrelda ja aru saada, et alati on okei alustada oma eluga uuesti otsast peale.»

Lisette lemmiksõna on klaarsus. Ta soovib selgust ja sisemist rahu. Kuulad teda ja mõtled – milline ilus, sügav hing. Kuid see sügavus ja südametarkus on talle väga valusalt tulnud. Kohati tekkis teda kuulates tunne – kas seda kõike pole ühe õrna, hapra noore naise jaoks ülekohtuselt palju?

Lisette Aro.
Lisette Aro. Foto: Lisette Aro

Mis on aeglane elu?

Aeglane eluviis on mõtteviis, mille kohaselt kujundate sisukamat ja teadlikumat elustiili, mis on kooskõlas sellega, mida te elus kõige rohkem hindate. See tähendab teha kõike õigel kiirusel. Selle asemel, et püüda asju kiiremini teha, keskendub aeglane elu asjade paremaks tegemisele. Sageli tähendab see aeglustamist ja vähem tegemist. Aeglustades ja seades tahtlikult oma tõelised väärtused oma elustiili keskmesse, julgustab aeglase elu mõtteviis elama eneseteadlikult ning tegema eesmärgipäraseid otsuseid enda ja planeedi heaolu nimel. Aeglase elu mõtteviis eitab, et hõivatud olemine võrdub edukuse või olulisusega. See tähendab kohalolu, kvaliteedi eelistamist kvantiteedile, teadlikku elamist.

Allikas: slowlivingldn.com

Vaba valik, aga vältimatu

Mis saab inimesega siis, kui ta aeglast elu ära ei õpi? Kui ta ei suuda pühenduda vähemalt mõneks taastumishetkeks päevas, kohaletulekuks, enda kuulamiseks. Vastus on lihtne – saad rutem hauda. Ja see ei tähenda ainult seda, et eladki kiiremas tempos, ei! Sinu trajektoor võib olla ka lühem. Lihtsalt põletad mingid taastumatud ressursid endas läbi. Inimene on õrn. Ainus asi, mis parandab, on rahu. Justnimelt rahu ja mitte aeg – aeg ei paranda ilma mõistmise ja rahuliku tunnetamiseta kahjuks mitte midagi.

Kiirustamine võttis noore inimese elu

«Aeglase elamise üks alustalasid on just sisemine rahu ja see, et aeg üksi ei paranda mitte midagi,» nõustub Lisette. «Mul hiljuti suri üks väga lähedane sõber ära tööõnnetuses. Ja nüüd alles tuleb lõplik kohtuotsus. Sellega rahu tegemine võttis mitu-mitu aastat, aga sellega pidi aktiivselt tegelema.»

Mis siis juhtus? 23-aastane noormees hukkus Rootsis kõrgepingeliinil töötades. Surma põhjustas kolleegide hooletus, mitte noormees ise. «Kuna asi on kohtus, ei saa avalikult detailidest rääkida, aga saatuslikuks sai inimeste hooletus ja kiirustamine.»

Kui valu on suur ja leina raske kanda, mida siis teha? Ega lihtsat lahendust või kiiret leevendust polegi. See oleks tunnete mahasurumine või endasse matmine, mis teeb kokkuvõttes veel rohkem kahju. «Eks alguses ikka see valu, mure ja lein olid nii suured, et sa ei saagi midagi teha,» tõdeb Lisette. «Alguse pead sa lihtsalt üle elama, et jääd mingi rutiini juurde ja võtad endale natuke rohkem aega. Kasvõi liigud õues – see on kõige tavalisem vaimset tervist toetav asi, mida saab teha. Aga hiljem pead enda jaoks lahti mõtestama, et see ei ole sinu süü. Teadlikult tunnistama – jah, see juhtus. Aga minul tuleb oma tunnetega edasi minna lahkunud inimest edasi mäletades.»

Paraku on naine oma teel kohanud palju rohkem neid, kes tundeid alla suruvad ja kannatavad, nad ei julge neid tunnistada ega omaks võtta. Eriti palju valutab ta südant meeste pärast – neile on väga omane suruda kõik maha ja ohata: «Elu peabki raske olema! Kõik ongi vastik ja kole ja paha!»

Kui elus on kannatus, on esimene samm sellest vabanemiseks teadvustada – mis olukorras sa üldse oled ja mida sa tunned. Tuua valgus sisse. Siis hakkab pilt selginema, hirmud hajuma ja lahendus tasapisi kristalliseeruma. Lahendus on alati olemas. Me ei näe seda, kui me ei anna endale aega, et see selgineda saaks. Kiirustajate elutee on täis hirme, probleeme ja raskusi just seetõttu, et teekonnal leiduvaid lahendusi nad ei märka ega kasuta.

Mitte keegi ei tule sind päästma!

«Ma olin aastaid väga-väga vihane inimene,» tunnistab Lisette ootamatu avameelsusega. «Väga agressiivne. Kogu viha mu elu vastu, et mis kaardid mulle on kätte mängitud! Tegelikult oli see turvatunde puudumine.»

Turvatunde puudus on paljude vigade põhjus – me otsime seda väljast. Ja nõuame oma suhtepartnerilt – sa pead andma mulle turvatunde! Teine annab, mida suudab. Aga me pole ikka rahul, sisemist rahu ikka ei ole. «Sest see turvatunne tuleb ise enda sees tekitada. See kõlab vastikult, aga mitte keegi ei tule sind päästma! Sul on abilised, toetajad, sõbrad. Aga päästma pead sa ennast ise. Ka mina ootasin aastaid, et keegi tuleks ja päästaks, enne kui ma sellest aru sain. See oli vastutuse äraandmine.»

Päris paljud inimesed on samas lõksus, ootavad ja loodavad asjatult, et tuleks keegi, miski... Ei tule. Viha, pettumus ja rahulolematus kasvavad. Lohutav on teada, et kogu jõud muutuseks on inimeses alati olemas, ka Lisettes oli. Ta lihtsalt ei tunnetanud oma jõudu enne, kui seda viimaks rakendas. Ainult kogemus annab selle tunnetuse ja usu enda võimetesse. Aga seda kogemust sa ei saa kui proovimiseks või muutuse tegemiseks julgust ei leia. Mitte keegi, ka kõige julgemad, ei tea, kas nad õnnestuvad.

Nad lihtsalt tegutsevad.

Lisette Aro.
Lisette Aro. Foto: Lisette Aro

Kuula ära terve saade – saad teada:

  • Ohver õigustab ja vabandab välja partnerit, kes tema kallal julma vägivalda kasutab. See on kahjuks tavaline. Miks?
  • Miks armastus meid ei päästa?
  • Miks mitte miski ega keegi ei saa meid päästa?
  • Vägistamisnaljad ja alandamine koolis.
  • Õppejõu uskumatud mõnitused.
  • Austuse puudumisest saadud haavad.
  • Milline oli suhe mehega, kes oli «õrnalt vägivaldne»?
  • Milline oli suhe sotsiopaadiga?
  • Kuidas ära tunda varaseid märke, et see suhe, mis tundub ideaalne, on tegelikult kohutav kannatuste rada?

Milliseid mõtteid saade tekitas? Kas midagi tuli tuttav ette ka enda elust? Olen kogu südamest tänulik, kui jagad oma arvamust! Kirjuta: kristina.herodes@postimees.ee.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 33O osa leiad siit!

Lubage tutvustada – Postimehe DIGIAJAKIRJAD on sündinud!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotify's ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Postimehe digiajakirjade kaaned. 
Postimehe digiajakirjade kaaned. Foto: Postimees

Digiajakirjad – mis need on?

Uuel, 2024. aastal toob Postimees oma lugejateni neli uut naiste-, kodu- ja pereajakirja, mis annavad lugejatele positiivseid emotsioone ja head nõu. Need on Postimehe elustiiliajakirjad, mida me nimetame digiajakirjadeks, ja need ilmuvad ainult Postimehe veebis ja äpis. Sisult ja kujunduselt sama põnevad ja luksuslikud nagu tavalised ajakirjad, kuid lisaks on nendes veel videolugusid ja muud huvitavat materjali. Samuti pole nende loomiseks maha raiutud ühtegi puud. «Naistejutud» leiad edaspidi digiajakirjast Naine, lisaks palju muud sisukat ja südant puudutavat lugemist.

Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles